TLU saaga lõpp.

Mina käisin vahepeal akadeemilise nõustaja juures. Neiu nimi on Mari-Liis Keskpaik ja neiu on imeline! Panin aja kirja ja läksin kohale, sest e-mailide saatmisest on mul kopp ees ja mulje on jäänud, et kirja teel ei saa mitte keegi aru, mis ma neist tahan.

Nõustamine võttis aega kõigest 15 minutit ja teada sain rohkem kui eelneva poole aasta jooksul kokku.

Et võtta Psühholoogia aineid, mis eeldavad eeldusaineid pean ma lihtsalt esitama avalduse Psühholoogia instituuti. Miks ma siiamaani Katariina Kolledžiga jamasin? Keegi ei tea. Tänu sellele saagale jäin ma küll ilma Tervisepsühholoogiast, aga mul on taaskord võimalik teha avaldus Psühholoogia instituuti, et ma Sügis2s saaks endale siiski Koolipsühholoogia valida! Super! Ning lisaks on mul kahe semestri vahel, ehk siis aastavahetusel, võimalus teha avaldus astumaks sisse Psühholoogia instituuti. Ka seda ei olnud mitte keegi raatsinud mulle kuni praeguseni mainida! Siiamaani hämmastab see, et instituudid teavad AINULT oma instituudis toimuvaid asju ja kui tahad vähegi laiemat pilti, siis seda ei saa, kui sa ei taha tegeleda just teise instituudiga.

Mis mänguplaan siis on? Kuna mul on praegu päris suur võimalus saada alates jaanuarist tööd, siis katsetan aastavahetusel Psühholoogiasse sisseastumist avalduse kaudu. Pöidlad pihku, et neil vabu kohti tekkinud on. Kui ei lähe õnneks, siis võtan Katariina Kolledžist eksmati ja teen kuni septembrini tööd ning suvel käin jälle sisseastumiskatsetel. Lootus Psühholoogia instituudis lõpetada on suur. Sain kaks korda juba TLUsse sellele alale sisse, siis ehk saan kolmandat korda ka.

Things are finally working out for me! Ajee!

TLU MIKS 2

Plus points for the Comic Sans! Ja no erakordselt snappy kiri, ma ei pane pahaks, et nad häiritud on sellest, et ma nende instituudis passin, aga kui nüüd aus olla siis mulle tugevalt soovitati sinna astumist arvestades mu olukorda!

Aga ühesõnaga see saaga on niisiis lõppenud. Suured tänud koolitöötajatele, kes mind takka õhutasid, et muidugi Katariina Kolledžisse astumine on absoluutselt hea plaan ja sa saad KINDLASTI psühholoogia aineid teha seal, no problem!

Tallinna Ülikooli korralduslik pool annab ikka VÄGA soovida. See ei ole okei, et kõik töötajad erinevaid jutte räägivad ja annavad lootust minu probleemile lahendus leida kuni selle hetkeni, kui nad kõik viimasel hetkel avastavad, et misasja sa üldse loodad, sa teadsid ju, et me ei saa seda ainet praegu üle kanda? SAVI, et ma selle kirja panin enne ja ütlesin, et sellega tegelen!

What the hell? Ma ei teagi, mis nüüd teha. Kas mul on pointi üldse pingutada ja Katariina aineid läbida, mida mul vaja ei lähe? Või siis selle paari psühholoogia aine pärast, mida ma võtta saan, tasub aasta otsa koolis käia kuniks ma järgmine aasta õigesse kohta kandideerida saan jälle? Aaahhhh! This is SO frustrating!

TLU MIKS

Algselt kirjutasin ma Facebooki:

Ma olen koolis käinud kaks päeva kõigest ja ma olen juba suutnud ennast seaks vihastada seoses TLU asjaajamistega! Mul on vaja aineid õigeks ajaks üle tuua - tundub nagu ei oleks väga keeruline ülesanne, eks? Eiii... Nüüdseks olen sellest rääkinud kolme inimesega ja IKKA pole tulemuseni jõudnud. Kolm tööpäeva on jäänud õppekavade kinnitamiseni. Loodame, et keegi neist lõpuks liigutama hakkab...

