Sunday, September 25, 2016

safe place to land


I'm not going nowhere

Open your eyes

I'm always gonna be
Your safe place to land

The ground beneath your feet
Like you never had

When you're at 10,000 feet
No parachute
You got my hand

I'm always gonna be
Your safe place to land

Wednesday, September 7, 2016

Thursday, August 25, 2016

hall


A mis toonides ma peaksin maailma nägema, kui ma juba tööl (kus ma veedan 8h oma päevast) nii masendavas nurgas istun?!

Tuesday, August 9, 2016

s.

Don't say a word
Just come over and lie here with me 
'cause I'm just about to set fire to everything I see

I want you so bad I'll go back on the things I believe 
 There, I just said it 
 I'm scared you'll forget about me

Friday, July 8, 2016

Superman




You can't read the thoughts

That form inside my head
And you aren't strong enough
To save my soul from dead
Then you can't keep my heart
From being ripped to shreds

I was wrong to alter reality
I made you some
Superman you couldn't be
All this time, oh, I truly did believe
That you got caught in the clouds

I wish you'd known that I would mean
To fall in love
Were you oblivious?
You were high in the atmosphere
I disappear below

Sunday, May 15, 2016

Sunday, February 28, 2016

Viimased postid

Tereeeee 2016! On vist aeg teha selle aasta esimene post. Loodetavasti, ei jää ta viimaseks...

Täna on pühapäev ja ma olen sellest nädalast niiiii väsinud, et ma reaalselt ei lahku täna vist voodist. Kui Siim minuga siin oli siis tundus nagu me teeksime midagi. Aga nüüd ta pidi korraks tööle minema ja kuna ma ei jaksa päris-maailmas produktiivne olla siis ma leidsin, et ma jätan endast siia blogisse veel ühe jälje maha!


Sattusin siis Delfist lugema, et meie hulgast lahkus blogija Kadri Luik. Pean ausalt tunnistama, et mina sellisest isikust varem kuulnud ei olnud. Samas ei saa ma ka öelda, et ma meie blogimaastikul väga palju figureeriks või üldse palju Eesti blogisid loeksin. Aga see selleks. Googeldasin siis mina neiu nime ja jõudsin tema blogile. Ja muutusin õnnetuks.

Post, mis jääb igavesti esimeseks asjaks, mis sa tema blogis loed on tehtud eelmise aasta novembris ja räägib pagulaskriisist ja ei ole just kõige positiivsem kirjatükk. Mina olen inimene, kes üritab näha asjades head ja tõemeeli usub, et kõik pagulased ei ole terroristid (right?!) ja ei tule Euroopasse meie maad ära võtma. Ja mul tekib refleks hakata inimesega vaidlema kui ta toob oma postis välja, et Donald Trumpil oligi õigus ja inimesed peaksid endale relvaload tegema ning, et mis me neist pagulastest ootame - olete ju näinud kuidas ISISe vennad videotes külmavereliselt tapavad. Mida?!

Ma ei saa temaga vaidlema hakata selle pärast, et teda ei ole enam. Ja siinkohal ongi minu meelest hästi kehv olukord tekkinud, kus teda mälestatakse kui sooja, rõõmsameelset ja intelligentset noort naist ja ometigi tema viimane post on täis sallimatust ja ei maali temast sooja ja armastavat pilti.

Ma olen veendunud, et ta oli hea inimene, kes mõjutas paljusid teisi ja on ju tema blogi pealkirigi "Julgus mõelda, julgus öelda," mis tegelikult läheb selliste postidega väga hästi kokku. Kuid sellist posti lugedes jääb mulje inimesest sootuks teine. Mina isiklikult teda ei tundnud, nii et ma ei saagi tema kohta öelda muud, kui seda mis ma tema netipostitustest välja loen.

Kuhu ma tahtsin kogu selle pika jutuga jõuda - sa mitte kunagi ei tea, mis jääb sinu viimaseks postiks. Ja see oli see, mis ajendas mind ka postitama. Mul oli omadus siin blogis maha märkida kõik oma toredad õhtud ja koosviibimised sõpradega. Ma proovin seda uuesti tegema hakata! Ma tahan, et kui mind enam kunagi ei ole siis mingi mälestus minust siia ikka alles jääks. Ja eelkõige võiks see ikkagi olla positiivne!

Lõpetuseks jätan pildi, kus me Sassuga Mallu pulmas tantsu vihtusime! Sassu on tore, pulm oli lõbus, emotsioonid olid see õhtu hästi head ja täpselt sellise noodiga tahaksingi ma meelde jääda! (Pöidlad pihku, et see ei jääks siiski mu viimaseks postiks!)