no such thing

Little white lights

They perforate every night sky

I say it to them every time

"Come back in"

No such thing as over you

I don't want it anyway

I wouldn't even try to

If I don't let go, then there is

No such thing as over this 

I've tried to get over you, over you, over you 

You're on my mind, all the time

But I can't fix it by fixating on a rewind

(Tried to get over you, over you, over you)

When a good thing changes

When the change is staying 

Only thing to find is 

What to hold on 'til there's something else to hold on to 

(Over you, over you, over you) 

Hold on, 'til there's something else to hold on to 

Sara Bareilles getib mind.

jõul'18

Ma pole ammu kirjutanud!

Vahepeal olen oma töökoha vahetanud tagasi Moller Auto vastu. Kutsuti proovima ärimüüki ja kuna ma seda kohta pikalt taga ajasin siis ei pidanud kaua mõtlema. Rekkamaailma jääb seekord vallutamata, agaaaa ma ühe siiski müüsin!

12 meetrit jõudu! 

Moller Autos ootasid mind MINU inimesed ja minu autod ja minu töö. Olen seal nüüd ametlikult tagasi olnud 2 nädalat (pärast 5 kuust pausi) ja it just feels right. 

Jõulud on kohale jõudnud ja Jõuludinnereid on olnud kaks! Meie traditsiooniline sõprade ringis söömine, kus see aasta 11 inimhinge osales ning muidugi meie iga-aastane perekondlik ema-vaaritab-kõige-maitsvama-toidu dinner! Jõulusöömad ja istumised on mu lemmikud! 

Ning mis kõige tähtsam uudis on see, et me LÕPUKS KOLIME! Komeedi sai müüdud, 02.01 on notar ja peaks asja ametlikuks lükkama! Igasuguste laenude ooteaegade põhjendusel saame ilmselt uude koju alles veebruari alguses, aga... It's finally happening! Noblessner ootab meid!

Kirjatuhin minus on raugenud. Aastal 2009 tegin ma siia blogisse ca. 90 postitust. Aga see aasta on see äkki kolmas? 

Ehk järgmine aasta tuleb tihedam...

See sobiks olema minu blogi moto::

it starts with you

Natsa hirmus on ette võtta uued ja rasked väljakutsed, jättes selja taha oma hea ja mugav ning eelkõige turvaline töölaud. Natsa hirmsam on kuna kohe saab esimene nädal läbi ja ma tunnen, et ma olen ikka jube suure tüki hammustanud!

Ja selle hirmsa kõrval on ka väga suur excitement ja huvi, mis mind edasi kannab!

Wish me luck! 

new home

vida mida

Käisime oma armsa tiimiga väljas möllamas. Ja nii hea oli!

safe place to land

I'm not going nowhere

Open your eyes

I'm always gonna be

Your safe place to land

The ground beneath your feet

Like you never had

When you're at 10,000 feet

No parachute

You got my hand

I'm always gonna be

Your safe place to land

hall

A mis toonides ma peaksin maailma nägema, kui ma juba tööl (kus ma veedan 8h oma päevast) nii masendavas nurgas istun?!

Viimased postid

Tereeeee 2016! On vist aeg teha selle aasta esimene post. Loodetavasti, ei jää ta viimaseks...

Täna on pühapäev ja ma olen sellest nädalast niiiii väsinud, et ma reaalselt ei lahku täna vist voodist. Kui Siim minuga siin oli siis tundus nagu me teeksime midagi. Aga nüüd ta pidi korraks tööle minema ja kuna ma ei jaksa päris-maailmas produktiivne olla siis ma leidsin, et ma jätan endast siia blogisse veel ühe jälje maha!

Sattusin siis Delfist lugema, et meie hulgast lahkus blogija Kadri Luik. Pean ausalt tunnistama, et mina sellisest isikust varem kuulnud ei olnud. Samas ei saa ma ka öelda, et ma meie blogimaastikul väga palju figureeriks või üldse palju Eesti blogisid loeksin. Aga see selleks. Googeldasin siis mina neiu nime ja jõudsin tema blogile. Ja muutusin õnnetuks.

