rasedus

Eelmine postitus ma ei olnud veel rase. Sellest kaks kuud edasi sai üks kutt hakkama pandud.

Nüüd olen ca. nädala kaugusel sünnitamisest. Meie Sebastiani due date on 14.02, ehk sõbrapäev.

Mul on selle kohta mõned mõtted, mis Twitterisse ei mahu kuid mida ma siiski jagada tahaks.

See rasedus on kulgenud LIIGA lihtsalt?! Kas selline asi on võimalik? Ei ole hulle pregnancy cravinguid, ei ole hulle tujusid (Siim võib kinnitada!), ei valuta eriti kuskilt, pole oksendada olnud vaja ega midagi. Nüüd, üheksandal kuul, hakkavad vaevused veidi välja paistma. Ja sellega seoses...

Jäänud on ÜKS nädal, või isegi tegelt täpselt kuus päeva. See vend istub mu põie (või emakakaela? või millegi muu???) otsas konstantselt ja muljub ja torgib seda ja see on valuuuuuus.
Nädal 37, ehk kaks nädalat tagasi, sai ta valmis interneti info järgi ja pmst oleks võinud juba ammu välja tulla. Ja ma ei saa aru, mida ta passib seal sees - siin väljas on palju parem ju! Also ta kasvab aina edasi ja minu arust ta võiks seda edasist kasvamist ka minu kehaväliselt teha.

Kõik mu kaasrasedad, kellega me sarnast due datei jagasime, on juba sünnitanud ja see teeb mind MEGAkadedaks. Üks neist läks nädala võrra üle. See tekitab anxietyt, sest et sama oht on ju ka mul. Me Siimuga omavahel leppisime kokku, et esmaspäev oleks optimaalne. Elame-näeme, kas see kokkulepe püsima jääb. Väike kutt minu kõhus igastahes kokkulepetest kinni ei pea.

Samuti sobiks kuupäevad 12.02.20 või 20.02.20 või 22.02.20. Kuigi need viimased kaks on juba natsa liiga kaugel, aga maagilise sünnakuupäeva nimel olen valmis seda rasedust veel veidi taluma...

KÕIK on olemas! Tuba on valmis, mähkmed on ostetud, kõik vajalikud tarbed (käru, voodi, riided, turvahäll, teine voodi, lamamistool, mähkimislauad jnejne) on olemas. Haiglakott on koos. Me oleme nii prepared kui vähegi olla saab! Ainult üks oluline element on puudu - Kuhu sa küll jääd, Sebastian?!

Kes sa selline olema hakkad? Milline su iseloom on? Kas sinuga saab väga raske olema või oled sama unicorn-baby nagu on see lihtne rasedus olnud? Milline on sünnitus? Milline on emadus? Mis tunne on oma beebit rinnal hoida? Kuidas me Siimuga läbi hakkame saama seoses kogu beebindusega? Kas ma saan oma sotsiaalse elu kunagi tagasi? Kas minust saab helikopter-emme? Kas mul tekib pärast sind tahtmine veel beebisid saada? Kas me saame üldse hakkama?

Küsimusi on MILJON ja ma ei saa ühelegi vastust enne kui sina, Sebastian, oma pead välja ei pista. Palun tule juba. Me väga ootame.

jõul'18

Ma pole ammu kirjutanud!

Vahepeal olen oma töökoha vahetanud tagasi Moller Auto vastu. Kutsuti proovima ärimüüki ja kuna ma seda kohta pikalt taga ajasin siis ei pidanud kaua mõtlema. Rekkamaailma jääb seekord vallutamata, agaaaa ma ühe siiski müüsin!

12 meetrit jõudu! 

Moller Autos ootasid mind MINU inimesed ja minu autod ja minu töö. Olen seal nüüd ametlikult tagasi olnud 2 nädalat (pärast 5 kuust pausi) ja it just feels right. 

Jõulud on kohale jõudnud ja Jõuludinnereid on olnud kaks! Meie traditsiooniline sõprade ringis söömine, kus see aasta 11 inimhinge osales ning muidugi meie iga-aastane perekondlik ema-vaaritab-kõige-maitsvama-toidu dinner! Jõulusöömad ja istumised on mu lemmikud! 

Ning mis kõige tähtsam uudis on see, et me LÕPUKS KOLIME! Komeedi sai müüdud, 02.01 on notar ja peaks asja ametlikuks lükkama! Igasuguste laenude ooteaegade põhjendusel saame ilmselt uude koju alles veebruari alguses, aga... It's finally happening! Noblessner ootab meid!

Kirjatuhin minus on raugenud. Aastal 2009 tegin ma siia blogisse ca. 90 postitust. Aga see aasta on see äkki kolmas? 

Ehk järgmine aasta tuleb tihedam...

See sobiks olema minu blogi moto::

it starts with you

Natsa hirmus on ette võtta uued ja rasked väljakutsed, jättes selja taha oma hea ja mugav ning eelkõige turvaline töölaud. Natsa hirmsam on kuna kohe saab esimene nädal läbi ja ma tunnen, et ma olen ikka jube suure tüki hammustanud!

