Thursday, November 14, 2013

Wednesday, October 16, 2013

uued tuuled

Ei ole ju tegu õige Bemmijuhiga, kui peatumiskeelu märgi all ei pargi...

Siim sai täna endale ühe imeilusa E28... Meie uus pereliige. Mersuga kõrvuti on nad nagu must ja valge koer. Aga kokku sobivad nad hästi ja lõpuks ometi ongi meil permanent teine auto ka olemas (jah, selle auto edasimüügi plaanid puuduvad)! Hallist bemmist tuleb nüüd hunnik juppe ja varustust uue kaunitari peale tõsta. Järgmine suvi saab loodetavasti isegi mootor välja vahetatud. Kui kõik plaanipäraselt läheb, muidugi.

Terve päev möödus Lumivalgekesega (ärge Siimule öelge, et ma teda nii kutsusin :D) ringi sõites ja sõpradega kokku saades. Imeline viis aega veeta, kui alternatiiv on kodus õppimine, eksole. Ja no Siim pole juba ammu terve päeva niimoodi säranud nagu täna! Minu meele teeb ka heaks see, kui tal on hea meel :)

Uus tibu valgeks ja säravaks!

Sunday, October 13, 2013

Sünnipäev!

Mul oli see aasta päris vahva sünnipäev! Kõik sai alguse sellest, et ma lõpetasin tööpäeva ja kella kaheksast neljapäeva õhtul tegime Komeedis mõned joogid. Tiiu, Hendrik, Ivo, Siim ja Alfa olid seal :)


Tiiu, Hendrik läksid koju ja meie liikusime umbes kümnest Raini juurde. Sass tuli ka. Poisid rääkisid Bemmidest ja mina reaalselt lihtsalt puhkasin jalga ja jõin siidrit. Viimased tööpäevad olid väsitavad olnud ja hea oli lihtsalt istuda ja lõõgastuda.

Raini maja üheksateistkümnendal korrusel on muideks superkihvt vaade öösiti...


Kui kell sai kaksteist tähistasid poisid mu sünnipäeva mulle laulmisega! Seda pole juhtunud eelmisest aastast saati kui Siim sõbrad kokku kogus ja mind rooside ja kitarrimängu ning lauluga voodi ääres äratas! Nagu ka eelmine aasta oli ka see aasta jube awkward ja raske ennast kuidagi paigutada, aga armas sellegipoolest!

Hommikul käisime Siimuga Caddy proovisõidul ning kui tema Kohilasse trippis sain mina Tiiuga poes käia. Läksime korraks poodi, lootuses ehk õhtuks midagi selga leida. Leidsin, absoluutselt! Reversedis oli üks imeilus valge kleit, mis istus selga nagu valatult ja õhtul sain ennast tõesti tunda nagu päeva staar!


Pidu oli ka tore! Külalisi oli päris palju ja justnimelt palju vanu sõpru ilmus kohale! Kuna tegin peo ka vanematemajas siis oli kogu sünnipäev nagu suur nostalgia. Mängisime Singstari, sõime ema tehtud kartulisalatit ja legendaarseid lavaširulle, jõime šampust ja tantsisime. Tõesti tore oli!


Ööseks kusjuures sattusime ikka linna tagasi. Plaan oli minna linna peale, aga juhtus nii, et me Siimuga kumbki ei osanud arvestada sellega KUI tühi on Mersu paak. Päris tühi oli ja auto suri välja. Paanitsesime muidugi mõlemad, sest selle autoga sellist bläkki veel juhtunud ei ole! Kutsusime Kennu kohale, kellega sai kütust juurde toodud ja issandjumalkuipaljumeilvedas, sest auto võttis ilusti pildi ette pärast tankimist ja kuigi mootorituli põlema jäi, ütlesid nii internet kui Silberautos töötav mehhaanik, et kõik peaks olema OK kui mootor ilusti töötab ja tõepoolest, järgmiseks päevaks oli mootorituli kustunud! Trust me, sellist nalja me rohkem enam ei tee! Terve päeva rääkisin Tiiule, et tankima peab ja selleks ajaks kui oli aeg sõita maale ja tankida, olin mina juba siidrit joonud ja Siim roolis ei osanud arvestada, et auto ainult aurude peal sõidab.

Aga noh, äpardusi ikka juhtub. Sünnipäev lõppes Siimuga diivanil snuggledades ja telekat vaadates ja midagi rohkemat mul tegelikult tarvis ei olnudki!

Saturday, October 5, 2013

Promootorielu

Oleme siis Tuuli ja Lauriga nüüdseks juba paar kuud teinud promootoritööd. Ikka kaubanduskeskustes ja endiselt pakume inimestele proovisõitu Volkswagen Tiguani või Golfiga. Golf endiselt läheb kõigile paremini peale, aga ega Tiguanistki üle ei vaadata.


Aga millest ma tegelikult kirjutada tahtsin on see, et issand jumal kui palju on olemas ebaviisakaid inimesi! Ma mõistan, et kellelegi ei meeldi, kui midagi pähe määritakse, aga mina olen alati olnud inimene, keda reaalselt huvitab, et mis siis seekord pakutakse? LHV poisid tunneme me alati ära, nemad on juba aastaid (?) meie keskustes kliente püüdnud. Ja isegi neile ma naeratan ja reeglina jään ikkagi seisma ja kuulan ära, mis neil öelda on. Seda tegin ma ka enne ja nüüd, tehes ise sarnast tööd, teen ma seda veel kindlamalt. Sest ei ole midagi hullemat, kui inimesed, kes sinust mööda vaatavad.

Jep. Minu number üks ärritajad on need, kes reaalselt teesklevad, et nad ei kuule sind. The hell? Ma tean, et sa kuuled mind, mul on väga selge ja kõlav hääl. Kas on liiga palju palutud, et sa kasvõi hetkekski mu poole vaataks, et ma ei tunneks end nagu läbipaistev kummitus? Meie teema on see, et me jalutame inimesega natuke maad kaasa (proaktiivsus!), kuna kõik ei ole nii viisakad, et seisma jääda ja kuulata. Ja ilmselgelt tekib päris rumal tunne, kui inimene ei raatsi isegi märku anda, et sa ta rahule jätaks, vaid reaalselt IGNOREERIB sind, samal ajal kui sa talle kõrva sisse räägid.

Teisel kohal on vast inimesed, kes ei vaevu kuulamagi. "Ei, aitäh, ma ei taha mingis küsitluses osaleda." ütles mulle mööda tuhisedes üks naine alles eile. Küsitlusega pole meil midagi pistmist. Väga paljud ei kuula üldse vaid ilma, et nad laseks meil lauset lõpetada, ütlevad nad juba "ei!" või raputavad pead. Okei. Kui ei taha, siis ei taha. Aga on ka olukordi, kus inimene tuleb ringiga tagasi ja mainib, et tegelikult ta siiski hakkab ju uut autot ostma ja uurib mis me siis ikkagi pakume. Muidugi naeratame ja anname tema esialgse ebaviisakuse andeks, aga vastik tunne jääb ikkagi sisse närima.