Seoses sellega, et ma Katariina Kolledžis Sotsiaalteadustes Psühho-aineid võtan olen ka nüüd targemaks saanud, et kui ma erialaaineid (mida mul mingis osas ei lähe vaja ja ma ei taha teha!) teatud koguses ei võta, on mul hea võimalus koolilt trahvi saada! Ka see on imeline uudis, mida keegi enne minu Katariinasse suunamist mulle mainida ei raatsinud! Kiideti takka, et muidugi see on imeline plaan B ja mine jah sinna ja võta Psühholoogias vajaminevaid aineid! Ilmselgelt juba läbitud ained (jah, needsamad mis üle ei tule!), mis läheks ka mingil määral kokku minu praeguse õppekavaga, selle aasta mastaabis EAP-dena ei loe, sest, noh... Miks peaks? Asjad oleksid liiga lihtsad siis ju!

Nüüd ma tahaks teiega updatesid jagada! Vaatasin siis täna oma VÕTA avaldust jälle ja nägin, et juhuu, registreeritud! Avastasin aga sinna peale klikkides, et ainuke aine, mille pärast ma korduvalt rääkimas olen käinud, e-maile saatnud ja helistanud olen on IKKA VEEL üle kandmata. Vähe sellest, ta on lausa tagasi lükatud. Ja miks siis?

OUMAIGAAD! Ma olen neile korduvalt seletanud, et ma ei jää nende instituuti. Mul on teised plaanid ja ma teen endale veidi teistsuguse õppekava! Jah, ma võtan ka Katariina Kolledži aineid, sest muudmoodi ma ei saaks seal instituudis terve aasta tasuta kohal püsida, AGA ma panen põhirõhu oma psühho-ainetele. Mulle jäi Sisseastumiskomisjoni tädi jutu järgi mulje, et see ei ole probleem, et ma seal psühholoogia aineid teen. Ta lausa soovitas seda!

Ja ma seletasin seda neile, et ma ei tee asju 100% nende õppekava järgi. Ja ma käisin kohal ja ma nägin oma silmaga, kuidas ta kirjutas ülesse, et just see üks aine on mulle oluline. Ja kas tal SIIS JUBA oli raske öelda mulle, et sorry, nii asjad ei käi? Selle asemel öeldi, et jaa muidugi, tegeleme asjaga. Seda kõike ka muidugi alles pärast seda kui ma olin kolm korda erinevate inimeste juurde suunatud ja lõpuks neile mingi dokumendi viisin (miks, sellest ma aru ei saagi, sest ÕISis on ju kõik mu läbitud ained kirjas).

Saatsin siis täna e-maili. Oskate arvata, mis ma vastuseks sain? Õige! Mind suunati JÄLLE kellegi kolmanda juurde edasi. Nad töötavad samas kabinetis, kas neil on raske üksteiselt küsida, selle asemel, et mina nagu lollakas e-maile pean saatma asja üle mis peaks olema juba AMMU ära lahendatud? (Ma helistaks, ausalt, aga not to sound insensitive, siis viimane kord telefoni otsas ei saanud Preili minust väga hästi aru ja meil tekkis pisikene keelebarjäär, mida ma loodan, et kirjutamise teel vältida saame.)

AAAAA! Ma olen nii erakordselt vihane ja tugevalt kaalun praegu selle asja poolelijätmist ja lihtsalt mitte kooliskäimist kuni järgmise aastani, kus ma saan oma armsasse Psühholoogia Instituuti, inimeste juurde, kes tegelt ka aru saavad, kuidas asjad käivad. (Eeldusel, et ma ka kolmas kord sinna sisse saan, muidugi).

Lugu sellest, kuidas Eva kooli üritab astuda...

Vähem kui nädalake tagasi postitasin ma Facebooki selle, kuidas ma olin üliõnnelik, sest olin oma psühholoogia katsed edukalt läbinud ja sain lävendis päris heale kohale, mis tähendab, et ma saan tasuta psühholoogiat õppima minna! Oi kui õnnelik ma olin! Ma olen sellest juba aastaid unistanud ja kuigi ma inimeseõpetuse suuna psühholoogia üks hetk pooleli jätsin, olen ma lõpuks ikkagi jõudnud omadega kohta, kus ma tean, et see on see, mida ma tahan õppida ja minust saab kunagi päris inimene!