Ja selle hirmsa kõrval on ka väga suur excitement ja huvi, mis mind edasi kannab!

Wish me luck! 

vida mida

Käisime oma armsa tiimiga väljas möllamas. Ja nii hea oli!

Viimased postid

Tereeeee 2016! On vist aeg teha selle aasta esimene post. Loodetavasti, ei jää ta viimaseks...

Täna on pühapäev ja ma olen sellest nädalast niiiii väsinud, et ma reaalselt ei lahku täna vist voodist. Kui Siim minuga siin oli siis tundus nagu me teeksime midagi. Aga nüüd ta pidi korraks tööle minema ja kuna ma ei jaksa päris-maailmas produktiivne olla siis ma leidsin, et ma jätan endast siia blogisse veel ühe jälje maha!

Sattusin siis Delfist lugema, et meie hulgast lahkus blogija Kadri Luik. Pean ausalt tunnistama, et mina sellisest isikust varem kuulnud ei olnud. Samas ei saa ma ka öelda, et ma meie blogimaastikul väga palju figureeriks või üldse palju Eesti blogisid loeksin. Aga see selleks. Googeldasin siis mina neiu nime ja jõudsin tema blogile. Ja muutusin õnnetuks.

Post, mis jääb igavesti esimeseks asjaks, mis sa tema blogis loed on tehtud eelmise aasta novembris ja räägib pagulaskriisist ja ei ole just kõige positiivsem kirjatükk. Mina olen inimene, kes üritab näha asjades head ja tõemeeli usub, et kõik pagulased ei ole terroristid (right?!) ja ei tule Euroopasse meie maad ära võtma. Ja mul tekib refleks hakata inimesega vaidlema kui ta toob oma postis välja, et Donald Trumpil oligi õigus ja inimesed peaksid endale relvaload tegema ning, et mis me neist pagulastest ootame - olete ju näinud kuidas ISISe vennad videotes külmavereliselt tapavad. Mida?!

Ma ei saa temaga vaidlema hakata selle pärast, et teda ei ole enam. Ja siinkohal ongi minu meelest hästi kehv olukord tekkinud, kus teda mälestatakse kui sooja, rõõmsameelset ja intelligentset noort naist ja ometigi tema viimane post on täis sallimatust ja ei maali temast sooja ja armastavat pilti.

Ma olen veendunud, et ta oli hea inimene, kes mõjutas paljusid teisi ja on ju tema blogi pealkirigi "Julgus mõelda, julgus öelda," mis tegelikult läheb selliste postidega väga hästi kokku. Kuid sellist posti lugedes jääb mulje inimesest sootuks teine. Mina isiklikult teda ei tundnud, nii et ma ei saagi tema kohta öelda muud, kui seda mis ma tema netipostitustest välja loen.

Kuhu ma tahtsin kogu selle pika jutuga jõuda - sa mitte kunagi ei tea, mis jääb sinu viimaseks postiks. Ja see oli see, mis ajendas mind ka postitama. Mul oli omadus siin blogis maha märkida kõik oma toredad õhtud ja koosviibimised sõpradega. Ma proovin seda uuesti tegema hakata! Ma tahan, et kui mind enam kunagi ei ole siis mingi mälestus minust siia ikka alles jääks. Ja eelkõige võiks see ikkagi olla positiivne!

Lõpetuseks jätan pildi, kus me Sassuga Mallu pulmas tantsu vihtusime! Sassu on tore, pulm oli lõbus, emotsioonid olid see õhtu hästi head ja täpselt sellise noodiga tahaksingi ma meelde jääda! (Pöidlad pihku, et see ei jääks siiski mu viimaseks postiks!)

Kassid

See on tüüpiline Murphy seadus, et kui mul on vaja loomadega ühel või teisel põhjusel loomaarsti juurde minna siis toimub see ikka pärast kella kaheksat kui visiiditasu on 56EUR. Nagu ka täna. Avastasin, et Alfa on imelikult paistes kurgu alt ja no ma ei jäta ju teda virelema hommikuni.

Romeoga müramise/kaklemise tagajärjel oli üks hammustus läinud põletikku. Pärast pikemat loputamist ja solgutamist saadi haav puhtaks. Alfa oli terve selle aja uimas, kuid mitte päris narkoosi all. Mis tähendab seda, et ta aeg-ajalt võpatas ja värises ja nägi creepy välja. Mina kujutasin seda ette kui Twilight Zonei, kus inimene on narkoosi all, aga ärkvel, aga liigutada ei saa ja tunneb kõike. Loomaarstid kinnitasid mulle, et nii hull asi ei ole.

Veeni üritati kätte saada ühel käpal ja teisel. Ja siis jälle esimesel. Pärast pikemat torkimist see lõpuks ka õnnestus.

