Monday, September 29, 2014

Day 2 - Where you would like to be in ten years

Hästi raske on seda teemat alustada, kuna ma olen peaaegu terve oma elu olnud suhteliselt otsustusvõimetu.

Kui vaadata nüüd seda küsimust mitme külje alt siis ühest küljest (eraelu) tean ma täpselt, mis ma tahan, et kümne aasta pärast toimuks ja teise külje pealt (töö) on mu tahe täiesti olematu.

Alustame siis sellest, et kümne aasta pärast olen ma 35 aastat vana. Selleks ajaks võiks mul olla vähemalt üks laps ning pereelu. Pereelu koha pealt nii palju, et praegu on tore unistada ja mõelda. Ja eriti toredaks teeb selle unistamise see, et mu kõrval on hetkel inimene, kellega ma ennast mugavalt tunnen ja kellega ma tahaksin perekonna luua.

Fakt on see, et Facebook on täis vanu klassikaaslasi, sõpru ja kolleege, kes kõik üksteise järel beebisid saavad. Ja ma valetaksin kui ma ütleks, et ma ei ole kade. Muidugi ma TEAN, et praegu ei ole minu jaoks mitte mingil juhul õige aeg üks laps saada. Aga samas ma tean ka, et ma olen juba 25 ja mind häirib nii meeletult see, et igavesti on minu "viie aasta plaan" olnud selline, kuhu sisse ei mahu lapsed. AGA samas leian ma ka, et hiljemalt 27 võiks ju (esimese) järeltulija siia maailma tuua. Ja selle ajani on aega ainult kaks aastat.

Exploidin seniks Killu beebit, kuni enda oma pole :)

Kogu selle pika heietamisega jõuan ma arusaamale, et ma tean, et ma tahan kümne aasta pärast last ja abielu ja possibly oma maja ja madalat aeda ja kassidele lisaks ka koera. Aga tegelikult ma ju ei tea, sest mul on selline tunne, et mu elu on praegu veel nii laiali igatpidi.

Moller Autos meeldib mulle. Aga ma ei tea, kas ma seda tööd ka kümne aasta pärast teha tahan. Keegi kunagi ütles, et kes korra autosid müüma hakkab see seda tegema jääbki. Ühest küljest meeldib mulle väga see mis ma teen. Autod on põnevad, koolitused on kihvtid ja mu kolleegid on fantastilised! Teisest küljest vajavad inimesed vaheldust. Aga mine tea. Äkki hakkab mul nii hästi minema, et jäängi seda tegema :)

Ideaalis sooviksin ma, et mul kümne aasta pärast oleks elukutse, mis ei eeldaks iga hommik kell kaheksa ärkamist. See on ainuke miinus mu töö juures, mida ma kohe üldse ei salli.

Ma soovin, et me Tiiuga oleksime ikka veel sõbrad. Ma soovin, et mu sõprusringkond üleüldiselt oleks sama vahva, kui ta praegu on. Ma tahan, et Siim eksisteeriks veel mu maailmas ning, et mu perekond jäädavalt mu tegevusi toetaks.

Ma oskan rääkida, mida ma soovin enda eraelust ja inimestest enda ümbert. Ma arvan, et sellest ehk piisab? Võib ju loota, et kümne aastaga ma suudan välja mõelda, mis ma päriselt elus tegema tahan hakata.