Sunday, May 15, 2016
Sunday, February 28, 2016
Viimased postid
Tereeeee 2016! On vist aeg teha selle aasta esimene post. Loodetavasti, ei jää ta viimaseks...
Täna on pühapäev ja ma olen sellest nädalast niiiii väsinud, et ma reaalselt ei lahku täna vist voodist. Kui Siim minuga siin oli siis tundus nagu me teeksime midagi. Aga nüüd ta pidi korraks tööle minema ja kuna ma ei jaksa päris-maailmas produktiivne olla siis ma leidsin, et ma jätan endast siia blogisse veel ühe jälje maha!
Sattusin siis Delfist lugema, et meie hulgast lahkus blogija Kadri Luik. Pean ausalt tunnistama, et mina sellisest isikust varem kuulnud ei olnud. Samas ei saa ma ka öelda, et ma meie blogimaastikul väga palju figureeriks või üldse palju Eesti blogisid loeksin. Aga see selleks. Googeldasin siis mina neiu nime ja jõudsin tema blogile. Ja muutusin õnnetuks.
Post, mis jääb igavesti esimeseks asjaks, mis sa tema blogis loed on tehtud eelmise aasta novembris ja räägib pagulaskriisist ja ei ole just kõige positiivsem kirjatükk. Mina olen inimene, kes üritab näha asjades head ja tõemeeli usub, et kõik pagulased ei ole terroristid (right?!) ja ei tule Euroopasse meie maad ära võtma. Ja mul tekib refleks hakata inimesega vaidlema kui ta toob oma postis välja, et Donald Trumpil oligi õigus ja inimesed peaksid endale relvaload tegema ning, et mis me neist pagulastest ootame - olete ju näinud kuidas ISISe vennad videotes külmavereliselt tapavad. Mida?!
Ma ei saa temaga vaidlema hakata selle pärast, et teda ei ole enam. Ja siinkohal ongi minu meelest hästi kehv olukord tekkinud, kus teda mälestatakse kui sooja, rõõmsameelset ja intelligentset noort naist ja ometigi tema viimane post on täis sallimatust ja ei maali temast sooja ja armastavat pilti.
Ma olen veendunud, et ta oli hea inimene, kes mõjutas paljusid teisi ja on ju tema blogi pealkirigi "Julgus mõelda, julgus öelda," mis tegelikult läheb selliste postidega väga hästi kokku. Kuid sellist posti lugedes jääb mulje inimesest sootuks teine. Mina isiklikult teda ei tundnud, nii et ma ei saagi tema kohta öelda muud, kui seda mis ma tema netipostitustest välja loen.
Kuhu ma tahtsin kogu selle pika jutuga jõuda - sa mitte kunagi ei tea, mis jääb sinu viimaseks postiks. Ja see oli see, mis ajendas mind ka postitama. Mul oli omadus siin blogis maha märkida kõik oma toredad õhtud ja koosviibimised sõpradega. Ma proovin seda uuesti tegema hakata! Ma tahan, et kui mind enam kunagi ei ole siis mingi mälestus minust siia ikka alles jääks. Ja eelkõige võiks see ikkagi olla positiivne!
Lõpetuseks jätan pildi, kus me Sassuga Mallu pulmas tantsu vihtusime! Sassu on tore, pulm oli lõbus, emotsioonid olid see õhtu hästi head ja täpselt sellise noodiga tahaksingi ma meelde jääda! (Pöidlad pihku, et see ei jääks siiski mu viimaseks postiks!)
Täna on pühapäev ja ma olen sellest nädalast niiiii väsinud, et ma reaalselt ei lahku täna vist voodist. Kui Siim minuga siin oli siis tundus nagu me teeksime midagi. Aga nüüd ta pidi korraks tööle minema ja kuna ma ei jaksa päris-maailmas produktiivne olla siis ma leidsin, et ma jätan endast siia blogisse veel ühe jälje maha!
Sattusin siis Delfist lugema, et meie hulgast lahkus blogija Kadri Luik. Pean ausalt tunnistama, et mina sellisest isikust varem kuulnud ei olnud. Samas ei saa ma ka öelda, et ma meie blogimaastikul väga palju figureeriks või üldse palju Eesti blogisid loeksin. Aga see selleks. Googeldasin siis mina neiu nime ja jõudsin tema blogile. Ja muutusin õnnetuks.