Post, mis jääb igavesti esimeseks asjaks, mis sa tema blogis loed on tehtud eelmise aasta novembris ja räägib pagulaskriisist ja ei ole just kõige positiivsem kirjatükk. Mina olen inimene, kes üritab näha asjades head ja tõemeeli usub, et kõik pagulased ei ole terroristid (right?!) ja ei tule Euroopasse meie maad ära võtma. Ja mul tekib refleks hakata inimesega vaidlema kui ta toob oma postis välja, et Donald Trumpil oligi õigus ja inimesed peaksid endale relvaload tegema ning, et mis me neist pagulastest ootame - olete ju näinud kuidas ISISe vennad videotes külmavereliselt tapavad. Mida?!

Ma ei saa temaga vaidlema hakata selle pärast, et teda ei ole enam. Ja siinkohal ongi minu meelest hästi kehv olukord tekkinud, kus teda mälestatakse kui sooja, rõõmsameelset ja intelligentset noort naist ja ometigi tema viimane post on täis sallimatust ja ei maali temast sooja ja armastavat pilti.

Ma olen veendunud, et ta oli hea inimene, kes mõjutas paljusid teisi ja on ju tema blogi pealkirigi "Julgus mõelda, julgus öelda," mis tegelikult läheb selliste postidega väga hästi kokku. Kuid sellist posti lugedes jääb mulje inimesest sootuks teine. Mina isiklikult teda ei tundnud, nii et ma ei saagi tema kohta öelda muud, kui seda mis ma tema netipostitustest välja loen.

Kuhu ma tahtsin kogu selle pika jutuga jõuda - sa mitte kunagi ei tea, mis jääb sinu viimaseks postiks. Ja see oli see, mis ajendas mind ka postitama. Mul oli omadus siin blogis maha märkida kõik oma toredad õhtud ja koosviibimised sõpradega. Ma proovin seda uuesti tegema hakata! Ma tahan, et kui mind enam kunagi ei ole siis mingi mälestus minust siia ikka alles jääks. Ja eelkõige võiks see ikkagi olla positiivne!

Lõpetuseks jätan pildi, kus me Sassuga Mallu pulmas tantsu vihtusime! Sassu on tore, pulm oli lõbus, emotsioonid olid see õhtu hästi head ja täpselt sellise noodiga tahaksingi ma meelde jääda! (Pöidlad pihku, et see ei jääks siiski mu viimaseks postiks!)

Blogimisest

Mulle meeldib lugeda oma vanu postitusi ja ahhetada, kui kihvtid ajad selja taga on. Mulle hullult meeldib, et ma viitsisin blogida ja isegi pilte üles panna! Ma ausalt öeldes võiks IKKA VEEL seda ju teha, kuna pilte teen ma hästi palju ja kuigi pidusid enam nii palju ei ole, siis lõbusaid õhtuid on sellegipoolest.

Mis ma siis teen?

Jagan teiega ühte õhtut, kus me käisime Siimu, Mäestu, Martini ja Erikuga paadiga sõitmas. Vot! Ja kas teate mis? Hästi tore oli!

Meil Siimuga on praegu puhkus ja märksõna on puhkamine. Minu ideaalmaailmas me tripiksime ringi ja näeks uusi kohti Eestimaa peal, tema ideaalmaailmas me oleksime maal ja ei teeks mitte midagi. Kompromisside kaudu saame mõlemad mõnusa puhkuse - mõned õhtud oleme maal ja mõned õhtud tripime ringi. 

Ja kas teate mis? Jube mõnus on.

bõmm

Osta Bemm ära!

Day 2 - Where you would like to be in ten years

Hästi raske on seda teemat alustada, kuna ma olen peaaegu terve oma elu olnud suhteliselt otsustusvõimetu.

Kui vaadata nüüd seda küsimust mitme külje alt siis ühest küljest (eraelu) tean ma täpselt, mis ma tahan, et kümne aasta pärast toimuks ja teise külje pealt (töö) on mu tahe täiesti olematu.

Alustame siis sellest, et kümne aasta pärast olen ma 35 aastat vana. Selleks ajaks võiks mul olla vähemalt üks laps ning pereelu. Pereelu koha pealt nii palju, et praegu on tore unistada ja mõelda. Ja eriti toredaks teeb selle unistamise see, et mu kõrval on hetkel inimene, kellega ma ennast mugavalt tunnen ja kellega ma tahaksin perekonna luua.