Aga siis sain ma üleeile hommikul kurjakuulutava e-maili...

Suure segadusega jooksin alguses Katariina Kolledži lehele oma Sotsiaalteaduste avaldust vaatama. Äkki neil sai konkurss läbi ja ma ei suutnudki lävendi sisse mahtuda, mis tähendaks potentsiaalselt seda, et ma saaks tasulisele kohale õppima minna...?

Suur oli minu üllatus, kui teada sain, et tegu siiski psühholoogiaga on. Helistasin paanikaga TLU Vastuvõtuosakonda ja küsisin, mis värk on. Seal vastati mulle, et tasuline koht on ilmselt tänu sellele, et mul vähem kui kaks aastat tagasi eksmatt sai võetud. Leppisin esialgu ja lõpetasin kõne. Aga terve järgneva päeva murdsin selle üle pead. Üks hetk jõudis mul kohale, et kaks aastat saab täis 2013 oktoober. EHK SIIS KOHE!

Saatsin järgmine hommik vastuvõtuosakonda e-maili, kuna telefonile keegi ei vastanud.

Tädi helistas mulle peaaegu kohe tagasi ja tundis ilmselgelt kaasa, andis mulle teada, et ma olen selle seaduse kõige rumalamas nurgas ja väga palju lootust ei ole, aga äkki on võimalik siiski midagi välja mõelda. Ta soovitas mul kontakteeruda psühholoogia õppekoordinaatoriga lootuses, et too neiu on varem sellises olukorras isikutega kokku puutunud. Süda rinnus saatsin siis järgmise e-maili psühholoogia õppekoordinaatorile. Kuna esimene vastus oli olnud nii personaalne ja inimene oli minu suhtes mingitki emotsiooni välja näidanud, ootasin ma sedasama ka järgnevalt inimeselt.

Saatsin talle põhimõtteliselt eelmisesse kohta saadetud kirja mõnede lisadega (ehk siis see kiri tuli päris pikk!). Ja vastuseks sain...

Ootan endiselt vastus küsimusele, mida endast täpselt kujutab reimmatrikuleerimine tasulisele kohale. Võin loota, et see tähendab seda, et mul on võimalik esitada avaldus, et mind võetaks vastu tasulisele kohale ja siis tekib mul taaskord võimalus mingi hetk esitada uus avaldus, et ma saaks tasuta kohale õppima tulla? Suures pildis meeldib mulle alati näost-näkku kohtuda inimestega, kui selliseid asju arutatakse, aga ma kardan, et tema ei soovi minuga sellest pikemalt rääkida. Ju ta teab, et ma olen desperate ja tahaksin ükskõik millist lahendust leida...

Oeh. Pika jutu lõpetuseks oskan öelda, et kui mul see aasta õnnestub Katariina Kolledžisse sotsiaalteaduseid õppima pääseda, siis ilmselt pean ikkagi sinna minema ja psühholoogia aineid võtma lihtsalt. Ja teate mis see tähendab? See tähendab seda, et ma saan järgmine aasta juba kolmandat korda (kui mitte lugeda UTsse tehtud katsed) psühholoogia sisseastumiskatseid teha! JESS! See on asja juures kõige kohutavam, sest ma mäletan väga hästi milline trainwreck ma olen olenud mõlemal viimasel korral... Ja mis siis juhtub kui ma ühel või teisel põhjusel ei peaks sisse saama...? :(

Loodan endiselt, et koolis viibib hetkel keegi, kes tahaks minuga kokku saada ja mulle veel veidi lootust ja lahendusi leida. Nüüd on veidi rumal tunne, et ma eksmatti kuu aega edasi lükkasin. Võib-olla kui ma oleks selle septembris välja võtnud oleks mul suurem lootus uuesti kooli pääseda. Võib-olla mitte. Lõppkokkuvõttes võin öelda, et lollakas seadus, mis üritab inimesi koolist väljas hoida! Mul on suur soov ja suur tahe lõpuks kooli minna, ma tean et ma olen oma elus õiges kohas ja ma TAHAN seda rohkem kui midagi muud. Ja siis pannakse mulle lihtsalt käsi ette ja öeldakse põhimõtteliselt, et oota üks aasta veel. Alatu.