Post, mis jääb igavesti esimeseks asjaks, mis sa tema blogis loed on tehtud eelmise aasta novembris ja räägib pagulaskriisist ja ei ole just kõige positiivsem kirjatükk. Mina olen inimene, kes üritab näha asjades head ja tõemeeli usub, et kõik pagulased ei ole terroristid (right?!) ja ei tule Euroopasse meie maad ära võtma. Ja mul tekib refleks hakata inimesega vaidlema kui ta toob oma postis välja, et Donald Trumpil oligi õigus ja inimesed peaksid endale relvaload tegema ning, et mis me neist pagulastest ootame - olete ju näinud kuidas ISISe vennad videotes külmavereliselt tapavad. Mida?!
Ma ei saa temaga vaidlema hakata selle pärast, et teda ei ole enam. Ja siinkohal ongi minu meelest hästi kehv olukord tekkinud, kus teda mälestatakse kui sooja, rõõmsameelset ja intelligentset noort naist ja ometigi tema viimane post on täis sallimatust ja ei maali temast sooja ja armastavat pilti.
Ma olen veendunud, et ta oli hea inimene, kes mõjutas paljusid teisi ja on ju tema blogi pealkirigi "Julgus mõelda, julgus öelda," mis tegelikult läheb selliste postidega väga hästi kokku. Kuid sellist posti lugedes jääb mulje inimesest sootuks teine. Mina isiklikult teda ei tundnud, nii et ma ei saagi tema kohta öelda muud, kui seda mis ma tema netipostitustest välja loen.
Kuhu ma tahtsin kogu selle pika jutuga jõuda - sa mitte kunagi ei tea, mis jääb sinu viimaseks postiks. Ja see oli see, mis ajendas mind ka postitama. Mul oli omadus siin blogis maha märkida kõik oma toredad õhtud ja koosviibimised sõpradega. Ma proovin seda uuesti tegema hakata! Ma tahan, et kui mind enam kunagi ei ole siis mingi mälestus minust siia ikka alles jääks. Ja eelkõige võiks see ikkagi olla positiivne!
Lõpetuseks jätan pildi, kus me Sassuga Mallu pulmas tantsu vihtusime! Sassu on tore, pulm oli lõbus, emotsioonid olid see õhtu hästi head ja täpselt sellise noodiga tahaksingi ma meelde jääda! (Pöidlad pihku, et see ei jääks siiski mu viimaseks postiks!)
Wednesday, July 29, 2015
Blogimisest
Mulle meeldib lugeda oma vanu postitusi ja ahhetada, kui kihvtid ajad selja taga on. Mulle hullult meeldib, et ma viitsisin blogida ja isegi pilte üles panna! Ma ausalt öeldes võiks IKKA VEEL seda ju teha, kuna pilte teen ma hästi palju ja kuigi pidusid enam nii palju ei ole, siis lõbusaid õhtuid on sellegipoolest.
Mis ma siis teen?
Jagan teiega ühte õhtut, kus me käisime Siimu, Mäestu, Martini ja Erikuga paadiga sõitmas. Vot! Ja kas teate mis? Hästi tore oli!
Mis ma siis teen?
Jagan teiega ühte õhtut, kus me käisime Siimu, Mäestu, Martini ja Erikuga paadiga sõitmas. Vot! Ja kas teate mis? Hästi tore oli!
Meil Siimuga on praegu puhkus ja märksõna on puhkamine. Minu ideaalmaailmas me tripiksime ringi ja näeks uusi kohti Eestimaa peal, tema ideaalmaailmas me oleksime maal ja ei teeks mitte midagi. Kompromisside kaudu saame mõlemad mõnusa puhkuse - mõned õhtud oleme maal ja mõned õhtud tripime ringi.
Ja kas teate mis? Jube mõnus on.
Saturday, March 21, 2015
Tuesday, March 3, 2015
Sway
Let all the things you mean to me
Come tumbling out my mouth
Indeed it's time to tell you why
I say it's infinitely true
Say you'll stay, don't
Come and go like you do
Sway my way, yeah
I need to know all about you
Monday, September 29, 2014
Day 2 - Where you would like to be in ten years
Hästi raske on seda teemat alustada, kuna ma olen peaaegu terve oma elu olnud suhteliselt otsustusvõimetu.
Kui vaadata nüüd seda küsimust mitme külje alt siis ühest küljest (eraelu) tean ma täpselt, mis ma tahan, et kümne aasta pärast toimuks ja teise külje pealt (töö) on mu tahe täiesti olematu.
Alustame siis sellest, et kümne aasta pärast olen ma 35 aastat vana. Selleks ajaks võiks mul olla vähemalt üks laps ning pereelu. Pereelu koha pealt nii palju, et praegu on tore unistada ja mõelda. Ja eriti toredaks teeb selle unistamise see, et mu kõrval on hetkel inimene, kellega ma ennast mugavalt tunnen ja kellega ma tahaksin perekonna luua.
