Thursday, August 16, 2012

happenings@work

Pikk venekeelne tekst, mida ma tõesti lahti ei suuda dešifreerida, vastan talle "Izvinite, ja ne panimaju. Pa estonski?" Selle peale saan ma bitchfacei ja "A ja pa estonski ne panimaju!" ja siis jääb mind vaatama, nagu ma nüüd äkki süüdi oleks.

It's situations like this one, mis panevad mind mõtlema, et sorry-sorry, kus riigis me nüüd siis ikkagi elame? Läks jooksis ja tõi oma väidetava eesti keele oskaja siis. Too rääkis ka ainult vene keeles, kahe vahe oli see, et teine naine suutis palju lihtsamate sõnadega mulle ka selgeks teha, mis nad tahtsid.

Siin tööl olen ma õppinud meie vene rahvusest kaasmaalasi täitsa ausalt armastama. Kõik mu kaastöötajad on nii toredad ja sõbralikud ja siirad inimesed ja enamus kliente, kes mänguasjapoodi satuvad on ka positiivselt meelestatud inimesed. Ja siis every once in a while eksib siia jälle ära mõni, kes eesti keelt ei oska ja ei tahagi osata. Isegi välisvenelased ei lepi sellega, et mõni Eestlane ei oska sulle vene keeles vastata!

Sorry, aga sa ei saa tulla tänapäeva Eestisse ja eeldada, et sa ainult vene keele peal hakkama saad. Asjad ei käi enam nii. Noorem põlvkond, kes vene keelt ei oska, ei ole kari troppe, kes seda meelega ei räägi. Oleme lihtsalt teisel ajal üles kasvanud ja täiesti ausalt meil pole seda keelt nii palju kunagi vaja läinud, praktika puudub ja külge ta ainult keeletundidest ei jää.

Wednesday, August 1, 2012

Ülgase koopad

Eile mingil põhjusel tekkis Siimul üks hetk idee trippida. Kõigil järgmine päev piisavalt tegevusetu, et aega on, kõigil igav. Keegi sõber rääkis talle Ülgase koobastest, ametlikult on tegu vist lausa Ülgase Fosforiidikaevandusega. Eniveis, kuna see asus Maardus ja Sass on selle koha ekspert siis korjasime tema ka kaasa. Lõppkoosseis oli: Mina, Siim, Loviisa, Tiiu ja Sassu. Auris oli meie vahva ratsu ja sõitsimegi Maardu poole.

Maardus kohtusime Siimu kahe sõbraga. Kuna meil oli Sassi näol pöörfi GPS, siis olime meie teejuhid. Kohale jõudes oli juba hästi pime, kuigi soe. Vihma tibutas ka. Ja esimene suur üllatus kõigile, peale Sassi, oli see, et koobasteni jõudmiseks tuleb üles ronida võrdlemisi järsust mäest. Mäekülge kattis muda, oksad ja kõrvenõgesed. Kõik oli eriti tore, kuna vihm oli selle teinud ka libedaks. Taskulambid ja nutitelefonid taskulampide näol taskust välja ja minek!

Kui keegi teist on eales käinud Piusa koobastest siis te umbes teate, miuksed need olid. Vahe on selles, et nad on pisemad, kui mu mälu mind ei peta. Sisse astudes on juba tunda, kui jahe seal sees on. Leidsime igasuguseid vahvaid nn. koopamaalinguid, siinpool kaks stiilinäidet:



Koopad on väidetavalt umbes kaheksa kilomeetrit pikad. Meie ei jõudnud eriti kaugele, kuna vesi tuli vastu. Oleks meil olnud kaasas kummikud oleksime me kaugemale vaadanud. Kummiud on plaan tulevikku, sest tagasi tuleme me kindlasti! 

Hästi põnev oli see, et seal vedeles jube palju taarat ja ühel pudelil, mida ma kontrollisin, ilutsesid peal Eesti-aja pandimärgistused. Leidsime sealt ka pisikese "ruumi," kus oli näha lõkkeaseme jäänuseid ja selle kõrval maas ilutses kondoomipakk... Noh, ilmselgelt oli kellelgil seal vahva!

Koobastest välja tulles leidsime, et natuke võiks Maardus veel ringi vaadata. Käisime mingis karjääris, mis pimeduses üldsegi impressive ei olnud sest mitte midagi näha polnud! Ja leidsime üles ka rannaääre, kust linnatulesid nägime. Maardu kanti exploreme kunagi tulevikus veel.

Tagasiteel sattusime loomade surnuaeda. Ka seal oli päris põnev taskulampidega trippida, sest seal olek oli meie kõigi jaoks esimene kord. Leidsime palju vahvaid loomanimesid, nt. "Polla" näol ning ka üks "SIIM" seisis hauakivi peal. Ning lihtsalt huvitav oli näha uhket marmorist hauda jänkule, meie surnuaedades ei leia kohati nii uhkeid inimestehaudasidki.

Tallinna tagasi jõudes leidsime, et kesklinnas on palju rahvast ja mingil põhjusel oli väga palju politseisõidukeid liikvel. Viskasime Sassi koju ja Tiiu linna ja läksime ise Komeeti peitu. Oli tore õhtu/öö ja vahvaid kohti sai jälle palju nähtud.