Monday, January 24, 2011

kristiine

Armastan Kristiinet! Tõepoolest. Siin on palju vanureid ja vene keelt kõnelevat rahvast, kes minust teinekord üldse aru ei saa ning ma ei hakka kriminaalidest ja sellisest rahvast isegi rääkima (siiski jäin oma auto küljepeeglitest ilma...), aga üleüldiselt leian, et see kant on suht vapustav.

Elasin siin ju sünnist saati ja kuni esimese klassini. Tedre tänav. Tore oli, mälestusi on palju-palju. Ja mul on nii hea meel, et ma 2009 aasta novembris siia naasin. Päeval on parajalt busy, öösel on nii meeldivalt vaikne. Mul on koduStatoil lemmikteenindajaga, mul on Kristiine kaubanduskeskus üle tee, linnast koju kõndida pärast pidu ei ole probleem ja samas mul elab siin kandis nii palju tuttavaid, et kohati ei pea isegi kesklinna trippima. Kui seda siiski teha, siis ühistransporti on sitaks ja trollipeatuses üle viie minuti tavaliselt ei lähe.

Nii mõnus on siin kõndimas ka käia, siuke walk down the memory lane.

Olen rahul. Kui ma kolin siis kindlasti tahaks siiasamasse kanti jääda omadega :)

muraste platvorm

Kolm aastat tagasi viis üks mu endine kutt mind keset ööd ühele platvormile. Meeles olid mul ainult pisikesed detailid a la maju juures polnud, see oli kuskil Tabasalu kandis ja seal oli pisike parkimisplats. Eile öösel Rixuga aega veetes esitasin talle küsimuse: Kuskil on ju vaja oma kakaosid juua ja kas ta äkki teab, millest ma räägin. Kae nalja: teadiski! Mitte küll täpsemalt, ka tal olid pisikesed detailid. Koos panime nendest mingi pildi kokku ja helistasime Sannule, kes isegi teed oskas juhatada.
Ja kuigi me sõitsime läbi mitu mitu pisikest teed ja vaatasime vist kõik Tabasalu elurajoonid üle, leidsime me lõpuks õige koha.
Emotsioonid olid laes! Me olime just läbi kamminud pool Harkut ja lõpuks Murastes, kui me olime alla andnud ja leidnud, et lähme siis Türisalu pangale, leidsime Sannu mainitud palkmaja ja seal oli ka meie platvorm.
Kaunis kaunis kaunis! Täiesti vapustav elamus on seal kõrgel seista (5-6 korruselise maja kõrgune vist umbes, vb rohkem) ja vaadata allapoole, kuna jalgealune on võre siis paistab ta ju läbi.

Eelnimetatud koht asub Tabasalust 5-6km Laulasmaa poole. Kolmiku teele tuleb pöörata ja siis lõpuni välja sõita. Leidsin netist SELLE blogiposti, ja panen siia ka neid pilte:




Kui vähegi võimalik, siis soovitan seal käia just öösel ja selge tähistaevaga. Breathtaking!

Hiljem trippisime Hiiule, et Hiiu Grilli saada. Hästi tore tädi oli tööl :) Õhtu edenedes vahetasime minu Mersu Rixu rohelise Mersu vastu ja käisime Hollyka ees seda näitamas (ja Taco Expressi hindu vaatamas) ning Kristiine parklas driftimas.

Magama saime taaskord kuuest? Võib-olla isegi hiljem. Äratus oli kella kaheksast. Kui Rix Tallinnas on siis on meil mõlemal alati suuuuured uneprobleemid, aga samas ma ei kurda. Temaga on alati vahva :)

Tuesday, January 18, 2011

poisid


[tahaks niiiiiii väga magada praegu ja mitte ärgata hommikul kellaajaliselt, et kooli minna]

Mõned mõttelõngad enne õppimise jätkamist.
Mulle meeldib, et mu elus on nii palju häid inimesi. Vaatasin just Seksi ja Linna järjekordset osa ja seal räägiti hingesugulastest ja asjadest ja terve episoodi käis selline pikk ving ja nutt teemal "olen üksik tahan meest." Ja no okei, vägagi tuttav tunne. Aga mis mind seekord hoidis end telesarja kangelastega samastamisest oli fakt, et Carrie vist kurtis kuidas ta elus ei ole ainsatki meest, kes temast hooliks. Ja mina jäin mõtlema, et woah. Mul on seoses sellega küll hästi läinud siis ju!Ega neid eriline rodu just ei ole, aga mõned nunnud ikka. Ja okei, nad võib-olla ei hooli must nii nagu üks boyfriend hooliks oma tüdrukust, aga ma võin nende peale alati kindel olla ja ausalt öeldes teevad nad elu lihtsamaks küll! (Pluss kui nad kõik kambakesi kokku liita, siis kokku teebki välja umbes ühe boyfriendi)
Ma ei jaksa otseselt ja pikalt täna jaurata, aga tahaks allnimetatute kõrval välja tuua ka Ennu ja Sassu, kes mulle ka vägagi korda lähevad.