Fakt on see, et Facebook on täis vanu klassikaaslasi, sõpru ja kolleege, kes kõik üksteise järel beebisid saavad. Ja ma valetaksin kui ma ütleks, et ma ei ole kade. Muidugi ma TEAN, et praegu ei ole minu jaoks mitte mingil juhul õige aeg üks laps saada. Aga samas ma tean ka, et ma olen juba 25 ja mind häirib nii meeletult see, et igavesti on minu "viie aasta plaan" olnud selline, kuhu sisse ei mahu lapsed. AGA samas leian ma ka, et hiljemalt 27 võiks ju (esimese) järeltulija siia maailma tuua. Ja selle ajani on aega ainult kaks aastat.
Kogu selle pika heietamisega jõuan ma arusaamale, et ma tean, et ma tahan kümne aasta pärast last ja abielu ja possibly oma maja ja madalat aeda ja kassidele lisaks ka koera. Aga tegelikult ma ju ei tea, sest mul on selline tunne, et mu elu on praegu veel nii laiali igatpidi.
Moller Autos meeldib mulle. Aga ma ei tea, kas ma seda tööd ka kümne aasta pärast teha tahan. Keegi kunagi ütles, et kes korra autosid müüma hakkab see seda tegema jääbki. Ühest küljest meeldib mulle väga see mis ma teen. Autod on põnevad, koolitused on kihvtid ja mu kolleegid on fantastilised! Teisest küljest vajavad inimesed vaheldust. Aga mine tea. Äkki hakkab mul nii hästi minema, et jäängi seda tegema :)
Ideaalis sooviksin ma, et mul kümne aasta pärast oleks elukutse, mis ei eeldaks iga hommik kell kaheksa ärkamist. See on ainuke miinus mu töö juures, mida ma kohe üldse ei salli.
Ma soovin, et me Tiiuga oleksime ikka veel sõbrad. Ma soovin, et mu sõprusringkond üleüldiselt oleks sama vahva, kui ta praegu on. Ma tahan, et Siim eksisteeriks veel mu maailmas ning, et mu perekond jäädavalt mu tegevusi toetaks.
Ma oskan rääkida, mida ma soovin enda eraelust ja inimestest enda ümbert. Ma arvan, et sellest ehk piisab? Võib ju loota, et kümne aastaga ma suudan välja mõelda, mis ma päriselt elus tegema tahan hakata.
Kui vaadata nüüd seda küsimust mitme külje alt siis ühest küljest (eraelu) tean ma täpselt, mis ma tahan, et kümne aasta pärast toimuks ja teise külje pealt (töö) on mu tahe täiesti olematu.
Alustame siis sellest, et kümne aasta pärast olen ma 35 aastat vana. Selleks ajaks võiks mul olla vähemalt üks laps ning pereelu. Pereelu koha pealt nii palju, et praegu on tore unistada ja mõelda. Ja eriti toredaks teeb selle unistamise see, et mu kõrval on hetkel inimene, kellega ma ennast mugavalt tunnen ja kellega ma tahaksin perekonna luua.
Fakt on see, et Facebook on täis vanu klassikaaslasi, sõpru ja kolleege, kes kõik üksteise järel beebisid saavad. Ja ma valetaksin kui ma ütleks, et ma ei ole kade. Muidugi ma TEAN, et praegu ei ole minu jaoks mitte mingil juhul õige aeg üks laps saada. Aga samas ma tean ka, et ma olen juba 25 ja mind häirib nii meeletult see, et igavesti on minu "viie aasta plaan" olnud selline, kuhu sisse ei mahu lapsed. AGA samas leian ma ka, et hiljemalt 27 võiks ju (esimese) järeltulija siia maailma tuua. Ja selle ajani on aega ainult kaks aastat.
Exploidin seniks Killu beebit, kuni enda oma pole :)
Kogu selle pika heietamisega jõuan ma arusaamale, et ma tean, et ma tahan kümne aasta pärast last ja abielu ja possibly oma maja ja madalat aeda ja kassidele lisaks ka koera. Aga tegelikult ma ju ei tea, sest mul on selline tunne, et mu elu on praegu veel nii laiali igatpidi.
Moller Autos meeldib mulle. Aga ma ei tea, kas ma seda tööd ka kümne aasta pärast teha tahan. Keegi kunagi ütles, et kes korra autosid müüma hakkab see seda tegema jääbki. Ühest küljest meeldib mulle väga see mis ma teen. Autod on põnevad, koolitused on kihvtid ja mu kolleegid on fantastilised! Teisest küljest vajavad inimesed vaheldust. Aga mine tea. Äkki hakkab mul nii hästi minema, et jäängi seda tegema :)
Ideaalis sooviksin ma, et mul kümne aasta pärast oleks elukutse, mis ei eeldaks iga hommik kell kaheksa ärkamist. See on ainuke miinus mu töö juures, mida ma kohe üldse ei salli.
