rasedus

Eelmine postitus ma ei olnud veel rase. Sellest kaks kuud edasi sai üks kutt hakkama pandud.

Nüüd olen ca. nädala kaugusel sünnitamisest. Meie Sebastiani due date on 14.02, ehk sõbrapäev.

Mul on selle kohta mõned mõtted, mis Twitterisse ei mahu kuid mida ma siiski jagada tahaks.

See rasedus on kulgenud LIIGA lihtsalt?! Kas selline asi on võimalik? Ei ole hulle pregnancy cravinguid, ei ole hulle tujusid (Siim võib kinnitada!), ei valuta eriti kuskilt, pole oksendada olnud vaja ega midagi. Nüüd, üheksandal kuul, hakkavad vaevused veidi välja paistma. Ja sellega seoses...

Jäänud on ÜKS nädal, või isegi tegelt täpselt kuus päeva. See vend istub mu põie (või emakakaela? või millegi muu???) otsas konstantselt ja muljub ja torgib seda ja see on valuuuuuus.
Nädal 37, ehk kaks nädalat tagasi, sai ta valmis interneti info järgi ja pmst oleks võinud juba ammu välja tulla. Ja ma ei saa aru, mida ta passib seal sees - siin väljas on palju parem ju! Also ta kasvab aina edasi ja minu arust ta võiks seda edasist kasvamist ka minu kehaväliselt teha.

Kõik mu kaasrasedad, kellega me sarnast due datei jagasime, on juba sünnitanud ja see teeb mind MEGAkadedaks. Üks neist läks nädala võrra üle. See tekitab anxietyt, sest et sama oht on ju ka mul. Me Siimuga omavahel leppisime kokku, et esmaspäev oleks optimaalne. Elame-näeme, kas see kokkulepe püsima jääb. Väike kutt minu kõhus igastahes kokkulepetest kinni ei pea.

Samuti sobiks kuupäevad 12.02.20 või 20.02.20 või 22.02.20. Kuigi need viimased kaks on juba natsa liiga kaugel, aga maagilise sünnakuupäeva nimel olen valmis seda rasedust veel veidi taluma...

KÕIK on olemas! Tuba on valmis, mähkmed on ostetud, kõik vajalikud tarbed (käru, voodi, riided, turvahäll, teine voodi, lamamistool, mähkimislauad jnejne) on olemas. Haiglakott on koos. Me oleme nii prepared kui vähegi olla saab! Ainult üks oluline element on puudu - Kuhu sa küll jääd, Sebastian?!

Kes sa selline olema hakkad? Milline su iseloom on? Kas sinuga saab väga raske olema või oled sama unicorn-baby nagu on see lihtne rasedus olnud? Milline on sünnitus? Milline on emadus? Mis tunne on oma beebit rinnal hoida? Kuidas me Siimuga läbi hakkame saama seoses kogu beebindusega? Kas ma saan oma sotsiaalse elu kunagi tagasi? Kas minust saab helikopter-emme? Kas mul tekib pärast sind tahtmine veel beebisid saada? Kas me saame üldse hakkama?

Küsimusi on MILJON ja ma ei saa ühelegi vastust enne kui sina, Sebastian, oma pead välja ei pista. Palun tule juba. Me väga ootame.

jõul'18

Ma pole ammu kirjutanud!

Vahepeal olen oma töökoha vahetanud tagasi Moller Auto vastu. Kutsuti proovima ärimüüki ja kuna ma seda kohta pikalt taga ajasin siis ei pidanud kaua mõtlema. Rekkamaailma jääb seekord vallutamata, agaaaa ma ühe siiski müüsin!

12 meetrit jõudu! 

Moller Autos ootasid mind MINU inimesed ja minu autod ja minu töö. Olen seal nüüd ametlikult tagasi olnud 2 nädalat (pärast 5 kuust pausi) ja it just feels right. 

Jõulud on kohale jõudnud ja Jõuludinnereid on olnud kaks! Meie traditsiooniline sõprade ringis söömine, kus see aasta 11 inimhinge osales ning muidugi meie iga-aastane perekondlik ema-vaaritab-kõige-maitsvama-toidu dinner! Jõulusöömad ja istumised on mu lemmikud! 

Ning mis kõige tähtsam uudis on see, et me LÕPUKS KOLIME! Komeedi sai müüdud, 02.01 on notar ja peaks asja ametlikuks lükkama! Igasuguste laenude ooteaegade põhjendusel saame ilmselt uude koju alles veebruari alguses, aga... It's finally happening! Noblessner ootab meid!