Keskmine eestlane võiks olla veidi rohkem avatud uutele pakkumistele! Kedagi autot ostma me ju sundida ei saa, seda me ei tahagi. Aga tegemist ON hea pakkumisega ja inimesed, kes satuvad meie teele just siis, kui nemad otsivad oma perre uut sõidukit on ilmselgelt tänulikud, et me seal oleme. Aeg-ajalt on autovalik juba tehtud nii, et teisi samaväärseid autosid proovitud polegi. Ja selle pärast meie eksisteerimegi. Et aidata inimesel teha õige valik nii, et ta ka teiste automarkidega sõitnud on.

Aga muidugi ei ole ka siin kõik nii leplikud ja huvitatud kui mulle meeldiks. Päevas mitmeid kordi võib kuulda, kuidas keegi on Audi-usku, või sõidab ainult Mersudega, või siis näitab mulle oma BMW võtmehoidjat ja muidugi pean ma sealt välja lugema, et ainult Bemm on sõiduväärne auto. Hästi. Me üritame LIHTSALT panna teid proovima ka teistsuguseid autosid. Ma armastan Mersusid, aga ometigi leian ma, et Volkswagen teeb häid autosid. Leian, et avatud silmaring autode koha pealt on ainult hea!

Lõpetuseks ütlen, et ikka igasuguste inimestega puutume seal kokku. Kui palju on meil seal mehhaanikuid läbi käinud, kui paljud leiavad, et Volkswagen on JAMA (aga õigustada seda teemat ei oska)... Tuju teeb heaks see, et seal on ka mitmeid inimesi, kes siiski tahavad proovida ja usuvad sellesse autosse. Samamoodi inimene, kes raatsib seisma jääda ja minu jutu ära kuulata. Ja isegi kui ta ütleb mulle lõpuks "ei" on ta olnud minu vastu viisakas ja saab minu silmis plusspunktid. Oleks vaid kõik sellised...

Tuesday, October 1, 2013

TLU saaga lõpp.

Mina käisin vahepeal akadeemilise nõustaja juures. Neiu nimi on Mari-Liis Keskpaik ja neiu on imeline! Panin aja kirja ja läksin kohale, sest e-mailide saatmisest on mul kopp ees ja mulje on jäänud, et kirja teel ei saa mitte keegi aru, mis ma neist tahan.

Nõustamine võttis aega kõigest 15 minutit ja teada sain rohkem kui eelneva poole aasta jooksul kokku.

Et võtta Psühholoogia aineid, mis eeldavad eeldusaineid pean ma lihtsalt esitama avalduse Psühholoogia instituuti. Miks ma siiamaani Katariina Kolledžiga jamasin? Keegi ei tea. Tänu sellele saagale jäin ma küll ilma Tervisepsühholoogiast, aga mul on taaskord võimalik teha avaldus Psühholoogia instituuti, et ma Sügis2s saaks endale siiski Koolipsühholoogia valida! Super! Ning lisaks on mul kahe semestri vahel, ehk siis aastavahetusel, võimalus teha avaldus astumaks sisse Psühholoogia instituuti. Ka seda ei olnud mitte keegi raatsinud mulle kuni praeguseni mainida! Siiamaani hämmastab see, et instituudid teavad AINULT oma instituudis toimuvaid asju ja kui tahad vähegi laiemat pilti, siis seda ei saa, kui sa ei taha tegeleda just teise instituudiga.

Mis mänguplaan siis on? Kuna mul on praegu päris suur võimalus saada alates jaanuarist tööd, siis katsetan aastavahetusel Psühholoogiasse sisseastumist avalduse kaudu. Pöidlad pihku, et neil vabu kohti tekkinud on. Kui ei lähe õnneks, siis võtan Katariina Kolledžist eksmati ja teen kuni septembrini tööd ning suvel käin jälle sisseastumiskatsetel. Lootus Psühholoogia instituudis lõpetada on suur. Sain kaks korda juba TLUsse sellele alale sisse, siis ehk saan kolmandat korda ka.

Things are finally working out for me! Ajee!


Thursday, September 12, 2013

Tuesday, September 10, 2013

siim ja jutud

Ma ei suuda ikka veel uskuda, et ma olengi nii pussy, et pärast Siimu ja sõprade ärasaatmist lennujaamas ma pisardama hakkasin! Lohutasin end sellega, et ostsin poest lotopileteid ja hetkeseisuga olen ainult kahe euroga miinuses!

Siim, Rix, Lil ja Karl lähevad umbes üheksaks päevaks Euroopat avastama. Mina jäin maha, sest kord elus oskasin ma teha vastutustundliku otsuse ja valida reisimise ja lustimise asemel kooli ja töö! Just, ise olen ka üllatunud!


Eile sai meil Siimuga täis tervelt üks aasta ja selle tähistamiseks läksime Pedaspeale piknikule. Siim meisterdas võileivatorti, singirulle ja kokkukeeratud näkileiba. Kõik oli ülihea ja meie viimasest deidist on aega möödas juba pool aastat. Peab tunnistama, et me veedame küll palju aega koos, aga me kunagi ei planeeri otseselt seda, et me nüüd paneme ilusti riidesse ja võtame aega ainult üksteise jaoks. Eile oli üks selline päev ja jube mõnus oli.


Ma ütleks, et võileivatordi näol on tegemist selle retseptiga ja maitse oli imehea! Pluss seda oli superlihtne teha ja valmis sai ta kähku. Me jätsime küll ära pikema külmkapis hoidmise sest aega meil polnud, aga kiidan seda torti igastahes!


Sõime, rääkisime juttu, kiikusime ja nautisime päikest ja muidugi Pedaspea loodust. Vaikne oli. Hea oli. 

Tõsimeeli armastan seda meest ja nüüd ongi selline saamatuse ja üksinduse tunne peal. Aga ta tuleb tagasi juba 18. september, nii et kaua pole enam jäänud! Käin vahepeal Tiiul Tartus külas (ta lubas mu Ahhaasse viia!) ja keskendun koolile ja tööle. Loodetavasti läheb see aeg kiiresti.

Monday, September 9, 2013

TLU MIKS 2


Plus points for the Comic Sans! Ja no erakordselt snappy kiri, ma ei pane pahaks, et nad häiritud on sellest, et ma nende instituudis passin, aga kui nüüd aus olla siis mulle tugevalt soovitati sinna astumist arvestades mu olukorda!