Ma soovin, et me Tiiuga oleksime ikka veel sõbrad. Ma soovin, et mu sõprusringkond üleüldiselt oleks sama vahva, kui ta praegu on. Ma tahan, et Siim eksisteeriks veel mu maailmas ning, et mu perekond jäädavalt mu tegevusi toetaks.
Ma oskan rääkida, mida ma soovin enda eraelust ja inimestest enda ümbert. Ma arvan, et sellest ehk piisab? Võib ju loota, et kümne aastaga ma suudan välja mõelda, mis ma päriselt elus tegema tahan hakata.
Monday, June 9, 2014
Day 1 - Your current relationship, or how single life is
Nii. Täna sai meil üks aasta ja üheksa kuud Siimuga. Kusjuures praegu avastasin ja ainult tänu sellele küsimusele, mis mu mõtlema pani!
Mis ma öelda oskan... Kõik sai alguse 2012 suvel kui me Ivo, Killu ja Siimuga ringi hakkasime trippima. Vallutasime pool Eestit ja veetsime ööd kõik koos Protestis istudes ja laaberdades. See, et kõik tööl käisid polnud mingi probleem. Minul oli muidugi ka kerge uute inimeste leidmise soov, kuna üks seltskond ja sõprussuhe oli just omadega totaalselt rappa läinud. Õnneks lõppes kõik hästi ja vahetasin (minu jaoks) mürgised inimesed ilusate ja toredate vastu.
Naljakas on see, et kõik oli täiesti friends-only kuni mingi hetkeni kui mul peast klõps läbi käis. Istusin üks päev tööl, Ülemiste keskuses, ja kirjutasin Tiiuga chatis. Ja avastasin, et ükskõik mis külje alt ma seda vaatan, on äkitselt mulle üks poiss no nii väga meeldima hakanud, et kohe imelik on ilma temata mõni õhtu mööda veeta. Õnneks neid õhtuid polnud selleks hetkeks enam palju, kuna küll ma elasin Siimule taksoöödel kaasa, küll me käisime öösel koos midagi söömas, muidugi veetis ta palju aega Komeedis (nagu kõigil üks hetk kombeks oli) ning kui ta mul omale öiseks sõiduks CD palus kirjutada siis ma ju PIDIN sinna mingeid lollakaid armastuslaule peale panema. Dubstep küll, aga mõte loeb, eks...
See oli üks septembriöö, kui me kõik koos jälle Protestis istusime. Õhtu tipphetk on see, et Siim hakkas luksuma ning pidi Protesti ümber mitu ringi jooksma. Ja meie kahe jaoks lõppes see õhtu kuidagi hästi kähku. Siim oli muidugi väga nutikalt oma asjad Komeeti jätnud, et saaks ööseks sinna tulla. Ta oli sneakym kui ma, mul oli lihtsalt olnud plaan ta külla kutsuda :D Komeeti jõudes lasi ta mulle Uku Suviste "See on nii hea" laulu Youtubest ja teeeerve öö oli mingit lollakat vihjamist täis, nii ühelt kui teiselt poolelt. Õnneks kandis see kõik vilja and the rest is history, nagu öeldakse. Me oleme mõlemad muidugi täiesti nii puppyd, et isegi see, et sa veidi vintis peaga inimese külla kutsud ja voodis kaisus magad siis see jumala eest ju ei tähenda, et keegi midagi öelda või teha julgeb. Tagasi vaadates on naljakas :D
Aga mis siis nüüd? Kõik on imetore. Ta on inimene, kes jagab minuga väga paljusid huvisid. Ta saab kõigist mu lollakatest naljadest aru. Ja mis veel hästi tähtis - Talle meeldib Alfa! Kohe nii kassisõber on, et võtsime kahepeale ühe kiisu juurde! Pluss ta on kultuurne, laulab ja armastab ooperit. See mingil määral mõjutab mind ka ja mul on uhke, et ta teab sellistest asjadest palju ja tuleb musikaalsest perest! Opposites attract sest minu pere väga muusikaga ei tegele ja ma ise olen tohmlollakas selle koha pealt.
