Superman

You can't read the thoughts

That form inside my head

And you aren't strong enough

To save my soul from dead

Then you can't keep my heart

From being ripped to shreds

I was wrong to alter reality

I made you some

Superman you couldn't be

All this time, oh, I truly did believe

That you got caught in the clouds

I wish you'd known that I would mean

To fall in love

Were you oblivious?

You were high in the atmosphere

I disappear below

Blogimisest

Mulle meeldib lugeda oma vanu postitusi ja ahhetada, kui kihvtid ajad selja taga on. Mulle hullult meeldib, et ma viitsisin blogida ja isegi pilte üles panna! Ma ausalt öeldes võiks IKKA VEEL seda ju teha, kuna pilte teen ma hästi palju ja kuigi pidusid enam nii palju ei ole, siis lõbusaid õhtuid on sellegipoolest.

Mis ma siis teen?

Jagan teiega ühte õhtut, kus me käisime Siimu, Mäestu, Martini ja Erikuga paadiga sõitmas. Vot! Ja kas teate mis? Hästi tore oli!

Meil Siimuga on praegu puhkus ja märksõna on puhkamine. Minu ideaalmaailmas me tripiksime ringi ja näeks uusi kohti Eestimaa peal, tema ideaalmaailmas me oleksime maal ja ei teeks mitte midagi. Kompromisside kaudu saame mõlemad mõnusa puhkuse - mõned õhtud oleme maal ja mõned õhtud tripime ringi. 

Ja kas teate mis? Jube mõnus on.

Sway

Let all the things you mean to me

Come tumbling out my mouth

Indeed it's time to tell you why

I say it's infinitely true

Say you'll stay, don't

Come and go like you do

Sway my way, yeah

I need to know all about you

robbie williams!

Käisime üleeile Robbie kontserdil! Mis te arvate kuidas oli? Õige! Super-super äge! On möödas juba liiga kaua mu viimasest nii vingest kontserdielamusest ja see, et Robbie mul suureks kasvades elu armastus oli aitas muidugi kaasa. 
See ei ole oluline, et ta on vanaks jäänud ja, et tal seljaprobleemid olid (vaeseke komberdas laval ringi), oluline on see, et ta suudab ikka veel SELLISE show teha, et hoia ja keela!
Kuna me olime publiku keskel ja ma pole just kõige pikem neidis oli mul otseselt tema nägemisega raskusi, aga õnneks olid lava kõrval suured ekraanid ja saund oli ju ikkagi täpselt sama hea. Veidi kadedaks teeb see Leedukas, kelle ta lavale tiris, aga samas selle tüdrukuga läks ka õnneks, kuna ta oli väga good sport ja tegi kogu showd Robbiega kaasa. Mina sellises olukorras oleks ilmselt paigale tardunud ja üldsegi mitte nii tore lavakaaslane olnud.
Kihvt kihvt kihvt! Nii hea meel on, et Siim mulle jõuludeks pileti kinkis, sest muidu ma ilmselt poleks läinud. 70 euri maksta oli veidi liiga palju ja ausalt öeldes ma arvasin ka, et Robbie ilmselt pole enam see mis kunagi ja esitab ainult uusi laule. Oi, kuidas ma eksisin!

Oled olemas.

...

Soovides, ja unistades

Liigume koos päikse poole

Lootus kannab meid elus edasi

Ja kui ka päevad on hallid

Ja taevas näib armutu

Ei karda, sest tean,

Et oled olemas

Vihmas, tuules, lumeasajus

Helged mõtted teevad sooja

Lootus annab meil jõuet elada

Ultimate Cake-Off

Ma ei tea, natuke naljakas on lebada oma diivanil ja elada kaasa THE ULTIMATE CAKE-OFF nimelisele reality showle. Nad kõik ehitavad pulmatorte ja kõik on ilgelt intense, aga suures pildis on tegu siiski kookidega. Ma ei tea, miks koogid ja tordid TLC peal nii kuum teema on.

Samas nüüd tuleb reklaam sarjale, kus inimesed õpivad minibussidega sõitma ja ei oska keegi rooli keerata??? Driving Me Crazy on asja nimi. Woah. Peaks tihemini seda kanalit vaatama äkki...