Aga ühesõnaga see saaga on niisiis lõppenud. Suured tänud koolitöötajatele, kes mind takka õhutasid, et muidugi Katariina Kolledžisse astumine on absoluutselt hea plaan ja sa saad KINDLASTI psühholoogia aineid teha seal, no problem!

Tallinna Ülikooli korralduslik pool annab ikka VÄGA soovida. See ei ole okei, et kõik töötajad erinevaid jutte räägivad ja annavad lootust minu probleemile lahendus leida kuni selle hetkeni, kui nad kõik viimasel hetkel avastavad, et misasja sa üldse loodad, sa teadsid ju, et me ei saa seda ainet praegu üle kanda? SAVI, et ma selle kirja panin enne ja ütlesin, et sellega tegelen!

What the hell? Ma ei teagi, mis nüüd teha. Kas mul on pointi üldse pingutada ja Katariina aineid läbida, mida mul vaja ei lähe? Või siis selle paari psühholoogia aine pärast, mida ma võtta saan, tasub aasta otsa koolis käia kuniks ma järgmine aasta õigesse kohta kandideerida saan jälle? Aaahhhh! This is SO frustrating!

Friday, September 6, 2013

TLU MIKS

Algselt kirjutasin ma Facebooki:
Ma olen koolis käinud kaks päeva kõigest ja ma olen juba suutnud ennast seaks vihastada seoses TLU asjaajamistega! Mul on vaja aineid õigeks ajaks üle tuua - tundub nagu ei oleks väga keeruline ülesanne, eks? Eiii... Nüüdseks olen sellest rääkinud kolme inimesega ja IKKA pole tulemuseni jõudnud. Kolm tööpäeva on jäänud õppekavade kinnitamiseni. Loodame, et keegi neist lõpuks liigutama hakkab...

Seoses sellega, et ma Katariina Kolledžis Sotsiaalteadustes Psühho-aineid võtan olen ka nüüd targemaks saanud, et kui ma erialaaineid (mida mul mingis osas ei lähe vaja ja ma ei taha teha!) teatud koguses ei võta, on mul hea võimalus koolilt trahvi saada! Ka see on imeline uudis, mida keegi enne minu Katariinasse suunamist mulle mainida ei raatsinud! Kiideti takka, et muidugi see on imeline plaan B ja mine jah sinna ja võta Psühholoogias vajaminevaid aineid! Ilmselgelt juba läbitud ained (jah, needsamad mis üle ei tule!), mis läheks ka mingil määral kokku minu praeguse õppekavaga, selle aasta mastaabis EAP-dena ei loe, sest, noh... Miks peaks? Asjad oleksid liiga lihtsad siis ju!
Nüüd ma tahaks teiega updatesid jagada! Vaatasin siis täna oma VÕTA avaldust jälle ja nägin, et juhuu, registreeritud! Avastasin aga sinna peale klikkides, et ainuke aine, mille pärast ma korduvalt rääkimas olen käinud, e-maile saatnud ja helistanud olen on IKKA VEEL üle kandmata. Vähe sellest, ta on lausa tagasi lükatud. Ja miks siis?


OUMAIGAAD! Ma olen neile korduvalt seletanud, et ma ei jää nende instituuti. Mul on teised plaanid ja ma teen endale veidi teistsuguse õppekava! Jah, ma võtan ka Katariina Kolledži aineid, sest muudmoodi ma ei saaks seal instituudis terve aasta tasuta kohal püsida, AGA ma panen põhirõhu oma psühho-ainetele. Mulle jäi Sisseastumiskomisjoni tädi jutu järgi mulje, et see ei ole probleem, et ma seal psühholoogia aineid teen. Ta lausa soovitas seda!

Ja ma seletasin seda neile, et ma ei tee asju 100% nende õppekava järgi. Ja ma käisin kohal ja ma nägin oma silmaga, kuidas ta kirjutas ülesse, et just see üks aine on mulle oluline. Ja kas tal SIIS JUBA oli raske öelda mulle, et sorry, nii asjad ei käi? Selle asemel öeldi, et jaa muidugi, tegeleme asjaga. Seda kõike ka muidugi alles pärast seda kui ma olin kolm korda erinevate inimeste juurde suunatud ja lõpuks neile mingi dokumendi viisin (miks, sellest ma aru ei saagi, sest ÕISis on ju kõik mu läbitud ained kirjas).

Saatsin siis täna e-maili. Oskate arvata, mis ma vastuseks sain? Õige! Mind suunati JÄLLE kellegi kolmanda juurde edasi. Nad töötavad samas kabinetis, kas neil on raske üksteiselt küsida, selle asemel, et mina nagu lollakas e-maile pean saatma asja üle mis peaks olema juba AMMU ära lahendatud? (Ma helistaks, ausalt, aga not to sound insensitive, siis viimane kord telefoni otsas ei saanud Preili minust väga hästi aru ja meil tekkis pisikene keelebarjäär, mida ma loodan, et kirjutamise teel vältida saame.)

AAAAA! Ma olen nii erakordselt vihane ja tugevalt kaalun praegu selle asja poolelijätmist ja lihtsalt mitte kooliskäimist kuni järgmise aastani, kus ma saan oma armsasse Psühholoogia Instituuti, inimeste juurde, kes tegelt ka aru saavad, kuidas asjad käivad. (Eeldusel, et ma ka kolmas kord sinna sisse saan, muidugi).


Tuesday, September 3, 2013

Moller Auto

Oeh, ma pole juba väga ammu pidanud harjuma ideega, et mul päriselt mingid kohustused on. Ja nüüd nad tulid korraga. Kool ja töö ka. Siimul on ka töö. Halb asi on see, et mina käin õhtuti tööl ja päeval koolis, tema on päeval tööl. Meie ajad ei taha üldsegi klappida ja ka sellega ma pole harjunud, et mul ei ole aega olla koos Siimuga :( Antud hetkel istun jälle üksi kodus, sest nii vähe kui see mulle praeguse olukorra juures meeldib, peab meil veidi aega jääma ja sotsiaalse elu jaoks ja ta mängib poistega pokkerit. Mis mul ikka muud tarka teha kui blogida.

Kes veel ei tea (kui keegi üldse, seda blogi loeb), töötan ma nüüd Moller Autos! Mina, Tuuli ja Laur osutusime õnnelikeks valituteks ja esimese asjana läbisime me mitmetunnise koolituspäeva, mis koosnes e-koolitusest, autode uurimisest koos müügimeestega ja muidugi proovisõidust. Kes veel ei tea, siis ma aaaarmastan autosid ja veel rohkem armastan autosalonge! Moller Auto on ideaalne koht, kust minusugusel olla ka, sest tegu on hea ja tunnustatud automargiga ja samas mitte luksusmargiga, niisiis ma ei tunne end seal liiga alaväärsena.