Fakt on see, et Facebook on täis vanu klassikaaslasi, sõpru ja kolleege, kes kõik üksteise järel beebisid saavad. Ja ma valetaksin kui ma ütleks, et ma ei ole kade. Muidugi ma TEAN, et praegu ei ole minu jaoks mitte mingil juhul õige aeg üks laps saada. Aga samas ma tean ka, et ma olen juba 25 ja mind häirib nii meeletult see, et igavesti on minu "viie aasta plaan" olnud selline, kuhu sisse ei mahu lapsed. AGA samas leian ma ka, et hiljemalt 27 võiks ju (esimese) järeltulija siia maailma tuua. Ja selle ajani on aega ainult kaks aastat.

Exploidin seniks Killu beebit, kuni enda oma pole :)

Kogu selle pika heietamisega jõuan ma arusaamale, et ma tean, et ma tahan kümne aasta pärast last ja abielu ja possibly oma maja ja madalat aeda ja kassidele lisaks ka koera. Aga tegelikult ma ju ei tea, sest mul on selline tunne, et mu elu on praegu veel nii laiali igatpidi.

Moller Autos meeldib mulle. Aga ma ei tea, kas ma seda tööd ka kümne aasta pärast teha tahan. Keegi kunagi ütles, et kes korra autosid müüma hakkab see seda tegema jääbki. Ühest küljest meeldib mulle väga see mis ma teen. Autod on põnevad, koolitused on kihvtid ja mu kolleegid on fantastilised! Teisest küljest vajavad inimesed vaheldust. Aga mine tea. Äkki hakkab mul nii hästi minema, et jäängi seda tegema :)

Ideaalis sooviksin ma, et mul kümne aasta pärast oleks elukutse, mis ei eeldaks iga hommik kell kaheksa ärkamist. See on ainuke miinus mu töö juures, mida ma kohe üldse ei salli.

Ma soovin, et me Tiiuga oleksime ikka veel sõbrad. Ma soovin, et mu sõprusringkond üleüldiselt oleks sama vahva, kui ta praegu on. Ma tahan, et Siim eksisteeriks veel mu maailmas ning, et mu perekond jäädavalt mu tegevusi toetaks.

Ma oskan rääkida, mida ma soovin enda eraelust ja inimestest enda ümbert. Ma arvan, et sellest ehk piisab? Võib ju loota, et kümne aastaga ma suudan välja mõelda, mis ma päriselt elus tegema tahan hakata.

Day 1 - Your current relationship, or how single life is

Nii. Täna sai meil üks aasta ja üheksa kuud Siimuga. Kusjuures praegu avastasin ja ainult tänu sellele küsimusele, mis mu mõtlema pani!

Mis ma öelda oskan... Kõik sai alguse 2012 suvel kui me Ivo, Killu ja Siimuga ringi hakkasime trippima. Vallutasime pool Eestit ja veetsime ööd kõik koos Protestis istudes ja laaberdades. See, et kõik tööl käisid polnud mingi probleem. Minul oli muidugi ka kerge uute inimeste leidmise soov, kuna üks seltskond ja sõprussuhe oli just omadega totaalselt rappa läinud. Õnneks lõppes kõik hästi ja vahetasin (minu jaoks) mürgised inimesed ilusate ja toredate vastu.

"When you least expect it," pidas paika.

Naljakas on see, et kõik oli täiesti friends-only kuni mingi hetkeni kui mul peast klõps läbi käis. Istusin üks päev tööl, Ülemiste keskuses, ja kirjutasin Tiiuga chatis. Ja avastasin, et ükskõik mis külje alt ma seda vaatan, on äkitselt mulle üks poiss no nii väga meeldima hakanud, et kohe imelik on ilma temata mõni õhtu mööda veeta. Õnneks neid õhtuid polnud selleks hetkeks enam palju, kuna küll ma elasin Siimule taksoöödel kaasa, küll me käisime öösel koos midagi söömas, muidugi veetis ta palju aega Komeedis (nagu kõigil üks hetk kombeks oli) ning kui ta mul omale öiseks sõiduks CD palus kirjutada siis ma ju PIDIN sinna mingeid lollakaid armastuslaule peale panema. Dubstep küll, aga mõte loeb, eks...