Ehk siis täna olin laisk. Tähendab olen ikka veel. Eile käisime Sassi ja Siimuga Hella Hundi pargis ja jõin natukene palju veini ja täna olen omadega veidi räsitud. Hellas Hundis on eredaim mälestus, mingi hipi, kes istus maas ja laulis Wonderwalli. Ja siis oli seal rapevan läti numbrimärkidega, saksa keelsete tekstidega ja seest hüppasid välja mingid vene keelt rääkivad bändimehed. Hmmmm.

Igastahes leidsin siis paar tundi tagasi, et kiirelt poodi lippamine on OK. Garaaž oli töömehi täis, Kristiine keskus oli inimestest pungil ja isegi Mustika keskuses oli neid liiga palju. Miks on alati nii, kui sa leiad, et sa käid korraks pesemata poes, et sa pead kohtuma miljoni inimesega ja reeglina ikka oma crushide ja vanade sõpradega, keda ammu näinud pole jne jne?

Oh. Väldin sellise probleemi uuesti tekkimist. Lülitasin fonoluku välja, telefon on hääletu. Ehk siis veedan vaikset pohmelli ja olen üksinda iseendaga. Tänane äike, välk, müristamine ja vihm sobivad mu meeleoluga fantastiliselt kokku.

Tänane teemalugu. See on nii hea.

Let The Sun Shine

I feel a cold flush going through my hair
And hey you know what
I don't even care
The time has passed me by
It's gone with the wind
It's all because the sun shined once again
Now the party's on
Everybody's there
And if you don't know anyone
You'll still meet some new friends
That's the way it is
When I have myself a drink
All because the sun shines once again

Let the sunshine
Let the sunshine baby
Let it all go
Let it all go baby
Let the sunshine
Let the sunshine baby
Let it all go
Let it all go baby

So turn the lights off
Ain't no one afraid
When the night comes
It'll be just like the day
And without the day
I am glowing from within
All because the sun shined once again
So play that sweet tune
Play it through the air
And the volume
Blazing up
Don't you ask me twice
You know I'm gonna bid
All because the sun shined once again

Let the sunshine
Let the sun shine baby
Let it all go
Let it all go baby
Let the sun shine
Let the sun shine baby
Let it all go
Let it all go baby

I know that the world is gonna smile again
When we go from the darkness into the light

grillfest 2011

Tere taas, mu ustavad 3 (või nii) lugejat!

Istun hetkel Herr Rixiga katusekohvikus, joome kohvi ja teeme tööd. Võinoh, tema teeb tööd ja mina passin Facebookis tühja ja naudin niisama meeldiva inimese seltskonda.

Viimased paar päeva on olnud täitsa vahvad. Mulle väga meeldib see, et kui mul autot ei ole, siis mul on väga vähe kohti kuhu minna, aga kui elu naeratab mulle ja ulatab mulle autovõtme, siis on kohti, kuhu minna ja inimesi, kellega kokku saada nii nii palju, et kodus olemiseks enam üldse aega ei jää.

Homme läheme suurema seltskonnaga Haapsallu. Toimub üritus nimega Grillfest ja Hardo jutu järgi on kõik seal küll amatöörid, aga ma kardan, et ainsad pärisamatöörid oleme meie oma kalli crewga ja ilmselt midagi uhket me sealt ei võida. Meil on kaasas Silver, kes on vana imekokk ja teeb superhäid pelmeene (olen kuulnud, ei ole kunagi maitsnud) ja meil on Kristo, kes vist grillmeistrina päris pikalt töötanud on nii, et nende kahe noormehe peale võime siis loota. Teised on ilmselt rohkem nagu mina: sõidavad kohale ja chillivad ja naudivad elu. Vihma pidi tulema, aga loodame, et see päris nii ei lähe.

Grillfesti saab ilmselt nimetada üheks vahvaks kultuuritripiks, mida meil viimasel ajal nii nii vähe on olnud. Asi on Sassis. Kui Sass veel Eestis oli, siis käisime me väga tihti vahvatel trippidel. Pärast tema lahkumist on kuidagi suiku vajunud see komme. Aga 4. juuni tuleb rõõmus poiss tagasi ja suvi võib jälle alata!

