poisid

[tahaks niiiiiii väga magada praegu ja mitte ärgata hommikul kellaajaliselt, et kooli minna]

Mõned mõttelõngad enne õppimise jätkamist.
Mulle meeldib, et mu elus on nii palju häid inimesi. Vaatasin just Seksi ja Linna järjekordset osa ja seal räägiti hingesugulastest ja asjadest ja terve episoodi käis selline pikk ving ja nutt teemal "olen üksik tahan meest." Ja no okei, vägagi tuttav tunne. Aga mis mind seekord hoidis end telesarja kangelastega samastamisest oli fakt, et Carrie vist kurtis kuidas ta elus ei ole ainsatki meest, kes temast hooliks. Ja mina jäin mõtlema, et woah. Mul on seoses sellega küll hästi läinud siis ju!Ega neid eriline rodu just ei ole, aga mõned nunnud ikka. Ja okei, nad võib-olla ei hooli must nii nagu üks boyfriend hooliks oma tüdrukust, aga ma võin nende peale alati kindel olla ja ausalt öeldes teevad nad elu lihtsamaks küll! (Pluss kui nad kõik kambakesi kokku liita, siis kokku teebki välja umbes ühe boyfriendi)

Ma ei jaksa otseselt ja pikalt täna jaurata, aga tahaks allnimetatute kõrval välja tuua ka Ennu ja Sassu, kes mulle ka vägagi korda lähevad.

Hardo oli ilmselt obvious vastus, eks? Ükskõik kui palju ma talle jauran, ükskõik mis jamaga ma hakkama saan või ükskõik kui tüütu ma olen - ta ei lase sellest ennast häirida. Vähemalt mitte eriti. Ja ta ilmselt on

kõige halvem roommate, kes inimesel üldse olla võib, aga ta oli siiski mu esimene roommate ja

tegi mu elu sellevõrra põnevamaks.

Noh, tema näitel ma võin öelda, et kooselu meesterahvaga on tõesti meeldiv ja ma kardan, mis juhtub kui ma üksi ämbliku otsa peaks sattuma või vetsu luku taha jääma, aga samas ilmselt on aeg kõik need asjad ka mitte issuedeks

muuta ja iseseisvaks muutuda. Ma olen terve elu elanud kas isa ja vendadega koos, või siis Hardoga ja nüüd reaalselt ongi nagu uus "uus algus," kuna üle-eelmisest novembrist saati sain ma Hardot ära kasutada nii nagu oma isa või venda, aga see pull on nüüd läbi ja on aeg kardinate paigaldamise, kapi parandamise ja lambipirnide vahetamisega ise hakkama saada! God knows, et stabiilne kooselu mehega minu lähitulevikuplaani ilmselt veel ei teki.

Ja siis on meil Rix, kes tundub mulle viimasel ajal nii palju lähedasem, kuna ta on Tallinnas viibides alati siin ja sellest ajast saati kui Hardo välja kolis on mul natuke tunne nagu Rix oleks sisse kolinud, isegi emme märkis selle ära, kuna iga kord kui ta mulle viimasel ajal helistab/külla tuleb/kokku saab on olnud olukord, kus Rix on minukal chillinud.("Naine, kas sa tead kuidas sul on vedanud, et sa minuga nii palju aega koos saad veeta???")

Tal on nii palju vahvaid ideid (oleme vist läbi käinud kõikide kaubanduskeskuste loomapoed, trippinud jumal-teab-mis-kohtadesse kakaod jooma ja spontaansed "lahkume Tallinnast" tripid on ka reeglina tema juurde Pärnusse)

(Hardo ja Rix on kaks inimest, kes saavad Alfaga täpselt sama hästi läbi kui ma :))

Ja mis mulle veel eriti meeldib, on pisikesed meenutused, et needsamad poisid on olemas ja tähtsad mulle. Kasvõi selline pisike asi, et iga kord kui Rix minu juures duši all käib jätab ta dušikardina teisele poole seda nn. kabiini. Täna hambaid pestes torkas jälle silma. See kardin on alati vasakul pool, ükskõik kes seal duši all käib, v.a. siis kui herr Tihaste minu vett kasutab.
Mulle meeldib, et vannitoa peegli pealt paistab ikka veel minu ja Hardo duši-trips-traps-trull võisiis tema "loveyou" kirjake, mis ta mulle auto kojameeste vahele jättis ja mis mu seinakollaažis asetseb võisiis Lacosted koridoris, mida ma kiiresti jalga saan tõmmata kui korraks õue on vaja minna ja plätude jaoks liiga külm on.
Sassu suur pruun pusa on minu riidekapis ja sobib niiiihästi mu musta maika ja öö-shortside juurde, kui jalas on roosad karvased papud.