Tagatipuks oli kõrvalruumis Husky, kes surmakisa tegi. Väidetavalt oli ta just narkoosist ärganud ja megasegaduses. Hääle järgi otsustades ma ütleks, et nad nülgisid teda teises toas.

Alfa pumbati valuvaigisteid täis. Kilekotiga anti neid ka kaasa ja öeldi, et homme ilmselt tuleb meil endal haava loputamise protsess läbi teha. Kujutan ette, et isegi kahekesi on see pea võimatu ettevõtmine.

Lahkusin loomaarsti juurest 127EUR vaesemana. Ja mina veel julgesin kurta, et kuna Siimu täna õhtul kodus pole siis on mul kindlasti igav. Right.

uued tuuled

Ei ole ju tegu õige Bemmijuhiga, kui peatumiskeelu märgi all ei pargi...

Siim sai täna endale ühe imeilusa E28... Meie uus pereliige. Mersuga kõrvuti on nad nagu must ja valge koer. Aga kokku sobivad nad hästi ja lõpuks ometi ongi meil permanent teine auto ka olemas (jah, selle auto edasimüügi plaanid puuduvad)! Hallist bemmist tuleb nüüd hunnik juppe ja varustust uue kaunitari peale tõsta. Järgmine suvi saab loodetavasti isegi mootor välja vahetatud. Kui kõik plaanipäraselt läheb, muidugi.

Terve päev möödus Lumivalgekesega (ärge Siimule öelge, et ma teda nii kutsusin :D) ringi sõites ja sõpradega kokku saades. Imeline viis aega veeta, kui alternatiiv on kodus õppimine, eksole. Ja no Siim pole juba ammu terve päeva niimoodi säranud nagu täna! Minu meele teeb ka heaks see, kui tal on hea meel :)

Uus tibu valgeks ja säravaks!

Sünnipäev!

Mul oli see aasta päris vahva sünnipäev! Kõik sai alguse sellest, et ma lõpetasin tööpäeva ja kella kaheksast neljapäeva õhtul tegime Komeedis mõned joogid. Tiiu, Hendrik, Ivo, Siim ja Alfa olid seal :)

Tiiu, Hendrik läksid koju ja meie liikusime umbes kümnest Raini juurde. Sass tuli ka. Poisid rääkisid Bemmidest ja mina reaalselt lihtsalt puhkasin jalga ja jõin siidrit. Viimased tööpäevad olid väsitavad olnud ja hea oli lihtsalt istuda ja lõõgastuda.

Raini maja üheksateistkümnendal korrusel on muideks superkihvt vaade öösiti...

Kui kell sai kaksteist tähistasid poisid mu sünnipäeva mulle laulmisega! Seda pole juhtunud eelmisest aastast saati kui Siim sõbrad kokku kogus ja mind rooside ja kitarrimängu ning lauluga voodi ääres äratas! Nagu ka eelmine aasta oli ka see aasta jube awkward ja raske ennast kuidagi paigutada, aga armas sellegipoolest!

Hommikul käisime Siimuga Caddy proovisõidul ning kui tema Kohilasse trippis sain mina Tiiuga poes käia. Läksime korraks poodi, lootuses ehk õhtuks midagi selga leida. Leidsin, absoluutselt! Reversedis oli üks imeilus valge kleit, mis istus selga nagu valatult ja õhtul sain ennast tõesti tunda nagu päeva staar!

Pidu oli ka tore! Külalisi oli päris palju ja justnimelt palju vanu sõpru ilmus kohale! Kuna tegin peo ka vanematemajas siis oli kogu sünnipäev nagu suur nostalgia. Mängisime Singstari, sõime ema tehtud kartulisalatit ja legendaarseid lavaširulle, jõime šampust ja tantsisime. Tõesti tore oli!

Ööseks kusjuures sattusime ikka linna tagasi. Plaan oli minna linna peale, aga juhtus nii, et me Siimuga kumbki ei osanud arvestada sellega KUI tühi on Mersu paak. Päris tühi oli ja auto suri välja. Paanitsesime muidugi mõlemad, sest selle autoga sellist bläkki veel juhtunud ei ole! Kutsusime Kennu kohale, kellega sai kütust juurde toodud ja issandjumalkuipaljumeilvedas, sest auto võttis ilusti pildi ette pärast tankimist ja kuigi mootorituli põlema jäi, ütlesid nii internet kui Silberautos töötav mehhaanik, et kõik peaks olema OK kui mootor ilusti töötab ja tõepoolest, järgmiseks päevaks oli mootorituli kustunud! Trust me, sellist nalja me rohkem enam ei tee! Terve päeva rääkisin Tiiule, et tankima peab ja selleks ajaks kui oli aeg sõita maale ja tankida, olin mina juba siidrit joonud ja Siim roolis ei osanud arvestada, et auto ainult aurude peal sõidab.

Aga noh, äpardusi ikka juhtub. Sünnipäev lõppes Siimuga diivanil snuggledades ja telekat vaadates ja midagi rohkemat mul tegelikult tarvis ei olnudki!