Kahjuks (või õnneks?) meid müügisalongis vaja ei lähe, aga autosid promoda ja "müüa" saame me sellegipoolest. Meie tööks on olla erinevates kaubanduskeskustes ja otsida inimesi, kes tahaksid teha proovisõitu uue Golfi või uue Tiguaniga. Meie kasutuses on muidugi ka siis üks Golf või üks Tiguan, olenevalt nädalast.


Olen eelnevalt proovinud promo-tööd, aga no küpsiste pakkumist ei anna võrreldagi autode promomisega! Autod on huvitavad! Autod on kihvtid! Ja kuigi me pole absoluutselt müügimehe tasemel on meil selja taga siiski põhjalik koolitus ja kui sinna juurde lisada see, et ma huvitun autodest ja ümbritsen end autoinimestega tähendab see kõik seda, et keskmine kaubanduskeskuse külastaja ei saa mind üllatada küsimustega, millele ma ei oska vastata! Muidugi on Volkswageni vihkajaid, kes raiuvad, et KATKI LÄHEB ja siis minema tormavad ja muidugi satub mu teele autofanatte, kes kindlasti palju rohkem teavad kui mina, aga nende vastu ju ei saa. Kui ma nii tubli oleks, et kõigist üle olla siis ma oleks müügimees, mitte promootor. Minu boonuseks on ka see, et keegi ei oska arvatagi, et üks neiu autode kohta eriti midagi teada võiks. Tänapäeval võiks see tendents muidugi juba veidi teistmoodi olla, agaaa tunnistama vist peab, et autod jäävad igaveseks ametlikult meeste mängumaaks.


Ühesõnaga, ma tahan, et ma ka pärast detsembrit leiaks koha, kes maksaks mulle autode õppimise, Autolehe lugemise, proovisõitude tegemise eest. Kes teab, kellel mind vaja minna võiks?

Saturday, August 24, 2013

Thursday, August 22, 2013

robbie williams!

Käisime üleeile Robbie kontserdil! Mis te arvate kuidas oli? Õige! Super-super äge! On möödas juba liiga kaua mu viimasest nii vingest kontserdielamusest ja see, et Robbie mul suureks kasvades elu armastus oli aitas muidugi kaasa. 

See ei ole oluline, et ta on vanaks jäänud ja, et tal seljaprobleemid olid (vaeseke komberdas laval ringi), oluline on see, et ta suudab ikka veel SELLISE show teha, et hoia ja keela!

Kuna me olime publiku keskel ja ma pole just kõige pikem neidis oli mul otseselt tema nägemisega raskusi, aga õnneks olid lava kõrval suured ekraanid ja saund oli ju ikkagi täpselt sama hea. Veidi kadedaks teeb see Leedukas, kelle ta lavale tiris, aga samas selle tüdrukuga läks ka õnneks, kuna ta oli väga good sport ja tegi kogu showd Robbiega kaasa. Mina sellises olukorras oleks ilmselt paigale tardunud ja üldsegi mitte nii tore lavakaaslane olnud.

Kihvt kihvt kihvt! Nii hea meel on, et Siim mulle jõuludeks pileti kinkis, sest muidu ma ilmselt poleks läinud. 70 euri maksta oli veidi liiga palju ja ausalt öeldes ma arvasin ka, et Robbie ilmselt pole enam see mis kunagi ja esitab ainult uusi laule. Oi, kuidas ma eksisin!

Tuesday, August 13, 2013

GPS

Minu opakas boyfriend ...


Ja ta saabus koju niiii uhke näoga :D Mehed.

Sunday, August 11, 2013

Cornmaze

Käisime eile Põltsamaal tutvumas maisirägastikuga! Kes sellest veel kuulnud ei ole siis selline koht nagu Sarapiku Talu on endale ühe maisipõllu sisse labürindi tekitanud. Kõigile, kellel on soovi seal ekselda antakse kätte kaart, mille tagaküljel on kuus numbrit ja näidatakse alguspunkt kätte. Tuleb leida siis kuus kontrollpunkti, kus igas punktis on värvipliiats ja kui sa kõik kuus numbrit pliiatsitega värvitud saad siis saad kingituseks maiustusi!

Selle aasta kaart oli Eesti-kujuline. Eelmine aasta oma oli kikilipsuga president.

Meie eesmärk ei olnudki vist niiväga kõiki numbreid koguda, vaid pigem tõesti saada see kogemus. Meie viitsimatust muidugi näitab ka fakt, et me igalt ettejuhtuvalt lapselt (neid oli seal palju!) uurisime, kus on lähim kontrollpunkt... Kõik olid sõbralikud ja näitasid õige suuna kätte!

Tiiu ja Rix maisipõllul!

Sassu leidis maast peaaegu täidetud kaardi ja heade inimeste abiga saime me kõik peaaegu kõik numbrid värvitud. Õnnetuseks ei viitsinud keegi meist seal põldude vahel pikalt üle tunni möllata ja loobusime viimase numbri otsimisest ning naasesime talumaja juurde muid vahvaid tegevusi vaatama.

"Paide" punktis oli vaatetorn. Sealt ükskõik, mis suunas vaadates avanes täpselt selline vaatepilt.
Talumaja ümber oli ka palju vahvaid tegevusi. Eelkõige lastele mõeldud, aga noh, meiesugustel oli ka lõbus. Oli suur ragulka, millega sai jalgpalle lennutada; siis olid pisemad labürindid, mida sai loogika järgi läbida; suuuuurte tükkidega pusled ning lisaks kõigele on seal võimalik ka grillida. Minu absoluutsed lemmikud olid kolm parti, kes talumaja ümber ringi chillisid. Sain neile saia sööta ja see oli hästi tore :)

Maiasmokad...

Õhtu poole otsustasime ka Viru Folgilt läbi käia. Sassul lubati auto parkida isa mingi sõbra maja hoovi. KEEGI ei hoiatanud meid ette, et sinna saamiseks peab oma autoga läbi terve folgi sõitma. Võite ette kujutada kui mõnus tegevus see oli. Tundsime end nagu kuulsused, sest kõik vahtisid meie autoakendest sisse ja kuna need lahti olid siis tuli igasuguseid kommentaare. Suurim hitt oli muidugi Kudis. 

Inimestest ümbritsetud :(

Viru Folgil hängisime me äkki tunnikese või nii? Maitsesime Sassu isa koduõlut ja suurima rõhu panime huvitavate asjade proovimisele. Mina olin (olen siiamaani) sillas Vana Tallinnaga jäätisest, Rixu sai omale maisi (olgugi, et meil auto pagass maisitõlvikuid täis oli) ja ühe varda otsa keeratud kartuli, Tiiu maitses praeräimi ja Sassu leidis leti, kust sai osta endale terve vuti. Ostis. Lasi meil ka maitsta. Ma ei saa öelda, et ma väga impressed olin... Minu arust maitses see nagu suitsukana, kuigi teenindaja käsi südamel väitis, et kanaga siin küll ühtegi sarnasust ei ole. Nojah.