Mul on hea tuju, ausalt. Aga ma olen meeletult väss, kuna ma magasin eile öösel kolm tundi (pool ööd oli vaja ringi trippida ju, kes siis enne eksamit magab?) ja nüüd on mul vaja oma sotsioloogia (mille õppejõud ei tee vahet sõnadel "grupi" ja "gruppi") konspekt lõpuni kirjutada ja siis see pähe õppida ja siis homme kella kaheks kooli roomata. Ma kardan väga, et suurt und ma täna öösel ei saa.

elu muutub.

2010 on kohe-kohe lõppemas. On olnud suhteliselt tore aasta. Tegelikult ei ole see veel kokkuvõttev entry, pigem nagu selline melanhoolne ja kurb "meenutan aega, kui mul veel oli roommate," kes täna välja kolis.

Ei tohiks olla põhjus, miks oma silmad peast nutta, eks? Ja ometigi on terve päev siukse vastiku emopilve all möödunud.

Meenutan ilusti kõiki siin veedetud aegu. Meil oli Hardoga eile ilus õhtu, kus me jõime end purju ja vaatasime filme ja mängisime kahekesi joomismängu. Tipp on vist see, et me joonistasime terve suuretoa akna täis pisikesi südameid, meie nimetähtedega (ja Alfa nimetähega ka) ja noh, suutsime elutoas jätta jälle mulje nagu oleks üle käinud sõda.

Ma olen ikka veel nii kurb, aga elu läheb edasi ja noh. Inimesed ja olukorrad muutuvad. Vihkan muutust nii palju, aga samas ilma ju ei saa...

today i feel like not doing anything...

Täna on selline laisk-laisk päev. Ma küll ärkasin äratuskella peale kell 06:00, 06:30 (suutsin telefoni selle ajal voodi taha lennutada, niiet Hardoga koos ühise nõu-jõuga voodist väljumata selle seinast eemale lükkasime), 07:00 ja 07:15... Siis läksin pesema ja tagasi tulles ja Hardo kõrvale viskudes uuesti ja kuuldes, et kuidas ma kooli plaanin jõuda, tipptund on ju, sündis otsus, et no ma ei lähe siis. Nagunii tahtsin selle tunni ära anda ja andsingi tegelikult.

Ja tänu sellele on mul väga laisk periood, aga no sobib äkki üheks korraks selline. Esmaspäeval on Suhtlemispsühholoogia, teisipäeval Sissejuhatus Sotsioloogiasse ja neljapäeva Anatoomia-Füsioloogia. Uhke! Vaba kolmapäev+reede!

Nii. Hardo pidi ju minuga koos oma päeva kell kaheksa alustama, aga kuna mina nii üle lasin siis algas tema päev ka alles kell kümme. Selline üksteise tagasihoidmine meil ongi kusjuures, sest kui üks leiab põhjuse miks mitte üles ärgata ja ta suudab teist selles veenda (mis ei ole usually raske) siis me ei ärkagi.

Anyways, täna pean ma käima Kristiine Keskuses ja ostma endale Terranovast mõnusa kudumi (eestikeeli siis siukse villase kleidilaadse asja) ja siis ülejäänud päeva plaanin ma seesama mõnus asi seljas eksisteerida.

Eile said poest ostetud, lisaks kõigele muule (arve oli vapustavad seitsesada krooni, mille me pooleks tegime) ka kaks pitsat, mis me tänases pizza-date raames ära peaks sööma. Enne seda on ofc vaja koristada ja nõusid pesta ja oooaaaaagjrtyg.

Või siis ma lihtsalt ei välju voodist ja loodan, et keegi mind siia segama ei tule.

Õhtusöök viiele, nädal 2

Nagu kõik mu ustavad lugejad kindlasti mäletavad, alustasime me eelmisel nädalal uut ja vahvat võistlust, a la Õhtusöök viiele. Kes ei mäleta, siis SIIN on esimese nädala kokkuvõte.