Kirjatuhin minus on raugenud. Aastal 2009 tegin ma siia blogisse ca. 90 postitust. Aga see aasta on see äkki kolmas? 

Ehk järgmine aasta tuleb tihedam...

See sobiks olema minu blogi moto::

new home

Blogimisest

Mulle meeldib lugeda oma vanu postitusi ja ahhetada, kui kihvtid ajad selja taga on. Mulle hullult meeldib, et ma viitsisin blogida ja isegi pilte üles panna! Ma ausalt öeldes võiks IKKA VEEL seda ju teha, kuna pilte teen ma hästi palju ja kuigi pidusid enam nii palju ei ole, siis lõbusaid õhtuid on sellegipoolest.

Mis ma siis teen?

Jagan teiega ühte õhtut, kus me käisime Siimu, Mäestu, Martini ja Erikuga paadiga sõitmas. Vot! Ja kas teate mis? Hästi tore oli!

Meil Siimuga on praegu puhkus ja märksõna on puhkamine. Minu ideaalmaailmas me tripiksime ringi ja näeks uusi kohti Eestimaa peal, tema ideaalmaailmas me oleksime maal ja ei teeks mitte midagi. Kompromisside kaudu saame mõlemad mõnusa puhkuse - mõned õhtud oleme maal ja mõned õhtud tripime ringi. 

Ja kas teate mis? Jube mõnus on.

Day 2 - Where you would like to be in ten years

Hästi raske on seda teemat alustada, kuna ma olen peaaegu terve oma elu olnud suhteliselt otsustusvõimetu.

Kui vaadata nüüd seda küsimust mitme külje alt siis ühest küljest (eraelu) tean ma täpselt, mis ma tahan, et kümne aasta pärast toimuks ja teise külje pealt (töö) on mu tahe täiesti olematu.

Alustame siis sellest, et kümne aasta pärast olen ma 35 aastat vana. Selleks ajaks võiks mul olla vähemalt üks laps ning pereelu. Pereelu koha pealt nii palju, et praegu on tore unistada ja mõelda. Ja eriti toredaks teeb selle unistamise see, et mu kõrval on hetkel inimene, kellega ma ennast mugavalt tunnen ja kellega ma tahaksin perekonna luua.

Fakt on see, et Facebook on täis vanu klassikaaslasi, sõpru ja kolleege, kes kõik üksteise järel beebisid saavad. Ja ma valetaksin kui ma ütleks, et ma ei ole kade. Muidugi ma TEAN, et praegu ei ole minu jaoks mitte mingil juhul õige aeg üks laps saada. Aga samas ma tean ka, et ma olen juba 25 ja mind häirib nii meeletult see, et igavesti on minu "viie aasta plaan" olnud selline, kuhu sisse ei mahu lapsed. AGA samas leian ma ka, et hiljemalt 27 võiks ju (esimese) järeltulija siia maailma tuua. Ja selle ajani on aega ainult kaks aastat.

Exploidin seniks Killu beebit, kuni enda oma pole :)

Kogu selle pika heietamisega jõuan ma arusaamale, et ma tean, et ma tahan kümne aasta pärast last ja abielu ja possibly oma maja ja madalat aeda ja kassidele lisaks ka koera. Aga tegelikult ma ju ei tea, sest mul on selline tunne, et mu elu on praegu veel nii laiali igatpidi.

Moller Autos meeldib mulle. Aga ma ei tea, kas ma seda tööd ka kümne aasta pärast teha tahan. Keegi kunagi ütles, et kes korra autosid müüma hakkab see seda tegema jääbki. Ühest küljest meeldib mulle väga see mis ma teen. Autod on põnevad, koolitused on kihvtid ja mu kolleegid on fantastilised! Teisest küljest vajavad inimesed vaheldust. Aga mine tea. Äkki hakkab mul nii hästi minema, et jäängi seda tegema :)

Ideaalis sooviksin ma, et mul kümne aasta pärast oleks elukutse, mis ei eeldaks iga hommik kell kaheksa ärkamist. See on ainuke miinus mu töö juures, mida ma kohe üldse ei salli.

Ma soovin, et me Tiiuga oleksime ikka veel sõbrad. Ma soovin, et mu sõprusringkond üleüldiselt oleks sama vahva, kui ta praegu on. Ma tahan, et Siim eksisteeriks veel mu maailmas ning, et mu perekond jäädavalt mu tegevusi toetaks.