Minikana :D

Ühesõnaga oli meil eile väga tore päev. Ujuma kahjuks ei jõudnudki ja selleks ajaks kui ma linnas Siimu ja teistega kohtusin olid ka nemad juba ujunud. Aga it's ok, ma väga ei põe. Suvi saab varsti otsa ja talvel meenutamiseks on üks vahva päev juures! Lõpetuseks panen veel ühe pildi võileivast :) Järgmise korrani!



Wednesday, July 24, 2013

Lugu sellest, kuidas Eva kooli üritab astuda...

Vähem kui nädalake tagasi postitasin ma Facebooki selle, kuidas ma olin üliõnnelik, sest olin oma psühholoogia katsed edukalt läbinud ja sain lävendis päris heale kohale, mis tähendab, et ma saan tasuta psühholoogiat õppima minna! Oi kui õnnelik ma olin! Ma olen sellest juba aastaid unistanud ja kuigi ma inimeseõpetuse suuna psühholoogia üks hetk pooleli jätsin, olen ma lõpuks ikkagi jõudnud omadega kohta, kus ma tean, et see on see, mida ma tahan õppida ja minust saab kunagi päris inimene!

Aga siis sain ma üleeile hommikul kurjakuulutava e-maili...


Suure segadusega jooksin alguses Katariina Kolledži lehele oma Sotsiaalteaduste avaldust vaatama. Äkki neil sai konkurss läbi ja ma ei suutnudki lävendi sisse mahtuda, mis tähendaks potentsiaalselt seda, et ma saaks tasulisele kohale õppima minna...?

Suur oli minu üllatus, kui teada sain, et tegu siiski psühholoogiaga on. Helistasin paanikaga TLU Vastuvõtuosakonda ja küsisin, mis värk on. Seal vastati mulle, et tasuline koht on ilmselt tänu sellele, et mul vähem kui kaks aastat tagasi eksmatt sai võetud. Leppisin esialgu ja lõpetasin kõne. Aga terve järgneva päeva murdsin selle üle pead. Üks hetk jõudis mul kohale, et kaks aastat saab täis 2013 oktoober. EHK SIIS KOHE!

Saatsin järgmine hommik vastuvõtuosakonda e-maili, kuna telefonile keegi ei vastanud.


Tädi helistas mulle peaaegu kohe tagasi ja tundis ilmselgelt kaasa, andis mulle teada, et ma olen selle seaduse kõige rumalamas nurgas ja väga palju lootust ei ole, aga äkki on võimalik siiski midagi välja mõelda. Ta soovitas mul kontakteeruda psühholoogia õppekoordinaatoriga lootuses, et too neiu on varem sellises olukorras isikutega kokku puutunud. Süda rinnus saatsin siis järgmise e-maili psühholoogia õppekoordinaatorile. Kuna esimene vastus oli olnud nii personaalne ja inimene oli minu suhtes mingitki emotsiooni välja näidanud, ootasin ma sedasama ka järgnevalt inimeselt.

Saatsin talle põhimõtteliselt eelmisesse kohta saadetud kirja mõnede lisadega (ehk siis see kiri tuli päris pikk!). Ja vastuseks sain...


Ootan endiselt vastus küsimusele, mida endast täpselt kujutab reimmatrikuleerimine tasulisele kohale. Võin loota, et see tähendab seda, et mul on võimalik esitada avaldus, et mind võetaks vastu tasulisele kohale ja siis tekib mul taaskord võimalus mingi hetk esitada uus avaldus, et ma saaks tasuta kohale õppima tulla? Suures pildis meeldib mulle alati näost-näkku kohtuda inimestega, kui selliseid asju arutatakse, aga ma kardan, et tema ei soovi minuga sellest pikemalt rääkida. Ju ta teab, et ma olen desperate ja tahaksin ükskõik millist lahendust leida...

Oeh. Pika jutu lõpetuseks oskan öelda, et kui mul see aasta õnnestub Katariina Kolledžisse sotsiaalteaduseid õppima pääseda, siis ilmselt pean ikkagi sinna minema ja psühholoogia aineid võtma lihtsalt. Ja teate mis see tähendab? See tähendab seda, et ma saan järgmine aasta juba kolmandat korda (kui mitte lugeda UTsse tehtud katsed) psühholoogia sisseastumiskatseid teha! JESS! See on asja juures kõige kohutavam, sest ma mäletan väga hästi milline trainwreck ma olen olenud mõlemal viimasel korral... Ja mis siis juhtub kui ma ühel või teisel põhjusel ei peaks sisse saama...? :(

Loodan endiselt, et koolis viibib hetkel keegi, kes tahaks minuga kokku saada ja mulle veel veidi lootust ja lahendusi leida. Nüüd on veidi rumal tunne, et ma eksmatti kuu aega edasi lükkasin. Võib-olla kui ma oleks selle septembris välja võtnud oleks mul suurem lootus uuesti kooli pääseda. Võib-olla mitte. Lõppkokkuvõttes võin öelda, et lollakas seadus, mis üritab inimesi koolist väljas hoida! Mul on suur soov ja suur tahe lõpuks kooli minna, ma tean et ma olen oma elus õiges kohas ja ma TAHAN seda rohkem kui midagi muud. Ja siis pannakse mulle lihtsalt käsi ette ja öeldakse põhimõtteliselt, et oota üks aasta veel. Alatu.

Sunday, July 21, 2013

hõissa pulmad!

Käisime eile lõpuks Siimuga pulmas, kuhu ta mind juba enne meie suhte algust kutsunud oli. Põhjuseks muidugi see, et mul pulmakogemus puudub. (Ja noh... Ma vist meeldin talle ka natukene :D)

Niiii vahva oli! Pidu ja pillerkaar ja nii palju toredaid inimesi! Tahaks jube pikalt kirjutada ja heietada, aga ma ei oskaks seda huvitavalt kirja panna ilmselt. Aga hästi palju süüa ja juua, palju taidlemist vanemate sõprade ja ka täitsa võõrastega. Üks hetk tuli välja, et üks külalistest on lausa wedding crasher ja teda isiklikult kutsutud ei oldudki.

Ilmselgelt kaotasin ma Siimu mingi hetk ära ja leidsin, et KÕIGE OLULISEM on JUST NÜÜD ja KOHE minna temaga tantsima.