Eile oli siis minu ja Hardo kord hea impression jätta! Kuna ta tolgendas mul väga ees ja ei tahtnud kohe üldse aidata, siis saatsin ta poodi punase roosi ja lambipirni järele. Ise tegin valmis toorsalati peekoni ja caesari salatikastmega ja üksiti vaaritasin meie külalistele riisi ja sojakastmes tehtud kana. Joogi koha pealt olin selline lihtne mats ja kasutasin sünnipäevast ülejäänud cocat.
Hardo tõi poest küüslauguleiba ka (mis oli varastatud idee eelmisest nädalast!) ja provides väga palju kommi minu Geiša šoksi kõrvale.


Mallu ja Sillu olid rahul! Mallu oli salatist nii naksis ja mina olen ka rahul, et nad rahule jäid :D Joosep oli ka kaasas ja aitas Alfal tublisti igasuguseid klaase ümber ajada.


Me jätkasime oma õhtut Scrabblega. Naljakoht on see, et ma ei võida kunagi ja nende kolme raundi jooksul võitsin kaks korda :D Jeee. Pärast seda mängisime peitust. JAH, minu kahteoalises korteris! Kapp oli põnev valik, mis igal korral kasutuses oli ja muidugi hiilgas Hardo sellega, et peitis end madratsi alla (kust Mallu teda ei leidnudki :D)


Ja kuna Silver vahepeal ära käis, siis õnnestus meil talle tillikas teha. Keerasime kõik maja kellad, kõik telefonid kaks tundi edasi. Kui ta naases suutis Mallu sujuvalt ta käekella seisma panna ja ka tema telefonikella keerata. Ja kõige pullim on see, et Sillu jäi meid uskuma. Kuni selle momendini, kui ta autosse jõudis ja sellega isegi mingi maa maha sõitis, enne kui talle kohale jõudis :D

Peaks ütlema, et vahva õhtu oli ja naljakas on see, et me kõik ju täiskasvanud inimhinged. Pidime veetma korraliku, rahuliku õhtu ja ometi nägi mu korter välja nagu sealt oleks sõda üle käinud...

šampapidu vol2

Eksisteerin.

Eile leidsime, et on aeg tähistada. Tähistasime sellega, et ostsime poest 10 29.- šampusepudelit ja tõime need kõik koju. Kutsusime mingid kamraadid külla ja tähistasimegi. Siis läksid kõik koju ja noh jah.

(Pildil siis Sillu, paksudevihkaja Mallu ja üks paks)

Natuke aega tagasi helistas mulle Hardo, kes tegi selgeks, et täna tuleb šampapidu vol2 ja joome ülejäänud šampuse ka ära. Koristamisel pole mõtet kuna "siis pidu nagu läheks edasi!" Kahjuks mina seda mõtet ei jaga ja hetkel istun ja kogun hoogu, et hakata siiski koristama, kuna üldpilt on päris rõve (näete?)

See on tegelikult suhteliselt leebe pilt, kuna ei paista külmkapi peal olevad 12 tühja alkopudelit ning ei paista virn pesemata nõusid ja üksiti ei paista ka tükeldatud sai kraanikausi ees, mis Alfa arust on kohustuslik disainielement.

Ühendasin iPodi telekasse ja panin "toprated, bitches!" playlisti peale ja hetkel teeb Caspa mingit muusikat ja mina istun ja kogun ikka veel hoogu koristamiseks. Palju lihtsam on ju blogisse postitada. Ja Hardol ja tema sõpradel läheb ilmselt kaks miljonit aastat aega ka veel, kell on ju alles kaheksa saamas.

Dinner.

Alustasime täna uut (iganädalast?) traditsiooni! Käisime Hardoga Mallu pool Mallu ja Silluga dinnerit nautimas. Mallu oli valmistanud maitsva eine friikartulitest ja ahjukanast. (Ja Mallu all ma pean muidugi Silverit silmas, kuna tema tegelikult vaaritas.) Istusime köögilaua ümber, rüüpasime kahekümnekahe kroonist šampat ja kuulasime Raadio 2te. Üksiti said diskuteeritud kõik olulised teemad (pensionifondid ja see, et Mallu kippus minestama ja muidugi see, millal keegi viimati "läga pani").
Hiljem mängisime Eesti Lauamängu, kus ma kaotasin :(
Järgmine nädal on meie kord. Veidi kurb, kuna ma kohe üldse ei oska süüa teha, aga olen otsustanud, et minu baarileti peale tuleb selleks korraks kindlasti hankida vaas punase roosiga!