Ma oskan rääkida, mida ma soovin enda eraelust ja inimestest enda ümbert. Ma arvan, et sellest ehk piisab? Võib ju loota, et kümne aastaga ma suudan välja mõelda, mis ma päriselt elus tegema tahan hakata.

Day 1 - Your current relationship, or how single life is

Nii. Täna sai meil üks aasta ja üheksa kuud Siimuga. Kusjuures praegu avastasin ja ainult tänu sellele küsimusele, mis mu mõtlema pani!

Mis ma öelda oskan... Kõik sai alguse 2012 suvel kui me Ivo, Killu ja Siimuga ringi hakkasime trippima. Vallutasime pool Eestit ja veetsime ööd kõik koos Protestis istudes ja laaberdades. See, et kõik tööl käisid polnud mingi probleem. Minul oli muidugi ka kerge uute inimeste leidmise soov, kuna üks seltskond ja sõprussuhe oli just omadega totaalselt rappa läinud. Õnneks lõppes kõik hästi ja vahetasin (minu jaoks) mürgised inimesed ilusate ja toredate vastu.

"When you least expect it," pidas paika.

Naljakas on see, et kõik oli täiesti friends-only kuni mingi hetkeni kui mul peast klõps läbi käis. Istusin üks päev tööl, Ülemiste keskuses, ja kirjutasin Tiiuga chatis. Ja avastasin, et ükskõik mis külje alt ma seda vaatan, on äkitselt mulle üks poiss no nii väga meeldima hakanud, et kohe imelik on ilma temata mõni õhtu mööda veeta. Õnneks neid õhtuid polnud selleks hetkeks enam palju, kuna küll ma elasin Siimule taksoöödel kaasa, küll me käisime öösel koos midagi söömas, muidugi veetis ta palju aega Komeedis (nagu kõigil üks hetk kombeks oli) ning kui ta mul omale öiseks sõiduks CD palus kirjutada siis ma ju PIDIN sinna mingeid lollakaid armastuslaule peale panema. Dubstep küll, aga mõte loeb, eks...

See oli üks septembriöö, kui me kõik koos jälle Protestis istusime. Õhtu tipphetk on see, et Siim hakkas luksuma ning pidi Protesti ümber mitu ringi jooksma. Ja meie kahe jaoks lõppes see õhtu kuidagi hästi kähku. Siim oli muidugi väga nutikalt oma asjad Komeeti jätnud, et saaks ööseks sinna tulla. Ta oli sneakym kui ma, mul oli lihtsalt olnud plaan ta külla kutsuda :D Komeeti jõudes lasi ta mulle Uku Suviste "See on nii hea" laulu Youtubest ja teeeerve öö oli mingit lollakat vihjamist täis, nii ühelt kui teiselt poolelt. Õnneks kandis see kõik vilja and the rest is history, nagu öeldakse. Me oleme mõlemad muidugi täiesti nii puppyd, et isegi see, et sa veidi vintis peaga inimese külla kutsud ja voodis kaisus magad siis see jumala eest ju ei tähenda, et keegi midagi öelda või teha julgeb. Tagasi vaadates on naljakas :D

Pilt: Mait Jüriado

Aga mis siis nüüd? Kõik on imetore. Ta on inimene, kes jagab minuga väga paljusid huvisid. Ta saab kõigist mu lollakatest naljadest aru. Ja mis veel hästi tähtis - Talle meeldib Alfa! Kohe nii kassisõber on, et võtsime kahepeale ühe kiisu juurde! Pluss ta on kultuurne, laulab ja armastab ooperit. See mingil määral mõjutab mind ka ja mul on uhke, et ta teab sellistest asjadest palju ja tuleb musikaalsest perest! Opposites attract sest minu pere väga muusikaga ei tegele ja ma ise olen tohmlollakas selle koha pealt.

Ta vahel kakleb minuga kummal pool voodit magada ning teinekord läheme tülli selle üle, mida õhtul süüa teha. Aga kes siis ei tülitseks? Lõppkokkuvõttes on kõik hästi ja mul ei ole kunagi varem enda kõrval olnud inimest, kes mulle nii hästi sobiks. Me pole koos olnud isegi kahte aastat veel ja antud hetkel ma ei kujuta ette, kuidas ma peaks oskama ilma temata elada.

Oma arust tundsin ma enne seda mitu korda, et see vist ongi armastus. Aga mitte ükski eelnevatest olukordadest ei tule ligilähedalegi sellele suhtele, mis mul on Siimuga. Armastan teda nii palju, et sõnadest jääb puudu.