Ta ei tulnud :(

Friday, June 21, 2013

viru raba

Istusime siis eile Levika ees. Mina, Siim, Sassu, Rix, Lil ja Tiiu. Tiiu leidis, et ta ei viitsi oodata, kuni me jaurame ja ta läheb jala Telliskivisse tagasi. Leppisime. Istusime edasi ja jaurasime veel. Kuidagi läks jutt selle peale, et miks Rix meid üldse oma Lahemaa tuuridele kaasa pole võtnud. Ja siis avastas Sass, et miks me kohe ei lähe? Probleem ei olnud selles, kas minna, vaid kelle autoga minna! Otsustasime Mersu kasuks ja panime ajama.

Kas te teate kui fantastiline on varahommikul rabas? Ma jagan mõned pildid, ehk annab aimdust.

Terve raba oli valgeid vatitupse meenutavaid taimi täis.

Naljakad on rabas olevate tekstide inglisekeelsed tõlked. "It has gone to the bog."

Jõudsime kohale umbes-täpselt siis kui päike tõusma hakkas. Pildil minu lemmikpoisid!

Päikesetõusu järel jõudsime vaatetorni, kust avanes kõige imelisem vaade!

Tagasi sõitsime tunnike hiljem. Tervet matka me muidugi ei läbinud, aga ma arvan, et võib tunnistada, et kogemus oli fantastiline ja ükski teine tuur keset päeva poleks pooltki nii efektne olnud! Muidugi oli armas see, kuidas tuurijuht Rix ise ka uute ehituste peale ahhetas ja leidis kui tore ja hea kõik on. Aga kõik oligi!

Tuesday, June 18, 2013

macid ja bemmid

Kes ütleb, et inimest ei ole võimalik muuta? Olude sunnil on ju alati. Ja suhtes olles inimesed muganduvad teatud asjadega.

Siim on igavene PC-armastaja ja ilmselt pole eales ette kujutanud, et temast kunagigi Maci-kasutaja saaks. Aga kae nalja. Olles uue arvuti otsingul sattus juhuse tahtel tema teele üks valge Macbook ja ükski normaalne inimene ei ütle sellele ei, kui tal arvutit vaja. Olen teda terve aja Macilainele suunanud ja mul on nii hea meel, et ta sellesse firmasse nüüd paremini suhtub kui meie suhte alguses, näiteks. Ma ei tule väitma, et see on parem kui PC ja kindlasti Siim kasutaks parema meelega Windowsit, aga mul on hea meel, et ta lepib ja Macile võimaluse annab!

Pluss, noh, mulle meeldib kui asjad matchivad :)

Aga ega see asi ei ole ju ainult ühepoolne! Tänu Siimule olen mina kõvasti leebemaks muutunud seoses bemmidega. Olles üles kasvanud suhteliselt bemmivaenulikus peres ja olles enamuse aja hänginud inimestega, kes samasugust bemmivaenulikkust õhkavad, ei saagi loota, et minust oleks selle automargi fänn saanud. Aga! Tunnistama peab, et tegu on hea autoga ja kui mul tekiks võimalus endale BMW saada, muidugi ma ei ütleks ei. See oleks lauslollus. Kuuenda seeria omad meeldivad mulle veel eriti ning Siimu E28 mind ka külmaks ei jäta. Ma ei saa küll öelda, et see auto (ja see mark) mu lemmikud oleks, aga ta näeb tõsiselt hea välja ja varsti on ta ka sama töökindel, kui minu kallis auto!

Koos näevad meie autod muidugi eriti uhked välja!


Monday, June 10, 2013

filoloogia ja autod

Vihmane ilm tekitab mul alati kirjutamistuju. Kurb asi on see, et mu elu ei ole piisavalt põnev, et ma oskaks sellest blogiposte teha... Facebooki updaten igapäevaselt, kirjutada ei suuda üldse. Samas, kui ma mingi hetk filoloogiks tahan hakata siis võiks ju natukenegi annet olla, et midagi paberile panna. Või siis peangi igavesti tähenärijaks jääma, kes valede komakohtade ja inetute kokku-lahku kirjutamise errorite pärast teistega ilgub.


Mu armsal autol on jälle mingi viga. Või vead. Eest krudiseb (Jah, täpselt nii ma oskan seda heli kirjeldada) ja tagant logiseb. Tagumises veermikus on mingid puksid ja/või vardad läbi, Siim arvas, et võib-olla üks vedru pooleks. Ees on kõik ära vahetatud, aga üks amort lekib... Mina selle autoga sõita ei julge, sest mul on kogu aeg hirm, et üks ratas tuleb alt ära, arvestades mis hääli ta teeb. Ratas ilmselt ei tuleks alt ära. Selliseid asju ei juhtu väga tihti. 
Aga õnneks sai Corolla enamvähem sõidukorda ja kui Merss paranduses on, siis on meil vähemalt millegagi liigelda ka!

Tuesday, May 21, 2013

Grey Anatoomia viimased kaks osa

Nii, kes ei ole Grey viimast kahte osa vaadanud (season finale ja episood enne seda) siis ärge lugege edasi, kui te spoilereid ei taha. Kuna mul pole ühtegi foorumit, kus fännidega koos kaasa elada, pean ma end siin väljendama veidi. Sest olgem ausad, Siimu minu kilkamine sellel teemal väga ei koti...


See ülemine pilt on minu nägu terve need kaks episoodi. Nagu ma saan aru, et kõik vinguvad, et Grey on liiga kaua kestnud ja peaks juba ammu läbi olema, aga no mitte ükski 40-minutiline sari pole mind niii ammu teleka küljes hoidnud!

Arizona pole mulle EVER meeldinud. Ma ei tea, näitleja on nunnu ja tegelane on alati olnud selline hästi rõõmus ja päikeseline, aga... Ta käitub nagu imbekas. Siis kui Callie oli nõus temaga Aafrikasse kolima jättis ta Callie maha sest, et too vingus liialt. Jep, inimene oli nõus oma elu üles ütlema ja riiki vahetama teise pärast, kas siis tõesti ei tohi veidi bitchida? Ja nüüd Arizona pettis Calliet mingi arstiga, kellel polnud sooja ega külma sellest, kas too, kellega ta just magas on abielus või ei, ja kuidagi suure tüli käigus suudab Arizona Calliet süüdistama hakata sest too tegi otsuse pärast lennuõnnetust Arizona jalg maha lõigata, viisina tema elu päästa. Savi, et Callie terve selle aja, mil ta tüdruksõber deprekas oli teda toetas ja ootas ja üldsegi ei surunud millegagi. "YOU WEREN'T THERE!" on kõige olulisem ja nüüd on õnnetu arst süüdi selles, et ta nendega lennuõnnetust üle ei elanud. Amazing! Ma loodan, et nad on lõplikult lahus, sest see kokku-lahku tüütab mind erakordselt ära, kuna Callie on minu arust imeline ja Arizona on ebameeldiv imbekas.