Kaasas oli ka kasulaps Alfa, kes pidevalt Joosepiga maadles. Joosep on ilmselgelt on-top tüüp, sest ta ei jätnud vaest Alfat hetkekski rahule ja ronis tollele kogu aeg selga. Korralikud hüpped ja vinged manöövrid, anyways. Loodan sellest kõigest, et Alfa vähemal magab nüüd öösel korralikult ja ei näri minu varvaid.
Varastasime Joosepilt ka laes-oleva-kummi-küljes-rippuva-kellukese, mida mu kiisu juba viimased viis minutit meeleheitliult püüdnud on. Loodan igastahes, et ta sellega terve öö ei mängi, sest see pidev tilin käib korralikult kõrvadele.

PS: Päeval käisime Marianniga verd andmas! Nüüd näeme välja nagu me oleks koos süstimas käinud :)

Pilte ei ole sest Hardo unustas mu telefoni oma autosse ja ma kohe üldse ei viitsi seda ära tuua :(

EDIT: NÜÜD ON PILT KA :O

paldiski

Ilus elu. Elu ilus.

Me käisime eile Paldiskis. Tähendab. Jah.

Õhtu algas Tiiuga Grete juures BBQl. Palju süüa ja palju grilli ja päikest ja kõike ilusat ja paremat. Aga see ei olnud minu seltskond, Tiiu oma eriti ka mitte niiet tulime tulema. Tema sai Ennuga kokku, mina kohtusin Sassi maja taga Rixu, Gerda, Hardo, Beriti, Siimu ja Priiduga. Noh, muidugi Sassi ja Kudisega ka.

Õhtust arenes välja plaan minna Paldiskisse. Miks sinna? Aga sellepärast, et see pidi väidetavalt ghost town olema. Vahva! Mõeldud tehtud. Mersutiimis olime mina, Rixu ja Sass. Škodatiimi juhtis Hardo, kaardilugejaks oli Gerda ja Berit elas vist niisama kaasa. Tegime võidu Paldiskini ja kuna me suutsime valest kohast ära pöörata juhtus nii, et kümmekond minutit enne Paldiskisse sissesõitmist saabus MMS Hardolt, pilt Paldiski sildist. Olime üllatunud ja leidsime, et okei. Sõidame sisse, leiame koha ja kontakteerume nendega. Möödus võib-olla veel 15 minutit, kui tee viis meid Pakri tuuleenergiaalale. Kaugelt paistsid tuulikud silma ja no muidugi tekkis mõte minna neid lähemalt uurima.
Kohale jõudes nägime ühe tuuliku all juba autotulesid ja kes muu, kui Škodatiim ootas meid seal ees. Täieti puhtjuhuslik kokkusattumus oli see, kuna sinna kohalesõitmiseks pidi päris mitme lehmaraja vahel valima. Üllatus oli mõnus, muljetasime oma reisist ja siis asetas Rix teki maha ja lamasime kambakesi sinna peale ja vaatasime tuuleveski keerlevaid lapakaid. Tähistaevas oli, ilm oli mõnus ja tunne oli lihtsalt vapustavalt hea.

Hiljem sõitsime ringi, leidsime ühe mahajäetud mõisa (koolimaja? korterelamu??) ja trippisime seal sees ringi oma häguste mobiilivalgustite ja digikate välkude abil. Rixu ja Sassiga sattusime kuhugi lehmarajale, mida nimetati Muulamägedeks, vist, ja sõitsime hirmutavalt lähedalt mööda sadama/sõjaväe alast.

Tegime veidi autopeitust/kulli ja mingi hetk põgenesime Tallinna poole tagasi, tehes enne kiire suitsupeatuse Türisalu Pangal.

Ilus õhtu oli.

soe ilm

Täna oli erakordselt ilus ja soe päev!

Hommikul käisin juuksuris ja sain Salon+is Anna nimelise teenindaja käe läbi väga õnnelikuks. Euronicsi teenindus oli veits vähem kiiduväärt. Nad müüsid mulle klapid, mis ei lähe iPodile taha. Tagasiminnes müüsid adapteri, mis oli täpselt sama nagu see klapiots. Ja kui ma juba kolmandat korda Euronicsi uksest sisenesin, seekord Hardo back-upina kaasa vedades, olid nad lõpuks nõus mulle raha tagasi andma ja uued klapid müüma. Keegi ei vabandanud kordagi ja see oli veidi häiriv, aga noh. Probleem sai lahendatud ju ja mul on nüüd uued kickasscoolid kuularid.