Kassid

See on tüüpiline Murphy seadus, et kui mul on vaja loomadega ühel või teisel põhjusel loomaarsti juurde minna siis toimub see ikka pärast kella kaheksat kui visiiditasu on 56EUR. Nagu ka täna. Avastasin, et Alfa on imelikult paistes kurgu alt ja no ma ei jäta ju teda virelema hommikuni.

Romeoga müramise/kaklemise tagajärjel oli üks hammustus läinud põletikku. Pärast pikemat loputamist ja solgutamist saadi haav puhtaks. Alfa oli terve selle aja uimas, kuid mitte päris narkoosi all. Mis tähendab seda, et ta aeg-ajalt võpatas ja värises ja nägi creepy välja. Mina kujutasin seda ette kui Twilight Zonei, kus inimene on narkoosi all, aga ärkvel, aga liigutada ei saa ja tunneb kõike. Loomaarstid kinnitasid mulle, et nii hull asi ei ole.

Veeni üritati kätte saada ühel käpal ja teisel. Ja siis jälle esimesel. Pärast pikemat torkimist see lõpuks ka õnnestus.

Tagatipuks oli kõrvalruumis Husky, kes surmakisa tegi. Väidetavalt oli ta just narkoosist ärganud ja megasegaduses. Hääle järgi otsustades ma ütleks, et nad nülgisid teda teises toas.

Alfa pumbati valuvaigisteid täis. Kilekotiga anti neid ka kaasa ja öeldi, et homme ilmselt tuleb meil endal haava loputamise protsess läbi teha. Kujutan ette, et isegi kahekesi on see pea võimatu ettevõtmine.

Lahkusin loomaarsti juurest 127EUR vaesemana. Ja mina veel julgesin kurta, et kuna Siimu täna õhtul kodus pole siis on mul kindlasti igav. Right.

uued tuuled

Ei ole ju tegu õige Bemmijuhiga, kui peatumiskeelu märgi all ei pargi...

Siim sai täna endale ühe imeilusa E28... Meie uus pereliige. Mersuga kõrvuti on nad nagu must ja valge koer. Aga kokku sobivad nad hästi ja lõpuks ometi ongi meil permanent teine auto ka olemas (jah, selle auto edasimüügi plaanid puuduvad)! Hallist bemmist tuleb nüüd hunnik juppe ja varustust uue kaunitari peale tõsta. Järgmine suvi saab loodetavasti isegi mootor välja vahetatud. Kui kõik plaanipäraselt läheb, muidugi.

Terve päev möödus Lumivalgekesega (ärge Siimule öelge, et ma teda nii kutsusin :D) ringi sõites ja sõpradega kokku saades. Imeline viis aega veeta, kui alternatiiv on kodus õppimine, eksole. Ja no Siim pole juba ammu terve päeva niimoodi säranud nagu täna! Minu meele teeb ka heaks see, kui tal on hea meel :)

Uus tibu valgeks ja säravaks!

Sünnipäev!

Mul oli see aasta päris vahva sünnipäev! Kõik sai alguse sellest, et ma lõpetasin tööpäeva ja kella kaheksast neljapäeva õhtul tegime Komeedis mõned joogid. Tiiu, Hendrik, Ivo, Siim ja Alfa olid seal :)

Tiiu, Hendrik läksid koju ja meie liikusime umbes kümnest Raini juurde. Sass tuli ka. Poisid rääkisid Bemmidest ja mina reaalselt lihtsalt puhkasin jalga ja jõin siidrit. Viimased tööpäevad olid väsitavad olnud ja hea oli lihtsalt istuda ja lõõgastuda.

Raini maja üheksateistkümnendal korrusel on muideks superkihvt vaade öösiti...

Kui kell sai kaksteist tähistasid poisid mu sünnipäeva mulle laulmisega! Seda pole juhtunud eelmisest aastast saati kui Siim sõbrad kokku kogus ja mind rooside ja kitarrimängu ning lauluga voodi ääres äratas! Nagu ka eelmine aasta oli ka see aasta jube awkward ja raske ennast kuidagi paigutada, aga armas sellegipoolest!

Hommikul käisime Siimuga Caddy proovisõidul ning kui tema Kohilasse trippis sain mina Tiiuga poes käia. Läksime korraks poodi, lootuses ehk õhtuks midagi selga leida. Leidsin, absoluutselt! Reversedis oli üks imeilus valge kleit, mis istus selga nagu valatult ja õhtul sain ennast tõesti tunda nagu päeva staar!

