Täna on pühapäev ja ma olen sellest nädalast niiiii väsinud, et ma reaalselt ei lahku täna vist voodist. Kui Siim minuga siin oli siis tundus nagu me teeksime midagi. Aga nüüd ta pidi korraks tööle minema ja kuna ma ei jaksa päris-maailmas produktiivne olla siis ma leidsin, et ma jätan endast siia blogisse veel ühe jälje maha!
Sattusin siis Delfist lugema, et meie hulgast lahkus blogija Kadri Luik. Pean ausalt tunnistama, et mina sellisest isikust varem kuulnud ei olnud. Samas ei saa ma ka öelda, et ma meie blogimaastikul väga palju figureeriks või üldse palju Eesti blogisid loeksin. Aga see selleks. Googeldasin siis mina neiu nime ja jõudsin tema blogile. Ja muutusin õnnetuks.
Post, mis jääb igavesti esimeseks asjaks, mis sa tema blogis loed on tehtud eelmise aasta novembris ja räägib pagulaskriisist ja ei ole just kõige positiivsem kirjatükk. Mina olen inimene, kes üritab näha asjades head ja tõemeeli usub, et kõik pagulased ei ole terroristid (right?!) ja ei tule Euroopasse meie maad ära võtma. Ja mul tekib refleks hakata inimesega vaidlema kui ta toob oma postis välja, et Donald Trumpil oligi õigus ja inimesed peaksid endale relvaload tegema ning, et mis me neist pagulastest ootame - olete ju näinud kuidas ISISe vennad videotes külmavereliselt tapavad. Mida?!
Ma ei saa temaga vaidlema hakata selle pärast, et teda ei ole enam. Ja siinkohal ongi minu meelest hästi kehv olukord tekkinud, kus teda mälestatakse kui sooja, rõõmsameelset ja intelligentset noort naist ja ometigi tema viimane post on täis sallimatust ja ei maali temast sooja ja armastavat pilti.
Ma olen veendunud, et ta oli hea inimene, kes mõjutas paljusid teisi ja on ju tema blogi pealkirigi "Julgus mõelda, julgus öelda," mis tegelikult läheb selliste postidega väga hästi kokku. Kuid sellist posti lugedes jääb mulje inimesest sootuks teine. Mina isiklikult teda ei tundnud, nii et ma ei saagi tema kohta öelda muud, kui seda mis ma tema netipostitustest välja loen.
Kuhu ma tahtsin kogu selle pika jutuga jõuda - sa mitte kunagi ei tea, mis jääb sinu viimaseks postiks. Ja see oli see, mis ajendas mind ka postitama. Mul oli omadus siin blogis maha märkida kõik oma toredad õhtud ja koosviibimised sõpradega. Ma proovin seda uuesti tegema hakata! Ma tahan, et kui mind enam kunagi ei ole siis mingi mälestus minust siia ikka alles jääks. Ja eelkõige võiks see ikkagi olla positiivne!
Lõpetuseks jätan pildi, kus me Sassuga Mallu pulmas tantsu vihtusime! Sassu on tore, pulm oli lõbus, emotsioonid olid see õhtu hästi head ja täpselt sellise noodiga tahaksingi ma meelde jääda! (Pöidlad pihku, et see ei jääks siiski mu viimaseks postiks!)