Oma päeva teise osa veetsin nii, et viisin oma armsa e-klassi Arukülla issi kätte, kuna mu auto oli katki. On katki. CDmängija ei tööta, parem esituli ei põle ja ta ei kiirenda, nagu peaks. Üksiti logiseb ta väga kurjakuulutavalt. Ja noh... Paak oli ka tühi :( Loodan ta lähiajal kätte saada. Tegin ta seest isegi ilusti puhtaks, käisin lapiga üle ja korjasin iga viimasegi asja, mis võiks prahina kirja minna, ära. Üksiti olen tänulik sellele, et Hardo matid paar päeva tagasi puhtaks kloppis, kuna see tegi minu töö lihtsamaks.
Kõige kurvem oli südame ja armastusega vahepaneeli kogutud kummikarude väljaviskamine. Me küll proovisime Hardo ja mu vennaga neid hävitada nii palju kui võimalik, aga lõpuks viskasin korraliku hunniku ikkagi ära.

Tagasi linna jõudes sain kokku Tiiuga ja Gretega ja Henrikuga ja Stiinaga. Istusime Toompea vaateplatvormil. Mingi hetk helistas Hardo, kelle suutsin välja vihastada kuna ei saanud hakkama meie asukoha kirjeldamisega, niisiis ta otsustas, et me ei saa kokku. Hiljem, kui seadsime sammud kodu poole, sattusime talle ja Beritile ikkagi kuskil Vanalinna nurgal peale. Kae nalja!Kusjuures vaateplatvormil oli grupp pilusilmseid välismaalasi, kes terve meie sealveedetud aja suure kaameraga filmisid. Enamasti linna, aga natuke meid ka. Loodan, et nad kunagi tõlgivad ka meie teksti ära ja saavad teada, et lisaks nende diskuteerimisele rääkisime me ka näiteks korteritest ja ruutmeetritest ning üritasime välja mõelda, kuidas oleks kõige valutum vaateplatvormilt alla kukkuda.

Õhtu viis meid edasi minu juurde. Pisike plaan oli Pärnu minna, aga kuna seda pulli ma olen spontaanselt ja ohutumalt juba teinud, siis jäi see idee katki. Grete-Henrik-Stiina läksid koju. Mina saatsin Tiiu Tammsaare Statoilini. Mingi hetk sain kõne Hardolt: "Sa oled purjus ja autota eks?" Asi lõppes sellega, et viisin talle tööle suitsu. Vahva on jalutada, kui õues on nii soe ja ilus ja tore!
Pärast Kolme Õe külastamist lasin Hardol end siiski koju tuua. Ja kui ta kummide vilinal kadus mõtlesin, et õhtu on läbi. Nõups, ta naases, et tuua mulle mu telefon ja võtta mult need õnnetud suitsud. Ja siis viskas hommikumantli peale, minul oli juba seljas pidžaama, ja nii me istusimegi õues ukse ees, rääkisime juttu ja tema tegi suitsu.

Leian, et oli üks huvitav ja ilusa päev. Ja sellest tuli üks pikk-pikk entry. Õues sajab vaikselt-vaikselt vihma ja linnud laulavad ja kõik on värske ja ilus. Peaagu et pean plaani uuesti jalutama minna...

Muideks. Tänane teemalugu on mingil põhjusel Brainstormi "Count My Fingers"

emadepäev

Istun oma vanas toas, Jüris. Olen emadepäevaks siin. Käisime emmega koos surnuaias ja sain transportida oma Torma sugulasi presidendi vastuvõtule. Kusjuures nende enda autoga, mingi manuaaliga mahtuniversaal! Väga vahva on käigukangiga mängida. Viimasel ajal on päris tihti küll siuke "tahaks manuaaaaaliiii..." tunne sees.
Samas pärast nende sõidutamist õnnestus issi auto rooli pääseda (ta ise on välismaal) ja no Mercedes c320 4matic läheb edasi küll.

Üleeile käisime loomaaias Hardo ja Beritiga!

Nägime nii palju vahvaid karvaseid ja sulelisi. Meeldejäävaim vist on üks liivahiir, kes rippus oksa küljes ja kelle pärast me nii nii mures olime sest, et ta tundus tõsiselt distressed olevat. Oma hea pool tundi seisima ja vaatasime ja arutasime, et mis selle loomakesega toimub, kuni lõpuks ta feilis ja ennast adjustis nii, et tuli välja et kinni ta seal küll pole. Lõpetasime kaasatundmise ja lahkusime.
Vahva oli üle pika aja millegi kultuursega tegeleda. Loomaaed on muidugi meeldivam elamus, kui õues on soe ja petting zoo on avatud.