See oli üks septembriöö, kui me kõik koos jälle Protestis istusime. Õhtu tipphetk on see, et Siim hakkas luksuma ning pidi Protesti ümber mitu ringi jooksma. Ja meie kahe jaoks lõppes see õhtu kuidagi hästi kähku. Siim oli muidugi väga nutikalt oma asjad Komeeti jätnud, et saaks ööseks sinna tulla. Ta oli sneakym kui ma, mul oli lihtsalt olnud plaan ta külla kutsuda :D Komeeti jõudes lasi ta mulle Uku Suviste "See on nii hea" laulu Youtubest ja teeeerve öö oli mingit lollakat vihjamist täis, nii ühelt kui teiselt poolelt. Õnneks kandis see kõik vilja and the rest is history, nagu öeldakse. Me oleme mõlemad muidugi täiesti nii puppyd, et isegi see, et sa veidi vintis peaga inimese külla kutsud ja voodis kaisus magad siis see jumala eest ju ei tähenda, et keegi midagi öelda või teha julgeb. Tagasi vaadates on naljakas :D

Pilt: Mait Jüriado

Aga mis siis nüüd? Kõik on imetore. Ta on inimene, kes jagab minuga väga paljusid huvisid. Ta saab kõigist mu lollakatest naljadest aru. Ja mis veel hästi tähtis - Talle meeldib Alfa! Kohe nii kassisõber on, et võtsime kahepeale ühe kiisu juurde! Pluss ta on kultuurne, laulab ja armastab ooperit. See mingil määral mõjutab mind ka ja mul on uhke, et ta teab sellistest asjadest palju ja tuleb musikaalsest perest! Opposites attract sest minu pere väga muusikaga ei tegele ja ma ise olen tohmlollakas selle koha pealt.

Ta vahel kakleb minuga kummal pool voodit magada ning teinekord läheme tülli selle üle, mida õhtul süüa teha. Aga kes siis ei tülitseks? Lõppkokkuvõttes on kõik hästi ja mul ei ole kunagi varem enda kõrval olnud inimest, kes mulle nii hästi sobiks. Me pole koos olnud isegi kahte aastat veel ja antud hetkel ma ei kujuta ette, kuidas ma peaks oskama ilma temata elada.

Oma arust tundsin ma enne seda mitu korda, et see vist ongi armastus. Aga mitte ükski eelnevatest olukordadest ei tule ligilähedalegi sellele suhtele, mis mul on Siimuga. Armastan teda nii palju, et sõnadest jääb puudu.

Kassid

See on tüüpiline Murphy seadus, et kui mul on vaja loomadega ühel või teisel põhjusel loomaarsti juurde minna siis toimub see ikka pärast kella kaheksat kui visiiditasu on 56EUR. Nagu ka täna. Avastasin, et Alfa on imelikult paistes kurgu alt ja no ma ei jäta ju teda virelema hommikuni.

Romeoga müramise/kaklemise tagajärjel oli üks hammustus läinud põletikku. Pärast pikemat loputamist ja solgutamist saadi haav puhtaks. Alfa oli terve selle aja uimas, kuid mitte päris narkoosi all. Mis tähendab seda, et ta aeg-ajalt võpatas ja värises ja nägi creepy välja. Mina kujutasin seda ette kui Twilight Zonei, kus inimene on narkoosi all, aga ärkvel, aga liigutada ei saa ja tunneb kõike. Loomaarstid kinnitasid mulle, et nii hull asi ei ole.

Veeni üritati kätte saada ühel käpal ja teisel. Ja siis jälle esimesel. Pärast pikemat torkimist see lõpuks ka õnnestus.

Tagatipuks oli kõrvalruumis Husky, kes surmakisa tegi. Väidetavalt oli ta just narkoosist ärganud ja megasegaduses. Hääle järgi otsustades ma ütleks, et nad nülgisid teda teises toas.

Alfa pumbati valuvaigisteid täis. Kilekotiga anti neid ka kaasa ja öeldi, et homme ilmselt tuleb meil endal haava loputamise protsess läbi teha. Kujutan ette, et isegi kahekesi on see pea võimatu ettevõtmine.

Lahkusin loomaarsti juurest 127EUR vaesemana. Ja mina veel julgesin kurta, et kuna Siimu täna õhtul kodus pole siis on mul kindlasti igav. Right.

uued tuuled

Ei ole ju tegu õige Bemmijuhiga, kui peatumiskeelu märgi all ei pargi...

Siim sai täna endale ühe imeilusa E28... Meie uus pereliige. Mersuga kõrvuti on nad nagu must ja valge koer. Aga kokku sobivad nad hästi ja lõpuks ometi ongi meil permanent teine auto ka olemas (jah, selle auto edasimüügi plaanid puuduvad)! Hallist bemmist tuleb nüüd hunnik juppe ja varustust uue kaunitari peale tõsta. Järgmine suvi saab loodetavasti isegi mootor välja vahetatud. Kui kõik plaanipäraselt läheb, muidugi.