Hardo oli ilmselt obvious vastus, eks? Ükskõik kui palju ma talle jauran, ükskõik mis jamaga ma hakkama saan või ükskõik kui tüütu ma olen - ta ei lase sellest ennast häirida. Vähemalt mitte eriti. Ja ta ilmselt on
kõige halvem roommate, kes inimesel üldse olla võib, aga ta oli siiski mu esimene roommate ja
tegi mu elu sellevõrra põnevamaks.
Noh, tema näitel ma võin öelda, et kooselu meesterahvaga on tõesti meeldiv ja ma kardan, mis juhtub kui ma üksi ämbliku otsa peaks sattuma või vetsu luku taha jääma, aga samas ilmselt on aeg kõik need asjad ka mitte issuedeks
muuta ja iseseisvaks muutuda. Ma olen terve elu elanud kas isa ja vendadega koos, või siis Hardoga ja nüüd reaalselt ongi nagu uus "uus algus," kuna üle-eelmisest novembrist saati sain ma Hardot ära kasutada nii nagu oma isa või venda, aga see pull on nüüd läbi ja on aeg kardinate paigaldamise, kapi parandamise ja lambipirnide vahetamisega ise hakkama saada! God knows, et stabiilne kooselu mehega minu lähitulevikuplaani ilmselt veel ei teki.


Ja siis on meil Rix, kes tundub mulle viimasel ajal nii palju lähedasem, kuna ta on Tallinnas viibides alati siin ja sellest ajast saati kui Hardo välja kolis on mul natuke tunne nagu Rix oleks sisse kolinud, isegi emme märkis selle ära, kuna iga kord kui ta mulle viimasel ajal helistab/külla tuleb/kokku saab on olnud olukord, kus Rix on minukal chillinud.("Naine, kas sa tead kuidas sul on vedanud, et sa minuga nii palju aega koos saad veeta???")
Tal on nii palju vahvaid ideid (oleme vist läbi käinud kõikide kaubanduskeskuste loomapoed, trippinud jumal-teab-mis-kohtadesse kakaod jooma ja spontaansed "lahkume Tallinnast" tripid on ka reeglina tema juurde Pärnusse)

(Hardo ja Rix on kaks inimest, kes saavad Alfaga täpselt sama hästi läbi kui ma :))

Ja mis mulle veel eriti meeldib, on pisikesed meenutused, et needsamad poisid on olemas ja tähtsad mulle. Kasvõi selline pisike asi, et iga kord kui Rix minu juures duši all käib jätab ta dušikardina teisele poole seda nn. kabiini. Täna hambaid pestes torkas jälle silma. See kardin on alati vasakul pool, ükskõik kes seal duši all käib, v.a. siis kui herr Tihaste minu vett kasutab.
Mulle meeldib, et vannitoa peegli pealt paistab ikka veel minu ja Hardo duši-trips-traps-trull võisiis tema "loveyou" kirjake, mis ta mulle auto kojameeste vahele jättis ja mis mu seinakollaažis asetseb võisiis Lacosted koridoris, mida ma kiiresti jalga saan tõmmata kui korraks õue on vaja minna ja plätude jaoks liiga külm on.
Sassu suur pruun pusa on minu riidekapis ja sobib niiiihästi mu musta maika ja öö-shortside juurde, kui jalas on roosad karvased papud.

Mul on hea tuju, ausalt. Aga ma olen meeletult väss, kuna ma magasin eile öösel kolm tundi (pool ööd oli vaja ringi trippida ju, kes siis enne eksamit magab?) ja nüüd on mul vaja oma sotsioloogia (mille õppejõud ei tee vahet sõnadel "grupi" ja "gruppi") konspekt lõpuni kirjutada ja siis see pähe õppida ja siis homme kella kaheks kooli roomata. Ma kardan väga, et suurt und ma täna öösel ei saa.