Eile grillisime ja käisime JELENA klubis. Kopli taga lõpus tegime seda kõike. Alustasime Kampuste aias ja lõpetasime trammipeatuse kõrval klubimajas. Sassu feiskari-update says it best:

"Kõige hullumeelsem prääznik senini. Kopli lõpus üheksandat maid tähistavate venelastega Jelena baaris:D Ruslana Wild dances ja Zanna Friske repertuaar:D"

Varsti lähen vanaemale külla ja siis peaks vist Tiiuga miitima.

Aa, mis värk on sellega, et mulle on täna juba kaks noormeest head emadepäeva soovinud ?

2:21:47 PM Ivo: head emadepäeva! :D
2:23:43 PM eva: ?!
2:23:50 PM eva: hendrik hommikul soovis ka
2:23:53 PM Ivo: :D
2:23:53 PM eva: mis teil viga on :D
2:23:58 PM Ivo: we know smth you dont
2:24:02 PM eva: salaviljastus
2:24:06 PM Ivo: mhmh
2:24:08 PM eva: nunnu :D
2:24:38 PM Ivo: oleks ju tore
2:24:46 PM Ivo: kas sa ei tahaks emaks saada

eileee ?

Üleeile tegelikult.

Ma tegin KIRJANDIT uuesti ja kuna ma ise ei viitsi end transportida siis lasin Riksul end kohale viia. Mainori kõrgkooli eest lahkus ta kummide vilinal, niiet kõik nägid ja ma ei olnud kindel, kas tunda uhkust või peita oma nägu. Ei teinud kumbagi ja naeratasin imalalt ja jooksin uksest sisse.
Kirjand läks... Keskpäraselt? Ei teagi. Elame-näeme.
(Tuleb välja, et Mersul on vilekummid!)

Õhtut alustasime Hardoga Nõmme Villas, ehk endises litsimajas, kus Enel ja tema kaks sõbrannat pidasid sünnipäeva. Teemaks oli kaksikud ja me Hardoga saime üliägeda outfiti kokku, mis koosnes mustast triiksärgist, katkistest teksadest, mustadest ketsidest, pintsakutest ja punastest lipsudest. Temal Kolme Õe, minul Vapiano lips. Ja nii vahva oli sest, et me matchisime nii hästi ja ma olen niiiii pettunud, et ainuke pilt sellest outfiti-jamast on siinkõrval kuskil ja mind isegi ei paista :(
Igastahes mingi hetk liikusime linna edasi, kus olid Sass ja Gerda ja Riks ja Siim ja Berit ja veel igasuguseid. KUKU KLUBI oli jälle teemas ja kuna me olime nii matchivates riietes siis saime Hardoga ühe inimese hinnaga kaks piletit ja garderoobis vist joppas ka poole hinnaga. Yay!

Klubis olime kuueni? Või seitsmeni? Kauakaua. Pidime koju minema kuni klubi ees kaklus tekkis. Hardo jooksis kähku Mersut tooma, et saaks meie sõbrad ohutult koju transportida, aga nii kiire ta kahjuks ei olnud ja pärast seda kui Mersu esmaabikarp oli haavandid ära plaasterdanud viisime kamraadid traumapunkti. Koju jõudsime kaheksa paiku. Päike säras ja linnud laulsid ja imekaunis hommik oli lihtsalt.

the day i didn't die

Täna on olnud üks vapustavalt imeline päev! Ma ei tea isegi miks.

Algas sellega, et kell 7midagi saabus koju Hardo, kes leidis et hea idee on viskuda voodisse diagonaalis mu jalgade peale nii, et ma magada ei saa. Idee ideeks. Rääkisime pikalt Facebookist ja kuna unedemaale tagasiminek oli minu jaoks not an option otsustas ta täide viia oma lubaduse teha mulle breakfast in bedi ja tegi mulle ühe võiku (endale tegi umbes kuus) ja praadis muna peekoniga ja tõi selle kõik mulle voodisse. Puudusid küll hõbekandik ja valge vaas roosiga, aga no armas žest oli ju seegi. Siis lubas ta mu tööle viia ja keeras magama.
Sellest sai nii palju, et mul ei õnnestunud teda enam voodist välja saada ja tööle läksin siiski üksi. Jättes talle enne muidugi kirja, nagu meil kombeks. (Kojutulles tema responsi nähes ei olnud ma kindel, kas nutta või naerda. Siiamaani ei tea.)