Terve päev möödus Lumivalgekesega (ärge Siimule öelge, et ma teda nii kutsusin :D) ringi sõites ja sõpradega kokku saades. Imeline viis aega veeta, kui alternatiiv on kodus õppimine, eksole. Ja no Siim pole juba ammu terve päeva niimoodi säranud nagu täna! Minu meele teeb ka heaks see, kui tal on hea meel :)

Uus tibu valgeks ja säravaks!

Sünnipäev!

Mul oli see aasta päris vahva sünnipäev! Kõik sai alguse sellest, et ma lõpetasin tööpäeva ja kella kaheksast neljapäeva õhtul tegime Komeedis mõned joogid. Tiiu, Hendrik, Ivo, Siim ja Alfa olid seal :)

Tiiu, Hendrik läksid koju ja meie liikusime umbes kümnest Raini juurde. Sass tuli ka. Poisid rääkisid Bemmidest ja mina reaalselt lihtsalt puhkasin jalga ja jõin siidrit. Viimased tööpäevad olid väsitavad olnud ja hea oli lihtsalt istuda ja lõõgastuda.

Raini maja üheksateistkümnendal korrusel on muideks superkihvt vaade öösiti...

Kui kell sai kaksteist tähistasid poisid mu sünnipäeva mulle laulmisega! Seda pole juhtunud eelmisest aastast saati kui Siim sõbrad kokku kogus ja mind rooside ja kitarrimängu ning lauluga voodi ääres äratas! Nagu ka eelmine aasta oli ka see aasta jube awkward ja raske ennast kuidagi paigutada, aga armas sellegipoolest!

Hommikul käisime Siimuga Caddy proovisõidul ning kui tema Kohilasse trippis sain mina Tiiuga poes käia. Läksime korraks poodi, lootuses ehk õhtuks midagi selga leida. Leidsin, absoluutselt! Reversedis oli üks imeilus valge kleit, mis istus selga nagu valatult ja õhtul sain ennast tõesti tunda nagu päeva staar!

Pidu oli ka tore! Külalisi oli päris palju ja justnimelt palju vanu sõpru ilmus kohale! Kuna tegin peo ka vanematemajas siis oli kogu sünnipäev nagu suur nostalgia. Mängisime Singstari, sõime ema tehtud kartulisalatit ja legendaarseid lavaširulle, jõime šampust ja tantsisime. Tõesti tore oli!

Ööseks kusjuures sattusime ikka linna tagasi. Plaan oli minna linna peale, aga juhtus nii, et me Siimuga kumbki ei osanud arvestada sellega KUI tühi on Mersu paak. Päris tühi oli ja auto suri välja. Paanitsesime muidugi mõlemad, sest selle autoga sellist bläkki veel juhtunud ei ole! Kutsusime Kennu kohale, kellega sai kütust juurde toodud ja issandjumalkuipaljumeilvedas, sest auto võttis ilusti pildi ette pärast tankimist ja kuigi mootorituli põlema jäi, ütlesid nii internet kui Silberautos töötav mehhaanik, et kõik peaks olema OK kui mootor ilusti töötab ja tõepoolest, järgmiseks päevaks oli mootorituli kustunud! Trust me, sellist nalja me rohkem enam ei tee! Terve päeva rääkisin Tiiule, et tankima peab ja selleks ajaks kui oli aeg sõita maale ja tankida, olin mina juba siidrit joonud ja Siim roolis ei osanud arvestada, et auto ainult aurude peal sõidab.

Aga noh, äpardusi ikka juhtub. Sünnipäev lõppes Siimuga diivanil snuggledades ja telekat vaadates ja midagi rohkemat mul tegelikult tarvis ei olnudki!

siim ja jutud

Ma ei suuda ikka veel uskuda, et ma olengi nii pussy, et pärast Siimu ja sõprade ärasaatmist lennujaamas ma pisardama hakkasin! Lohutasin end sellega, et ostsin poest lotopileteid ja hetkeseisuga olen ainult kahe euroga miinuses!