Pidu oli ka tore! Külalisi oli päris palju ja justnimelt palju vanu sõpru ilmus kohale! Kuna tegin peo ka vanematemajas siis oli kogu sünnipäev nagu suur nostalgia. Mängisime Singstari, sõime ema tehtud kartulisalatit ja legendaarseid lavaširulle, jõime šampust ja tantsisime. Tõesti tore oli!

Ööseks kusjuures sattusime ikka linna tagasi. Plaan oli minna linna peale, aga juhtus nii, et me Siimuga kumbki ei osanud arvestada sellega KUI tühi on Mersu paak. Päris tühi oli ja auto suri välja. Paanitsesime muidugi mõlemad, sest selle autoga sellist bläkki veel juhtunud ei ole! Kutsusime Kennu kohale, kellega sai kütust juurde toodud ja issandjumalkuipaljumeilvedas, sest auto võttis ilusti pildi ette pärast tankimist ja kuigi mootorituli põlema jäi, ütlesid nii internet kui Silberautos töötav mehhaanik, et kõik peaks olema OK kui mootor ilusti töötab ja tõepoolest, järgmiseks päevaks oli mootorituli kustunud! Trust me, sellist nalja me rohkem enam ei tee! Terve päeva rääkisin Tiiule, et tankima peab ja selleks ajaks kui oli aeg sõita maale ja tankida, olin mina juba siidrit joonud ja Siim roolis ei osanud arvestada, et auto ainult aurude peal sõidab.

Aga noh, äpardusi ikka juhtub. Sünnipäev lõppes Siimuga diivanil snuggledades ja telekat vaadates ja midagi rohkemat mul tegelikult tarvis ei olnudki!

siim ja jutud

Ma ei suuda ikka veel uskuda, et ma olengi nii pussy, et pärast Siimu ja sõprade ärasaatmist lennujaamas ma pisardama hakkasin! Lohutasin end sellega, et ostsin poest lotopileteid ja hetkeseisuga olen ainult kahe euroga miinuses!

Siim, Rix, Lil ja Karl lähevad umbes üheksaks päevaks Euroopat avastama. Mina jäin maha, sest kord elus oskasin ma teha vastutustundliku otsuse ja valida reisimise ja lustimise asemel kooli ja töö! Just, ise olen ka üllatunud!

Eile sai meil Siimuga täis tervelt üks aasta ja selle tähistamiseks läksime Pedaspeale piknikule. Siim meisterdas võileivatorti, singirulle ja kokkukeeratud näkileiba. Kõik oli ülihea ja meie viimasest deidist on aega möödas juba pool aastat. Peab tunnistama, et me veedame küll palju aega koos, aga me kunagi ei planeeri otseselt seda, et me nüüd paneme ilusti riidesse ja võtame aega ainult üksteise jaoks. Eile oli üks selline päev ja jube mõnus oli.

Ma ütleks, et võileivatordi näol on tegemist selle retseptiga ja maitse oli imehea! Pluss seda oli superlihtne teha ja valmis sai ta kähku. Me jätsime küll ära pikema külmkapis hoidmise sest aega meil polnud, aga kiidan seda torti igastahes!

Sõime, rääkisime juttu, kiikusime ja nautisime päikest ja muidugi Pedaspea loodust. Vaikne oli. Hea oli. 

Tõsimeeli armastan seda meest ja nüüd ongi selline saamatuse ja üksinduse tunne peal. Aga ta tuleb tagasi juba 18. september, nii et kaua pole enam jäänud! Käin vahepeal Tiiul Tartus külas (ta lubas mu Ahhaasse viia!) ja keskendun koolile ja tööle. Loodetavasti läheb see aeg kiiresti.

Moller Auto

Oeh, ma pole juba väga ammu pidanud harjuma ideega, et mul päriselt mingid kohustused on. Ja nüüd nad tulid korraga. Kool ja töö ka. Siimul on ka töö. Halb asi on see, et mina käin õhtuti tööl ja päeval koolis, tema on päeval tööl. Meie ajad ei taha üldsegi klappida ja ka sellega ma pole harjunud, et mul ei ole aega olla koos Siimuga :( Antud hetkel istun jälle üksi kodus, sest nii vähe kui see mulle praeguse olukorra juures meeldib, peab meil veidi aega jääma ja sotsiaalse elu jaoks ja ta mängib poistega pokkerit. Mis mul ikka muud tarka teha kui blogida.