Tööle läksin Just Jacki "The Day I Died" saatel. Nii happy ja nii carefree ja nii positiivne laul kuni viimase värsi viimase reani. Ja isegi siis jätkub refrään uuesti ja tuju läheb jälle heaks.
Tööl oli vaikne. Õiged kolleegid olid kohal. Kliendid olid heas tujus. Päike paistis uksest sisse. Sain end kurssi viia Hemingway "Ja päike tõuseb. Fiesta" nimelise raamatuga. Paar korda käis Hardo ka külas, röövis paar topsitäit cappucinot. Tiiu helistas ja tegi tuju heaks.

Kojutulles sain kassiga kokku. Andsin talle süüa, käisin soooooja dušši all ja pugesin sooja ja mõnusa teki alla ja nüüd olen siin, praktiliselt kerratõmbunult ja kuna kell on kaks minutit kaksteist läbi siis naudin juba uue päeva algust. Tuju on ikka veel nii hea...

Tänane päev oli TÄPSELT siuke. Ainuke vahe oli see, et ma ei jäänud takso alla :)

the importance of hugs

Sõprade olemasolu on kõige tähtsam siis, kui juhtub midagi halba. Nagu täna. Täna külastasin ma Västriku loomakliinikut eesmärgiga kustutada oma armsa Täpiku eluküünal. Ja nii läkski.
Hommikul ma veel ei olnud kindel, mis saama hakkab. Mida edasi seda kindlamaks asi sai ja kui oli tehtud kõne ja aeg kinni pandud leidsid ka pisarad mind üles ja ülejäänud päev möödus iga natukese aja tagant rohkem või vähem nuttu tihkudes.

Gerda pakkus, et tuleb moraalseks toeks kaasa. Tiiu pakkus, et tuleb kaasa kätt hoidma. Lõpukõne tegin Hardole kuna ta oli reaalselt ainuke, kes tollel kellaajal vaba oli ja kes mind autoga kohale sai viia.

Sündmus ei olnud sugugi tore ja kui Hardo mu lõpuks tagasi Kosklasse viis ja ma oma kutsu autosse pakkisin hakkasin ka Jürisse sõitma. Ja mu korterikaaslane oli nii armas, et helistas mulle hiljem ja tuli ka Jürisse ja aitas (aitamise all pean silmas seda, et tegi tegelt kogu töö ära samal ajal kui mina kõrval meeleolu hoidsin ja silmi hõõrusin) Täpiku maha matta. Kuulasime "How To Save A Life" ja "Open Your Eyes" laule ning katsime haua ilusa küünlaga, mis pidi 8h järjest põlema (niisiis peaks ta ka praegu veel hõõguma).

Hiljem sain kokku Sassiga, kellele ma viisin viimase avamata koerakonservi ning kellega sai üks tass kakaod joodud.

Pärast seda kohtusime Beriti ja Hardoga meie pool ja jõime siidrit ning rääkisime kõigest, mis pähe tuli ning vedelesime veidi voodis ja mõtlesime elu üle järele.

Praeguseks olen saanud täpselt ühe kalli. Milles olen osaliselt ise süüdi, kuna mu ema ei suru kunagi kallistusi peale ja ka teised pole eriti sellised. Ikka pean ise algataja olema ju. Ainuke, kes leidis et üks embus olukorda sobiks oli Berit. Ja see oli temast meeletult vahva.
Armsad žestid ja tähelepanekud on ka olulised. Mulle meeldib ja ma olen väga tänulik, et Hardo terve päeva mu kõrval veetis ja et Tiiu minu telefonitsi-tugi oli. Aga selle kõik oleks teinud täiuslikuks mõned kallistused.

Ma ei ole muidu üldse ümberthoidja tüüpi, aga teatud olukordades kallistused lihtsalt peavad olema. Ja olgugi, et ma alati tean millal ma peaks kedagi embama - ma enamasti ei suru seda peale. See on kurb, kuna ma ise tean kui löödud ma olen, kui ma ei saa mõnda kallistust olgugi, et see nii palju juurde annaks.

Sellest ka kogu selle posti point. Inimesed: kallistused (eriti halbades olukordades) ei ole häbiasjad. Neid ei saa olla liiga palju, aga kindlasti saab neid olla liiga vähe. Kui tundub natukenegi, et kallistus sobiks olukorda siis do it!

ps: Silmad valutavad, peavalu ajasin eemale ibuMaxiga. Koera kaelarihm on riiuli peal ja ma ikka veel ei tea, mis sellega teha...

pärnu? pärnu!