Siim, Rix, Lil ja Karl lähevad umbes üheksaks päevaks Euroopat avastama. Mina jäin maha, sest kord elus oskasin ma teha vastutustundliku otsuse ja valida reisimise ja lustimise asemel kooli ja töö! Just, ise olen ka üllatunud!

Eile sai meil Siimuga täis tervelt üks aasta ja selle tähistamiseks läksime Pedaspeale piknikule. Siim meisterdas võileivatorti, singirulle ja kokkukeeratud näkileiba. Kõik oli ülihea ja meie viimasest deidist on aega möödas juba pool aastat. Peab tunnistama, et me veedame küll palju aega koos, aga me kunagi ei planeeri otseselt seda, et me nüüd paneme ilusti riidesse ja võtame aega ainult üksteise jaoks. Eile oli üks selline päev ja jube mõnus oli.

Ma ütleks, et võileivatordi näol on tegemist selle retseptiga ja maitse oli imehea! Pluss seda oli superlihtne teha ja valmis sai ta kähku. Me jätsime küll ära pikema külmkapis hoidmise sest aega meil polnud, aga kiidan seda torti igastahes!

Sõime, rääkisime juttu, kiikusime ja nautisime päikest ja muidugi Pedaspea loodust. Vaikne oli. Hea oli. 

Tõsimeeli armastan seda meest ja nüüd ongi selline saamatuse ja üksinduse tunne peal. Aga ta tuleb tagasi juba 18. september, nii et kaua pole enam jäänud! Käin vahepeal Tiiul Tartus külas (ta lubas mu Ahhaasse viia!) ja keskendun koolile ja tööle. Loodetavasti läheb see aeg kiiresti.

Moller Auto

Oeh, ma pole juba väga ammu pidanud harjuma ideega, et mul päriselt mingid kohustused on. Ja nüüd nad tulid korraga. Kool ja töö ka. Siimul on ka töö. Halb asi on see, et mina käin õhtuti tööl ja päeval koolis, tema on päeval tööl. Meie ajad ei taha üldsegi klappida ja ka sellega ma pole harjunud, et mul ei ole aega olla koos Siimuga :( Antud hetkel istun jälle üksi kodus, sest nii vähe kui see mulle praeguse olukorra juures meeldib, peab meil veidi aega jääma ja sotsiaalse elu jaoks ja ta mängib poistega pokkerit. Mis mul ikka muud tarka teha kui blogida.

Kes veel ei tea (kui keegi üldse, seda blogi loeb), töötan ma nüüd Moller Autos! Mina, Tuuli ja Laur osutusime õnnelikeks valituteks ja esimese asjana läbisime me mitmetunnise koolituspäeva, mis koosnes e-koolitusest, autode uurimisest koos müügimeestega ja muidugi proovisõidust. Kes veel ei tea, siis ma aaaarmastan autosid ja veel rohkem armastan autosalonge! Moller Auto on ideaalne koht, kust minusugusel olla ka, sest tegu on hea ja tunnustatud automargiga ja samas mitte luksusmargiga, niisiis ma ei tunne end seal liiga alaväärsena.

Kahjuks (või õnneks?) meid müügisalongis vaja ei lähe, aga autosid promoda ja "müüa" saame me sellegipoolest. Meie tööks on olla erinevates kaubanduskeskustes ja otsida inimesi, kes tahaksid teha proovisõitu uue Golfi või uue Tiguaniga. Meie kasutuses on muidugi ka siis üks Golf või üks Tiguan, olenevalt nädalast.

Olen eelnevalt proovinud promo-tööd, aga no küpsiste pakkumist ei anna võrreldagi autode promomisega! Autod on huvitavad! Autod on kihvtid! Ja kuigi me pole absoluutselt müügimehe tasemel on meil selja taga siiski põhjalik koolitus ja kui sinna juurde lisada see, et ma huvitun autodest ja ümbritsen end autoinimestega tähendab see kõik seda, et keskmine kaubanduskeskuse külastaja ei saa mind üllatada küsimustega, millele ma ei oska vastata! Muidugi on Volkswageni vihkajaid, kes raiuvad, et KATKI LÄHEB ja siis minema tormavad ja muidugi satub mu teele autofanatte, kes kindlasti palju rohkem teavad kui mina, aga nende vastu ju ei saa. Kui ma nii tubli oleks, et kõigist üle olla siis ma oleks müügimees, mitte promootor. Minu boonuseks on ka see, et keegi ei oska arvatagi, et üks neiu autode kohta eriti midagi teada võiks. Tänapäeval võiks see tendents muidugi juba veidi teistmoodi olla, agaaa tunnistama vist peab, et autod jäävad igaveseks ametlikult meeste mängumaaks.