Sunday, January 16, 2011

väikesed narkomaanid

Kõndisime siis meie Malluga Kristiine bussipeatuse poole, kui poolel teel jäid ette pisike blond poisiklutt ja kaks tüdrukut. Hüppasid ligi ja uurisid, kas me oma telfut saame laenata. Mina hakkasin peas juba vabandusi välja mõtlema, aga Mallu, kui hea inimene, kohe andiski. Okei. Kuulame siis kõnet pealt.
"Kes sa oled? Kus sa oled?! Karla olen. Tule parem Mäkki, siis ei juhtu sinuga midagi! ... Sa teed selle asja ainult enda jaoks hullemaks!"
Tegime suured silmad, uurisime neidudelt, mis värk on. Need kihistasid ja väga ei vastanud midagi, poiss andis telefoni tagasi, noris suitsu ja siis nad panid kõik jooksu trolli peale.
Meie siis läksime oma busspeatusesse, kui äkki tekkis idee: Meil oli ju telefon ja too saladuslik telefoninumber. Mallu valiski tolle uuesti ja helistas väga konkreetse tooniga.
"Tere! Karla ema siin pool, kuulsin oma poja kõnet pealt ja tahaks kohe teada, et mis toimub?"
Saime teada nii palju, et Karla teeb vist narkotsi :O :O :O Kahjuks sellega stoori lõppeb. Olen õnnetu, et ei saa teile rääkida, mis Karlast, nendest neidudest ja müstilisest poisist edasi sai, aga loo point on pigem selles, et tegu oli pisikese ja armsa noormehega, kes nägi välja umbes kümnene ja kurb on kuulata, kuidas siuke suitsu norib ja possibly narkootikumidega tegeleb. Ilmselt seksib ka ja joob ja laaberdab. Noorus on hukas :(

Friday, January 14, 2011

Wednesday, January 12, 2011

suhtlemispsühh


Õpin suhtlemispsühholoogia eksamiks ja see on nii põnev ja sobiv.

"Armastuse teooriad toetavad ideed, et iga inimese kogemus on unikaalne."
Noh, ma tean ju tegelt seda, aga ometi on tore seda niimoodi kirjutatuna näha. Ma küll küsin inimestelt, kes minust täiesti teistmoodi mõtlevad nõu ja kasutan seda, kuna nii on vist lihtsam ja samas nad annavad hoopis teistsuguseid vastuseid ja aitavad mind kaa.

"Kui X-i seostatakse füüsiliselt atraktiivse inimesega, võib see omakorda head valgust ka X-le heita. Nt. ilmub X väga kena kaaslasega seltskonda, mis omakorda viib mõtted X-le kui "vägevale," kes sellise ilusa inimese lähedane."
Noh, minu eluaegsed sõprussidemed on reeglina ilusate ja toredate ja populaarsete inimestega. Parim näide on vist mu eksBFF, keda ma tegelt võin tänada selle eest, et ta andis mulle tugeva enesehinnangu boosti ja tänu kellele ma julgen inimestega suhelda, kes tunduvad minu liigast väljas.

"Inimese muudab mõjutatavaks sõltuvus teisest inimesest."
Story of my life, people! Väga täppis lause, igastahes.

Ja siis mu lemmik:
"Atributsioonivigadeks nimetatakse vigu, mis tehakse teise inimese käitumise motiivide subjektiivsel tõlgendamisel omistades käitumisele valesid põhjuseid."
Minu pidev mistake. Eeldan, et inimesed ei taha minuga kokku saada, kuigi tegelt on asi selles, et neil ei ole aega. Suurim näide on see, et Hardo terve aasta siin elas ja ma tugevalt kõiki tema teguviise üle mõtlesin, kuigi tegelikult olid olemas lihtsad ja loogilised seletused kõigele.

Suhtlemispsühholoogia on selline aine, mis paneb mind jälle psühholoogiat armastama ja tänu millele ma leian, et tegin erialaselt õige valiku siiski :)
(Huvitav, kas eksam on ka nii lihtne või on see mingi ilge trikikas ja ma homme kell kaks nutan jälle, et miks ma rohkem ei õppinud?)

Tuesday, January 11, 2011

blogin blogimise pärast

Täna kirjutan teile, kuna Mallu ilusti tundis muret, et miks ma ei seda ammu teinud ei ole. Hetkel on veidi keeruline kirjutada, kuna olukord on järgnev:
Üksiti loeks too pildi ka selle posti järelkajaks, rohkem koledaid pilte ma ei avalda, aga kui facebookis ringi tuhnida, siis kõigi mu sõprade albumist leiab (täägid olen kahjuks kõik ammu eemaldanud).
Pili point on, et mu parem käsi on Alfa all kinni kuidagi ja noh raske on kirjutada veidi.