Kes veel ei tea (kui keegi üldse, seda blogi loeb), töötan ma nüüd Moller Autos! Mina, Tuuli ja Laur osutusime õnnelikeks valituteks ja esimese asjana läbisime me mitmetunnise koolituspäeva, mis koosnes e-koolitusest, autode uurimisest koos müügimeestega ja muidugi proovisõidust. Kes veel ei tea, siis ma aaaarmastan autosid ja veel rohkem armastan autosalonge! Moller Auto on ideaalne koht, kust minusugusel olla ka, sest tegu on hea ja tunnustatud automargiga ja samas mitte luksusmargiga, niisiis ma ei tunne end seal liiga alaväärsena.

Kahjuks (või õnneks?) meid müügisalongis vaja ei lähe, aga autosid promoda ja "müüa" saame me sellegipoolest. Meie tööks on olla erinevates kaubanduskeskustes ja otsida inimesi, kes tahaksid teha proovisõitu uue Golfi või uue Tiguaniga. Meie kasutuses on muidugi ka siis üks Golf või üks Tiguan, olenevalt nädalast.

Olen eelnevalt proovinud promo-tööd, aga no küpsiste pakkumist ei anna võrreldagi autode promomisega! Autod on huvitavad! Autod on kihvtid! Ja kuigi me pole absoluutselt müügimehe tasemel on meil selja taga siiski põhjalik koolitus ja kui sinna juurde lisada see, et ma huvitun autodest ja ümbritsen end autoinimestega tähendab see kõik seda, et keskmine kaubanduskeskuse külastaja ei saa mind üllatada küsimustega, millele ma ei oska vastata! Muidugi on Volkswageni vihkajaid, kes raiuvad, et KATKI LÄHEB ja siis minema tormavad ja muidugi satub mu teele autofanatte, kes kindlasti palju rohkem teavad kui mina, aga nende vastu ju ei saa. Kui ma nii tubli oleks, et kõigist üle olla siis ma oleks müügimees, mitte promootor. Minu boonuseks on ka see, et keegi ei oska arvatagi, et üks neiu autode kohta eriti midagi teada võiks. Tänapäeval võiks see tendents muidugi juba veidi teistmoodi olla, agaaa tunnistama vist peab, et autod jäävad igaveseks ametlikult meeste mängumaaks.

Ühesõnaga, ma tahan, et ma ka pärast detsembrit leiaks koha, kes maksaks mulle autode õppimise, Autolehe lugemise, proovisõitude tegemise eest. Kes teab, kellel mind vaja minna võiks?

robbie williams!

Käisime üleeile Robbie kontserdil! Mis te arvate kuidas oli? Õige! Super-super äge! On möödas juba liiga kaua mu viimasest nii vingest kontserdielamusest ja see, et Robbie mul suureks kasvades elu armastus oli aitas muidugi kaasa. 
See ei ole oluline, et ta on vanaks jäänud ja, et tal seljaprobleemid olid (vaeseke komberdas laval ringi), oluline on see, et ta suudab ikka veel SELLISE show teha, et hoia ja keela!
Kuna me olime publiku keskel ja ma pole just kõige pikem neidis oli mul otseselt tema nägemisega raskusi, aga õnneks olid lava kõrval suured ekraanid ja saund oli ju ikkagi täpselt sama hea. Veidi kadedaks teeb see Leedukas, kelle ta lavale tiris, aga samas selle tüdrukuga läks ka õnneks, kuna ta oli väga good sport ja tegi kogu showd Robbiega kaasa. Mina sellises olukorras oleks ilmselt paigale tardunud ja üldsegi mitte nii tore lavakaaslane olnud.
Kihvt kihvt kihvt! Nii hea meel on, et Siim mulle jõuludeks pileti kinkis, sest muidu ma ilmselt poleks läinud. 70 euri maksta oli veidi liiga palju ja ausalt öeldes ma arvasin ka, et Robbie ilmselt pole enam see mis kunagi ja esitab ainult uusi laule. Oi, kuidas ma eksisin!

GPS

Minu opakas boyfriend ...

Ja ta saabus koju niiii uhke näoga :D Mehed.

hõissa pulmad!