Eile leidsime Hardoga, et vaikne õhtu kodus ei lähe kohe kuidagi. Kuna meile meenus, et sõber Alexandril on pudel tequilat kodus, leidsime, et peaksime selle endale ärima.

Alustasime õhtut siis nii, et läksime Sassi juurde ja saimegi tema pudeli vägijooki enda kotti. Tipiks jätsime talle šokolaadimune.
Tripp sinna läks lahtise katuseluugi ja kõva-kõva muusika saatel. Mainin ära, et kell oli umbes 1 esmaspäeva öösel.

Tagasi oma armsasse korterisse jõudes alustasime tequilaga. Tegime Tequila Sunrise'sid endale ja üritasime välja mõelda head joomismängu, mida kahekesi mängida saab. Parim response, mis internet leidis oli a la "if you're looking for good drinking games for two persons you really need to go outside and find some friends."
Ja siis helistaski Sass, kes ütles et ta tuleb nüüd ka meile külla. Sassiga koos saime tellitud Crank 2-e ja selle abil joomine algaski.

Üks hetk läksime linna, Nimetasse, kus üksinda laval tantsu sai vihutud. Kell pool viis hommikul visati meid sealt välja ning siis trippisime mujal ka ringi: kuskil Koplis mänguväljaku lähedal ja Linnahalli parklas ja kindlasti veel mõnes asukohas. Ja siis viis Sass meid koju.

Kus sündis otsus, et miks mitte minna Pärnu? Mõeldud. Tehtud sai ta mõned tunnid hiljem, kui üks meist kaineks sai, et autorooli minna. Minema hakkasime tipa enne kella seitset. Pärnu jõudsime täpselt 8:45, kui uksest astus välja Richard. Ta pidi kooli minema, aga meid nähes jäi noormees seisma ja vahtis ja vahtis ja vahtis. Üllatusmoment oli meil vapustavalt välja tulnud. Kui Rix lõpuks olukorraga leppis viisime ta kooli ja ise sõitsime tema korterisse tagasi.

Pärnus veetsime meeldiva päeva Richardi(pärast kooli, siis), Oskari ja Veiko seltsis. Steffani käis muidugi asja juurde. Karolinil käisime ka külas! Midagi väga meeldejäävat tegelikult ei teinudki, aga üleüldine miljöö ja meeleolu oli piisav.

Öösel sündis siiski otsus tulla koju tagasi, Pärnus polnud enam eriti actionit. Tallinnasse jõudes käisime ka Kolmes Ões, Renettal külas.

Nüüd oleme kodus. Hea on siin olla. Meeletu väsimus on peal, aga leian, et see kõik oli seda väsimust väärt. Kahe päeva jooksul on magatud võib-olla 3h. Pole paha! Ja teinekord jälle.

Vahva on inimesi üllatada :)

playing house

Viimased paar päeva on olnud meeletult mõnusad. Kokteilipidu oli kena (KUIGI me oleks kõik võinud ilusti riides olla!).

Kodu mängimine on mõnus, õigete inimeste ja tegevustega. Hommikul koristasin nii-nii palju ja tublisti. Hardoga tegime budget-shoppingu. Tiiu ja Hardo tegid (okei, idee oli minu oma ja ma aitasin ka!) mõnusa riisi-kana-kreveti-woki. Katsime baarileti ja Cosmopolitane tehti ka ja kõik oli very nice!


Täna on esimene öö üle pika-pika aja, kui ma siin korteris üksi olen.

(Kuigi Marta loeb ju tegelt ka...)

ps: öine "how i met your mother" maraton andis sellele sarjale ühe fänni juurde.

leek

"saad tequila, kui selle posti maha võtad."

välgumihklit kasutada oli huvitav, ent kasutu idee. post jäi püsti.

poolsada

hardo ja ivo on hästi toredad poisid ja eile õhtu (pralle ja pillerkaar!) oli hästi vahva.

olen eluga rahul!

head iseseisvumist, eesti!

parim 20. august, mis mul siiamaani olnud.

gerda ja hardo ja hendrik ja siis igast muud näod.

karaoke, ilutulestik, amigo, fear factor, uued inimesed, võõrad joogid, linnatripp ja mis kõik veel...