Ühesõnaga, ma tahan, et ma ka pärast detsembrit leiaks koha, kes maksaks mulle autode õppimise, Autolehe lugemise, proovisõitude tegemise eest. Kes teab, kellel mind vaja minna võiks?

Cornmaze

Käisime eile Põltsamaal tutvumas maisirägastikuga! Kes sellest veel kuulnud ei ole siis selline koht nagu Sarapiku Talu on endale ühe maisipõllu sisse labürindi tekitanud. Kõigile, kellel on soovi seal ekselda antakse kätte kaart, mille tagaküljel on kuus numbrit ja näidatakse alguspunkt kätte. Tuleb leida siis kuus kontrollpunkti, kus igas punktis on värvipliiats ja kui sa kõik kuus numbrit pliiatsitega värvitud saad siis saad kingituseks maiustusi!

Selle aasta kaart oli Eesti-kujuline. Eelmine aasta oma oli kikilipsuga president.

Meie eesmärk ei olnudki vist niiväga kõiki numbreid koguda, vaid pigem tõesti saada see kogemus. Meie viitsimatust muidugi näitab ka fakt, et me igalt ettejuhtuvalt lapselt (neid oli seal palju!) uurisime, kus on lähim kontrollpunkt... Kõik olid sõbralikud ja näitasid õige suuna kätte!

Tiiu ja Rix maisipõllul!

Sassu leidis maast peaaegu täidetud kaardi ja heade inimeste abiga saime me kõik peaaegu kõik numbrid värvitud. Õnnetuseks ei viitsinud keegi meist seal põldude vahel pikalt üle tunni möllata ja loobusime viimase numbri otsimisest ning naasesime talumaja juurde muid vahvaid tegevusi vaatama.

"Paide" punktis oli vaatetorn. Sealt ükskõik, mis suunas vaadates avanes täpselt selline vaatepilt.

Talumaja ümber oli ka palju vahvaid tegevusi. Eelkõige lastele mõeldud, aga noh, meiesugustel oli ka lõbus. Oli suur ragulka, millega sai jalgpalle lennutada; siis olid pisemad labürindid, mida sai loogika järgi läbida; suuuuurte tükkidega pusled ning lisaks kõigele on seal võimalik ka grillida. Minu absoluutsed lemmikud olid kolm parti, kes talumaja ümber ringi chillisid. Sain neile saia sööta ja see oli hästi tore :)

Maiasmokad...

Õhtu poole otsustasime ka Viru Folgilt läbi käia. Sassul lubati auto parkida isa mingi sõbra maja hoovi. KEEGI ei hoiatanud meid ette, et sinna saamiseks peab oma autoga läbi terve folgi sõitma. Võite ette kujutada kui mõnus tegevus see oli. Tundsime end nagu kuulsused, sest kõik vahtisid meie autoakendest sisse ja kuna need lahti olid siis tuli igasuguseid kommentaare. Suurim hitt oli muidugi Kudis. 

Inimestest ümbritsetud :(

Viru Folgil hängisime me äkki tunnikese või nii? Maitsesime Sassu isa koduõlut ja suurima rõhu panime huvitavate asjade proovimisele. Mina olin (olen siiamaani) sillas Vana Tallinnaga jäätisest, Rixu sai omale maisi (olgugi, et meil auto pagass maisitõlvikuid täis oli) ja ühe varda otsa keeratud kartuli, Tiiu maitses praeräimi ja Sassu leidis leti, kust sai osta endale terve vuti. Ostis. Lasi meil ka maitsta. Ma ei saa öelda, et ma väga impressed olin... Minu arust maitses see nagu suitsukana, kuigi teenindaja käsi südamel väitis, et kanaga siin küll ühtegi sarnasust ei ole. Nojah.

Minikana :D

Ühesõnaga oli meil eile väga tore päev. Ujuma kahjuks ei jõudnudki ja selleks ajaks kui ma linnas Siimu ja teistega kohtusin olid ka nemad juba ujunud. Aga it's ok, ma väga ei põe. Suvi saab varsti otsa ja talvel meenutamiseks on üks vahva päev juures! Lõpetuseks panen veel ühe pildi võileivast :) Järgmise korrani!