Käisime eile lõpuks Siimuga pulmas, kuhu ta mind juba enne meie suhte algust kutsunud oli. Põhjuseks muidugi see, et mul pulmakogemus puudub. (Ja noh... Ma vist meeldin talle ka natukene :D)

Niiii vahva oli! Pidu ja pillerkaar ja nii palju toredaid inimesi! Tahaks jube pikalt kirjutada ja heietada, aga ma ei oskaks seda huvitavalt kirja panna ilmselt. Aga hästi palju süüa ja juua, palju taidlemist vanemate sõprade ja ka täitsa võõrastega. Üks hetk tuli välja, et üks külalistest on lausa wedding crasher ja teda isiklikult kutsutud ei oldudki.

Ilmselgelt kaotasin ma Siimu mingi hetk ära ja leidsin, et KÕIGE OLULISEM on JUST NÜÜD ja KOHE minna temaga tantsima.

Ta ei tulnud :(

viru raba

Istusime siis eile Levika ees. Mina, Siim, Sassu, Rix, Lil ja Tiiu. Tiiu leidis, et ta ei viitsi oodata, kuni me jaurame ja ta läheb jala Telliskivisse tagasi. Leppisime. Istusime edasi ja jaurasime veel. Kuidagi läks jutt selle peale, et miks Rix meid üldse oma Lahemaa tuuridele kaasa pole võtnud. Ja siis avastas Sass, et miks me kohe ei lähe? Probleem ei olnud selles, kas minna, vaid kelle autoga minna! Otsustasime Mersu kasuks ja panime ajama.

Kas te teate kui fantastiline on varahommikul rabas? Ma jagan mõned pildid, ehk annab aimdust.

Terve raba oli valgeid vatitupse meenutavaid taimi täis.

Naljakad on rabas olevate tekstide inglisekeelsed tõlked. "It has gone to the bog."

Jõudsime kohale umbes-täpselt siis kui päike tõusma hakkas. Pildil minu lemmikpoisid!

Päikesetõusu järel jõudsime vaatetorni, kust avanes kõige imelisem vaade!

Tagasi sõitsime tunnike hiljem. Tervet matka me muidugi ei läbinud, aga ma arvan, et võib tunnistada, et kogemus oli fantastiline ja ükski teine tuur keset päeva poleks pooltki nii efektne olnud! Muidugi oli armas see, kuidas tuurijuht Rix ise ka uute ehituste peale ahhetas ja leidis kui tore ja hea kõik on. Aga kõik oligi!

macid ja bemmid

Kes ütleb, et inimest ei ole võimalik muuta? Olude sunnil on ju alati. Ja suhtes olles inimesed muganduvad teatud asjadega.

Siim on igavene PC-armastaja ja ilmselt pole eales ette kujutanud, et temast kunagigi Maci-kasutaja saaks. Aga kae nalja. Olles uue arvuti otsingul sattus juhuse tahtel tema teele üks valge Macbook ja ükski normaalne inimene ei ütle sellele ei, kui tal arvutit vaja. Olen teda terve aja Macilainele suunanud ja mul on nii hea meel, et ta sellesse firmasse nüüd paremini suhtub kui meie suhte alguses, näiteks. Ma ei tule väitma, et see on parem kui PC ja kindlasti Siim kasutaks parema meelega Windowsit, aga mul on hea meel, et ta lepib ja Macile võimaluse annab!

Pluss, noh, mulle meeldib kui asjad matchivad :)

Aga ega see asi ei ole ju ainult ühepoolne! Tänu Siimule olen mina kõvasti leebemaks muutunud seoses bemmidega. Olles üles kasvanud suhteliselt bemmivaenulikus peres ja olles enamuse aja hänginud inimestega, kes samasugust bemmivaenulikkust õhkavad, ei saagi loota, et minust oleks selle automargi fänn saanud. Aga! Tunnistama peab, et tegu on hea autoga ja kui mul tekiks võimalus endale BMW saada, muidugi ma ei ütleks ei. See oleks lauslollus. Kuuenda seeria omad meeldivad mulle veel eriti ning Siimu E28 mind ka külmaks ei jäta. Ma ei saa küll öelda, et see auto (ja see mark) mu lemmikud oleks, aga ta näeb tõsiselt hea välja ja varsti on ta ka sama töökindel, kui minu kallis auto!

Koos näevad meie autod muidugi eriti uhked välja!

perfect sunday

Olgugi, et täna on neljapäev. Ma olen Siimuga veetnud nii mõnusa lebopäeva, et tahes-tahtmata on pühapäeva tunne sees! Järjekordne "mul pole midagi öelda, aga tahaks postitada" post!