Kui palju actionit võib kahte episoodi mahutada! Puu läbi arsti elutoa akna, rase naine trepist alla kukkumas (Mehhiko seebiseriaalide klišee, much?), plahvatav buss, peategelane opilaual suremas ja ainult internid teda opereerimas, mitmeaastapikkune abielu purunemas tänu petmisele, terves haiglas elektrikatkestus kus generaatorid ei tööta ja varuakusid ei ole, veel üks peategelane ilmselt surnud... What the hell??? Ei, ma ei kurda. See oli kõik awesome ja see hooaja lõpp tõesti oli super. Mina olen kindlasti tuleval aastal jälle vaataja. 

Mul on nii kurb tunne, et Yang ja Hunt ei toimi. Nad sobivad nii imehästi kokku, ma ei saa aru, miks sarja kirjutajad ei leia, et nad võiks koos olla. Samamoodi meeldis mulle Kepneri uus peiks, kes talle abieluettepaneku tegi ja ometigi ta on ikka veel nii kinni Jacksonis... Suhtedraamasid oskab see sari hästi, pean tunnistama.

Mul oli enne nii palju mõtteid veel, aga selle posti kirjutamine toimub mitu tundi pärast kummagi episoodi vaatamist. Ei mäleta enam eriti rohkem. Aga noh, sain ennast siiski mingil määral välja elatud. Grey: ma ei jõua uut hooaega ära oodata!

Friday, April 26, 2013

Go On

Nii, me avastasime Siimuga ühe hästi kihvti uue sarja ja ma nüüd promon teile seda veidi!

"Go On" on sarja nimi, Eestikeeli ja Fox kanali pealt on see "Elu läheb edasi."


Peaosas on Matthew Perry, või kes seda nime ära ei tunne siis Chandler :) Kõrvalosades on palju näitlejaid, keda mina varem kuskil näinud ei ole, aga kes väga kähku kalliks said!

Sarja sisu räägib mehest, kes töötab raadios ja omab spordi-jutukat ning on just läbi elanud oma naise surma. Tänu sellele satub ta leinale pühendunud tugigruppi ning kohtub väga mitme kummalise inimesega, kuid ajapikku muidugi õpib neid tolereerima, nendega läbi saama ning muidugi saab nendega väga lähedaseks, kuna nemad teavad, enam-vähem, mida ta läbi elab.

Seda sarja on mingil määral võrreldud Communityga, kuna on üks grupp inimesi, kes kõik on erinevast rassist, vanusest, erineva taustaga... Ja nad kõik õpivad koos eksisteerima ning ühiselt oma probleeme lahendama. Community on mulle ka alati meeldinud, aga antud hetkel pean ütlema, et praegune Community hooaeg VS Go Oni esimene hooaeg, siis ei ole isegi küsimust. Go On on parem!

Ühesõnaga - enne aru ei saa kui oled sarja näinud. Juba esimene osa on meeletult naljakas ja samal ajal nii südantlõhestavalt kurb, et pisaraid on raske tagasi hoida. Mul võttis terve hooaja läbi vaatamine kuskil nädalakese ja ma ei suuda leppida faktiga, et võib-olla teist hooaega ei tulegi. Seda alles otsustatakse.
Mida rohkem inimesi sellest sarjast teab, seda parem muidugi, ehk siis get down to it ja vaadake head sarja!

Image and video hosting by TinyPic

perfect sunday

Olgugi, et täna on neljapäev. Ma olen Siimuga veetnud nii mõnusa lebopäeva, et tahes-tahtmata on pühapäeva tunne sees! Järjekordne "mul pole midagi öelda, aga tahaks postitada" post!


Wednesday, April 10, 2013

bastille

I'll see you in the future when we're older 
And we are full of stories to be told 
Cross my heart and hope to die 
I'll see you with your laughter lines. 

 Bastille on vapustav! "Laughter Lines" on mu lemmik, aga kuna seda ei paista Youtubes ja üldse internetis leiduvat (veel?) siis ma kahjuks jagada seda päris õiget varianti ei saa ja need coverid pole ükski nii hea, et ma tahaks neid siin sheerida. Kellel plaat satub arvutisse, kuulake seda! Imeilus on!


Tuesday, March 26, 2013

Geivihkajad ja teised toredad.

Sassu oli minu kaine mõistus ja ütles, et homovihkajatega Fesaris kaklema ei ole mõtet minna, sest mis sa ikka lollakaga vaidled.

Ei, aga, ma ju ei leia, et need, kes homosid ei salli oleks lollakad. Okei. Igaühele oma. Kui ei meeldi, siis ei meeldi. Ma ei ole küll veel kuulnud ühestki omasooiharast, kes heteroid vihkaks, aga jätame selle praegu. Inimesi on erinevaid ja arvamusi on erinevaid, ei tasu viltu vaadata.

KÜLL AGA leian ma, et on lollakad need kes Facebookis, ajalehes, sõprade ringis, raadios (jnejne) kuulutavad sellest. Kuulutavad sellest kui väga nad vihkavad homosid, kui väga nad soovivad, et need isikud omavahel ei abielluks ja mis kõige hullem, et nad jumala eest lapsi ei adopteeriks! Sest, et homoseksuaalsus kindlasti jääb ka võsukestele külge. Kõik homod on ju üles kasvanud samasooliste vanemate käe all, ilmselgelt.

Mina ei saa sellest aru. Okei, abielu on üks asi. Väga paljud vaatavad seda kui religioosset, kiriklikku sündmust, kus Jumal silma peal hoiab. Kas Eestimaal on samasugune teema ainult, tekib tahtmine küsida? Eestlased ei ole reeglina ju kristlikud. Minu vanemad abiellusid vaid registreerimise teel ja oli pisike istumine sõprade ja sugulaste seltsis kodus suurestoas. Ei mingit uhket kiriklikku teemat. Mina usun, et ma kindlasti tahan tulevikus abielluda, aga ma ei tea, kas tahan seda teha kirikus. Minu jaoks on abielu kahe inimese vaheline kirjalik leping, mis näitab, et nad tõesti armastavad üksteist ja soovivad elu lõpuni koos olla. Minu jaoks ei ole religioonil asjaga mingit pistmist. Ma olen küll ristitud, aga ma ei usu Jumalasse. Usun Karmasse ja usun, et on olemas vaimud ja hauatagune elu, aga ma ei usu, et on olemas selline asi (või isik?) nagu Jumal. Ja võib-olla sellepärast olen ma nii OK sellega, et geid abielluda võivad. Mis see meid torgib, kui nad on otsustanud, et veedavad terve oma ülejäänud elu koos? Pooled abieludest nagunii lahutatakse. Ei ole see abielu tänapäeval nii püha midagi.