Ta vahel kakleb minuga kummal pool voodit magada ning teinekord läheme tülli selle üle, mida õhtul süüa teha. Aga kes siis ei tülitseks? Lõppkokkuvõttes on kõik hästi ja mul ei ole kunagi varem enda kõrval olnud inimest, kes mulle nii hästi sobiks. Me pole koos olnud isegi kahte aastat veel ja antud hetkel ma ei kujuta ette, kuidas ma peaks oskama ilma temata elada.
Oma arust tundsin ma enne seda mitu korda, et see vist ongi armastus. Aga mitte ükski eelnevatest olukordadest ei tule ligilähedalegi sellele suhtele, mis mul on Siimuga. Armastan teda nii palju, et sõnadest jääb puudu.
Mis ma öelda oskan... Kõik sai alguse 2012 suvel kui me Ivo, Killu ja Siimuga ringi hakkasime trippima. Vallutasime pool Eestit ja veetsime ööd kõik koos Protestis istudes ja laaberdades. See, et kõik tööl käisid polnud mingi probleem. Minul oli muidugi ka kerge uute inimeste leidmise soov, kuna üks seltskond ja sõprussuhe oli just omadega totaalselt rappa läinud. Õnneks lõppes kõik hästi ja vahetasin (minu jaoks) mürgised inimesed ilusate ja toredate vastu.
"When you least expect it," pidas paika.
Naljakas on see, et kõik oli täiesti friends-only kuni mingi hetkeni kui mul peast klõps läbi käis. Istusin üks päev tööl, Ülemiste keskuses, ja kirjutasin Tiiuga chatis. Ja avastasin, et ükskõik mis külje alt ma seda vaatan, on äkitselt mulle üks poiss no nii väga meeldima hakanud, et kohe imelik on ilma temata mõni õhtu mööda veeta. Õnneks neid õhtuid polnud selleks hetkeks enam palju, kuna küll ma elasin Siimule taksoöödel kaasa, küll me käisime öösel koos midagi söömas, muidugi veetis ta palju aega Komeedis (nagu kõigil üks hetk kombeks oli) ning kui ta mul omale öiseks sõiduks CD palus kirjutada siis ma ju PIDIN sinna mingeid lollakaid armastuslaule peale panema. Dubstep küll, aga mõte loeb, eks...
See oli üks septembriöö, kui me kõik koos jälle Protestis istusime. Õhtu tipphetk on see, et Siim hakkas luksuma ning pidi Protesti ümber mitu ringi jooksma. Ja meie kahe jaoks lõppes see õhtu kuidagi hästi kähku. Siim oli muidugi väga nutikalt oma asjad Komeeti jätnud, et saaks ööseks sinna tulla. Ta oli sneakym kui ma, mul oli lihtsalt olnud plaan ta külla kutsuda :D Komeeti jõudes lasi ta mulle Uku Suviste "See on nii hea" laulu Youtubest ja teeeerve öö oli mingit lollakat vihjamist täis, nii ühelt kui teiselt poolelt. Õnneks kandis see kõik vilja and the rest is history, nagu öeldakse. Me oleme mõlemad muidugi täiesti nii puppyd, et isegi see, et sa veidi vintis peaga inimese külla kutsud ja voodis kaisus magad siis see jumala eest ju ei tähenda, et keegi midagi öelda või teha julgeb. Tagasi vaadates on naljakas :D
Pilt: Mait Jüriado
Aga mis siis nüüd? Kõik on imetore. Ta on inimene, kes jagab minuga väga paljusid huvisid. Ta saab kõigist mu lollakatest naljadest aru. Ja mis veel hästi tähtis - Talle meeldib Alfa! Kohe nii kassisõber on, et võtsime kahepeale ühe kiisu juurde! Pluss ta on kultuurne, laulab ja armastab ooperit. See mingil määral mõjutab mind ka ja mul on uhke, et ta teab sellistest asjadest palju ja tuleb musikaalsest perest! Opposites attract sest minu pere väga muusikaga ei tegele ja ma ise olen tohmlollakas selle koha pealt.
Ta vahel kakleb minuga kummal pool voodit magada ning teinekord läheme tülli selle üle, mida õhtul süüa teha. Aga kes siis ei tülitseks? Lõppkokkuvõttes on kõik hästi ja mul ei ole kunagi varem enda kõrval olnud inimest, kes mulle nii hästi sobiks. Me pole koos olnud isegi kahte aastat veel ja antud hetkel ma ei kujuta ette, kuidas ma peaks oskama ilma temata elada.
Oma arust tundsin ma enne seda mitu korda, et see vist ongi armastus. Aga mitte ükski eelnevatest olukordadest ei tule ligilähedalegi sellele suhtele, mis mul on Siimuga. Armastan teda nii palju, et sõnadest jääb puudu.
Subscribe to:
Posts (Atom)