Õppisin täna tublisti sotsioloogiat. Konspekt oleks ka nagu Hardo kirjutatud kui ta kohe üllldddssee ei jälgi, mis ta kokku kirjutab (kui ta loeks mu blogi siis ta ilmselt solvuks, aga ta ei loe seda ja samas ma tegelt isegi tegin talle selle kommentaari täna juba, niiet ei juhtu vist midagi). Toon välja järgneva lõigu:
"# võiks mõelda nt. orkestrit: inimesed saavad iga nädal 2 korda kokku trenniks ja muuks suhtlemiseks. Inimesed harjuvad üksteise veidrusi kannatama hakkavad isegi 11le meeldima. Kui frontman tahab kollektiivi tugevdada, korraldab ta lindistusi, nädalalõppe maal jne. Kui tekib võimalus minna nt. Roskildesse esinema, hakavad bändiliikmsed usinamalt proovis käima ja rohkem 11le meeldima. Kui inimesed hirmsasti 11le meeldivad, aga Roskildesse millegipärast ei saagi, korraldatakse

kontserdireis Elva. Kui nad aga 11le ei meeldi, läheb igaüks oma koju."
Noh, vähemalt oli naljakas :D Lisaks sellele pidevad kirjavead ja huvitavad lühendid jpm.
Ja viimasel ajal tunnen end väga üksikult ja peaks uue roomie leidma, sest, et elu näitab, et kassist ei piisa kui tahaks õhtul kellegagi koos sarju vaadata või maailma diskuteerida või lampi ühe šampa sisse kallata endale :( Ja head sööki ma ka enam üüüüldse ei viitsi teha, kui pole kedagi, kes kõrvalt näeks ja heaks kiidaks ja no laua katmisest ma ei hakka rääkima.
Kuigi pean tunnistama, et mu korter püsib väga palju kauem puhas ja veearve tuleb ilmselt 3x väiksem.

Tänane moodsetter on Belle&Sebastian:

Thursday, January 6, 2011

Monday, January 3, 2011

horoskoobid



2011 Horoskoop lubab mulle just sellist asja:
Kaalud
Kaalud on Kaksikute kõrval teine tähemärk, kel tuli 2010. aastal paljustki üle saada. Keda tabas töökaotus, keda töövahetus, keda tööraskused, kooliasjade kuhjumine, ebaõnnestumine õppetöös, rahamured, armastuse kaotus või puudus armastusest. „Kaua veel?“, „Ma ei saa aru?“, „Ma ei suuda...“ kummitasid paljusid Kaalusid.
Kaalude vajadus olla eluga balansis, lükati julmalt kreeni. Rahulik ja flegmaatiline loomus ei lasknud aga pead kaotada. Ka järgmine aasta tuleb kaalukausse mitmeid kordi ümber kallutada ja üle mõõta. Vead tulevad ainult rutakatest otsustest. Mängi 2011. aastat nagu malet. Mõtle mitu käiku ette. Kuula nõu, ka sealt, kus sa seda kuulata ei taha. Ainult läbimõeldud käigud toovad pikemas perspektiivis edu.
Armastus tuleb! Ära lepi vähese või teisejärgulisega. Kui lepid vähesega, siis kaob suurem võimalus käest. Aga kui süda ütleb, et on õige, siis see ongi õige. Armastus leiab su üles, kui valgustad sellele teed – naerata! Kuigi raskused vajutavad koos gravitatsiooniga suunurgad maadligi ja suruvad su endagi pimedasse nurka elu üle kurtma, siis murra ahelaist vabaks. Õnn ei ilmu su ukselävele. Sa pead ise välja minema ja tegutsema.

Mantra aastaks: Ma olen armastatud!

2010 lõppes nii inetult ja kogu see aastalõpp oli selline kepp, et mul on ausalt tunne, et kogu eelmine aasta läks perse. Ausalt öeldes ei ole horoskoobid kunagi tead-mis-faktid, aga mulle meeldib neid lugeda ja see aasta mantra on ju täitsa ilus :)
Ma mäletan me lugesime kambakesi koos ka "kas läks täppi?" eelmise aasta horoskoope ja tegelt läks täppi küll, a ma ei suuda neid praegu enam leida :(