Mis mind veel marru ajab on see, nagu ma eelpool juba mainisin, et ollakse risti vastu geide adopteerimisele. Adopteerimine, mis muideks on raskendatud, kuna nad ei saa olla abielus. Võtame ette mitmeid Eesti kanalitel näidatavad saated, kus alatihti demonstreeritakse vaesuses ja näljas elavaid Eesti peresid, kellel alati 5+ last on. Võtame näiteks artiklid ja politseiraportid alkohoolikutest vanematest, kellel oma võsukestest siiralt savi on ja kes pigem viimase raha õlleballooni, kui lapse toidu peale kulutavad. Võtame näiteks isad, kes oma naisi ja lapsi peksavad ja emad, kes oma lapsukestest välja ei tee ja energia mujale suunavad. Kõlab kõik jube ilusti? Heteropered on kõik alati hästi toredad, eks? 
Me ei saa välistada, et homoperes samasuguseid asju juhtuda võib. Alati võib, kõigiga võib (ja uskuge mind, meediakära oleks seda võimsam). Aga antud hetkel ei ole šanss, et selliseid asju juhtub suurem, kui heteropere puhul. 
Ma tooks imeheaks näiteks vapustavast homoperest Neil Patrick Harrise oma mehe ja kahe adopteeritud lapsega. Kaks meest, kes tahes tahtmata armastavad üksteist ja veel rohkem armastavad oma lapsi. Nemad suudavad oma lastele pakkuda pere, mida keskmine heteroabielu ei suudaks. Ja vaadates pilte, mida mees aeg-ajalt Twitterisse uploadib ja vaadates artikleid, mis neist kirjutatakse jääb minu meelest üle ainult rõõmu tunda, et head inimesed üksteist leidnud on ja maailmale uusi ja intelligentseid ilmakodanikke kasvatavad.

Jep, neil lastel on ikka kohutavalt halb lapsepõlv.

Ja lisaks, veel üks hea artikkel, mis ma täna leidsin. Räägib traditsioonilistest peredest: "Perekonnast," autoriks Mari Sarv. Olen ise näide sellest, kuidas minu pere ei ole "traditsiooniline," kuna mu isa ei ole geneetiliselt minu isa ja oma bioloogilise isaga ei ole ma kunagi kohtunud. Mul on kuskil poolperekond ja minu ema kasvatas mind umbes aastakese üksikvanemana. Ometigi ei tulnud aktivistid meile kätt külge panema, selle pärast, et me ei olnud "traditsioonilised"... Oleks ta aga elanud koos oma lesbipartneriga oleks olukord ilmselt KORDADES hullem olnud, selle pärast et...?
Ma ei saa väita, et samasooliste vanematega pered on paremad. Ma ei väidagi seda. Muidugi on ideaalsel peres lapsel ema ja isa. Aga kui on anda valikuvariant: Kas lastekodu või siiski täitsa oma perekond? Usun, et mina valiksin täitsa oma perekonna. Ja ma usun, et kui ma oleks kasvanud oma ema ja isa pere asemel üles peres, kus mul on kaks ema, siis minust ei oleks saanud lesbit. Olen praegu hetero, oman väga mitmeid gei-sõpru ja olen edasi hetero. Homoseksuaalsus ei jää nendega hängijatele külge. No tee mis tahad, ei jää.

Heterovanemad on OKEI. Samasoolised vanemad on OKEI. Üksikvanemad on OKEI. Miks on vaja nii palju vihkamist ja vägivalda (vt. alles nüüd Prantsusmaal toimunud mässu) selle ühe teema ümber? Kes on need inimesed kes võrdlevad homoseksuaalsust pedofiilia ja zoofiiliaga? Millega õigustavad end need inimesed, kes nii tugevalt vihkavad?
Jah, Homod korraldavad vahel paraade, et olla märgatud ja kuigi mina leian, et see on okei ja siukest asja laivis jälgida on huvitav, sest paraadid ju alati toredad, saan ma aru neist, kellele ei meeldi, et seda nina alla surutakse. Tõesti. Tehku siis probleem sellest, et nad suruvad seda nina alla, mitte sellest, et nad on kõik peast katki ja haiged ja neid tuleks geist-terveks-tegemise-laagritesse saata. Pray the Gay away ei toimi. Nad on samasugused inimesed, täpselt nagu sina ja mina, ainult, et nad armastavad teisest soost inimesi. Mis on seal halba?

Autoriks Rocketshoes.

Wednesday, February 27, 2013

Oled olemas.

...


Soovides, ja unistades

Liigume koos päikse poole
Lootus kannab meid elus edasi



Ja kui ka päevad on hallid
Ja taevas näib armutu
Ei karda, sest tean,
Et oled olemas



Vihmas, tuules, lumeasajus
Helged mõtted teevad sooja
Lootus annab meil jõuet elada

Friday, February 15, 2013

Valentinipäev

Kedagi vist ei üllata, et ma jubedalt sõbrapäeva laavin? Ja mis selle veeeeeeel toredamaks teeb on see, et mul nii megatore peiks on. Ja olgugi, et ta oli päev otsa tööl ja rassis raskelt, et pere süüa saaks (= mina) siis ikkagi oli ta õhtul nii numps ja tõi mulle seitse punast roosi :)

Teenisin need ära, sest ma tegin üle pika aja pitsat ja kes mu Vapiano seiklusi mäletab, teab, et ma SAKIN pitsade tegemises. Terve köök oli jahu täis, Alfa oli jahu täis, faking esik oli isegi jahu täis! Arvuti on ka ilmselt seest jahune nüüd. Aga hakkama sain, olgugi, et ma taigent mingi neliteist korda lahti-kinni rullisin... Ja Siimule maitses, mis peamine!

Rohkemat ei olegi tahta kui diivanil kaisus lebotada, telekat vaadata ja elu-olust rõõmu tunda. Minu tuju on hea, loodan et teie oma ka!

Yay yay!




Tuesday, January 29, 2013

Valgamaa Mersud

Täna läksime me kella kuuest umbes Valgamaale Mersut ostma ja koju tagasi jõudsime tubli 12+ tundi hiljem... Aga WORTH IT! Kell on kaheksa kaksteist hommikul, Siim magab mu kõrval ja mina jagan teiega neid osasid pilte, mis ma neist imelistest autodest tegin...

Kui enne ükski W123 polnud otseselt minu Baby, siis see punane iludus... Jep. Tema on! Ei ole kahju Siimule Aurist laenata, kui ma ise selle kaunidusega linnas ringi saan paarutada. Mmmm!


Meie punane kaunitar. 


Ja temaga kaasas olev kollane, väheke rohkem päevinäinud sõber.


Armastan Mersusid! Olen seda varem maininud või...? :)