Valentinipäev

Kedagi vist ei üllata, et ma jubedalt sõbrapäeva laavin? Ja mis selle veeeeeeel toredamaks teeb on see, et mul nii megatore peiks on. Ja olgugi, et ta oli päev otsa tööl ja rassis raskelt, et pere süüa saaks (= mina) siis ikkagi oli ta õhtul nii numps ja tõi mulle seitse punast roosi :)

Teenisin need ära, sest ma tegin üle pika aja pitsat ja kes mu Vapiano seiklusi mäletab, teab, et ma SAKIN pitsade tegemises. Terve köök oli jahu täis, Alfa oli jahu täis, faking esik oli isegi jahu täis! Arvuti on ka ilmselt seest jahune nüüd. Aga hakkama sain, olgugi, et ma taigent mingi neliteist korda lahti-kinni rullisin... Ja Siimule maitses, mis peamine!

Rohkemat ei olegi tahta kui diivanil kaisus lebotada, telekat vaadata ja elu-olust rõõmu tunda. Minu tuju on hea, loodan et teie oma ka!

Yay yay!

Valgamaa Mersud

Täna läksime me kella kuuest umbes Valgamaale Mersut ostma ja koju tagasi jõudsime tubli 12+ tundi hiljem... Aga WORTH IT! Kell on kaheksa kaksteist hommikul, Siim magab mu kõrval ja mina jagan teiega neid osasid pilte, mis ma neist imelistest autodest tegin...

Kui enne ükski W123 polnud otseselt minu Baby, siis see punane iludus... Jep. Tema on! Ei ole kahju Siimule Aurist laenata, kui ma ise selle kaunidusega linnas ringi saan paarutada. Mmmm!

Meie punane kaunitar. 

Ja temaga kaasas olev kollane, väheke rohkem päevinäinud sõber.

Armastan Mersusid! Olen seda varem maininud või...? :)

Stacking game ja miks see ei toimi.

Alustame sellest, et mis asi on Phone Stacking Game? Panen siia ühe pildi ja saate ise lugeda:

Käisime siis Mack-BBQs koos Killu, Ivo ja Sassuga. Enne tellimist tuli kellelegi meelde, et on olemas selline asi ja et me peaks seda proovima. Mõeldud tehtud, kõik telefonid läksid hääletu peale ja laua peale virna.

Tundus imeline idee, onju? Telefone pole, keegi ei saa FBd tšekkida ja me saame üksteisele pühenduda ja suhelda!

Ei võtnud kaua kuni Ivo ja Killu peaaegu käsipidi kokku läksid ja kõik lähedalistuvad lauad meid suurte silmadega vaatasid. Tüli põhjus? Killu rebestas mingit paberit, Ivo oli häiritud ja hakkas tema kallal nokkima, Killu oli häiritud ja pani vastu ja nii ta läks...

Veidi aega hiljem hakkasime mina ja Sass üksteisega konflikti otsima. Kahjuks ma ei saa teile edastada, mis täpselt juhtus kuna mul polnud telefoni kuhu toimuvat actionit kirja panna. Sellest meeldetuletus tulevikku: Alati paber ja pliiats kaasa! Kunagi ei tea kui vaja võib minna.

Samamoodi Siim oli tulemas ja mind jubedalt häiris, et ma ei saanud telefoni tšekata ja talle helistada ja uurida, mis värk on. Ja lisaks häiris mind kogu see aeg fakt, et ma ei saa kellaaega uurida. Mulle ei meeldi olla ajatajuta ja see tunnike või nii tundsin ma end just täpselt nii.

Positiivsed küljed? Jaahhh, me tõesti suhtlesime üksteisega, aga ma nüüd ei tea, kas rohkem kui muidu. Tülisid tekkis küll rohkem. Killuga suutsime mõlemad ka ajaviitmiseks oma rahakotisisu laua peale tühjendada ja seal sees korraliku inventuuri teha. Kah positiivne, I guess...? 

Minu jaoks oli pettumust tekitav see, kui lõpuks oma kalli telefoniga taas ühendudes ei olnud seal ainsatki vastamata kõne ega SMSi :( Böää. Samas FBs oli rohkem notificationseid. Win? 

Üldkokkuvõte? Õilis idee, aga välja kukkus nii nagu alati. Me oleme tänapäeval harjunud oma telefone omama ja pidevalt välismaailmaga ühenduses olema. Armas, et me saime tunnikeseks kõik ainult üksteisele pühenduda, aga ma usun, et telefone aeg ajalt näppides ei ole me ebaviisakad värdjad ja kõik saavad aru ja mõistavad ning ei pahanda.