Suures pildis oli mul lihtsalt kirjutamise ja jauramise isu praegu. Pikk tühi tekst. Äkki aitab kellelgil (Berit?) igavust peletada umbes minutiks vähemalt. Midagi paremat ma pakkuda ei oska. Kuulake Owl City uut albumit ka. Hästi hästi hea ja positiivne muusika!

"Dreams Don't Turn To Dust" on selle loo nimi.

blogin blogimise pärast

Täna kirjutan teile, kuna Mallu ilusti tundis muret, et miks ma ei seda ammu teinud ei ole. Hetkel on veidi keeruline kirjutada, kuna olukord on järgnev:

Üksiti loeks too pildi ka selle posti järelkajaks, rohkem koledaid pilte ma ei avalda, aga kui facebookis ringi tuhnida, siis kõigi mu sõprade albumist leiab (täägid olen kahjuks kõik ammu eemaldanud).

Pili point on, et mu parem käsi on Alfa all kinni kuidagi ja noh raske on kirjutada veidi.

Õppisin täna tublisti sotsioloogiat. Konspekt oleks ka nagu Hardo kirjutatud kui ta kohe üllldddssee ei jälgi, mis ta kokku kirjutab (kui ta loeks mu blogi siis ta ilmselt solvuks, aga ta ei loe seda ja samas ma tegelt isegi tegin talle selle kommentaari täna juba, niiet ei juhtu vist midagi). Toon välja järgneva lõigu:

"# võiks mõelda nt. orkestrit: inimesed saavad iga nädal 2 korda kokku trenniks ja muuks suhtlemiseks. Inimesed harjuvad üksteise veidrusi kannatama hakkavad isegi 11le meeldima. Kui frontman tahab kollektiivi tugevdada, korraldab ta lindistusi, nädalalõppe maal jne. Kui tekib võimalus minna nt. Roskildesse esinema, hakavad bändiliikmsed usinamalt proovis käima ja rohkem 11le meeldima. Kui inimesed hirmsasti 11le meeldivad, aga Roskildesse millegipärast ei saagi, korraldatakse

kontserdireis Elva. Kui nad aga 11le ei meeldi, läheb igaüks oma koju."

Noh, vähemalt oli naljakas :D Lisaks sellele pidevad kirjavead ja huvitavad lühendid jpm.

Ja viimasel ajal tunnen end väga üksikult ja peaks uue roomie leidma, sest, et elu näitab, et kassist ei piisa kui tahaks õhtul kellegagi koos sarju vaadata või maailma diskuteerida või lampi ühe šampa sisse kallata endale :( Ja head sööki ma ka enam üüüüldse ei viitsi teha, kui pole kedagi, kes kõrvalt näeks ja heaks kiidaks ja no laua katmisest ma ei hakka rääkima.

Kuigi pean tunnistama, et mu korter püsib väga palju kauem puhas ja veearve tuleb ilmselt 3x väiksem.

Tänane moodsetter on Belle&Sebastian:

elu muutub.

2010 on kohe-kohe lõppemas. On olnud suhteliselt tore aasta. Tegelikult ei ole see veel kokkuvõttev entry, pigem nagu selline melanhoolne ja kurb "meenutan aega, kui mul veel oli roommate," kes täna välja kolis.

Ei tohiks olla põhjus, miks oma silmad peast nutta, eks? Ja ometigi on terve päev siukse vastiku emopilve all möödunud.

Meenutan ilusti kõiki siin veedetud aegu. Meil oli Hardoga eile ilus õhtu, kus me jõime end purju ja vaatasime filme ja mängisime kahekesi joomismängu. Tipp on vist see, et me joonistasime terve suuretoa akna täis pisikesi südameid, meie nimetähtedega (ja Alfa nimetähega ka) ja noh, suutsime elutoas jätta jälle mulje nagu oleks üle käinud sõda.

Ma olen ikka veel nii kurb, aga elu läheb edasi ja noh. Inimesed ja olukorrad muutuvad. Vihkan muutust nii palju, aga samas ilma ju ei saa...

be my only

doesn't get much cheesier than this, aga see on NIIII freaking nunnu laul, et ma kohe pidin seda jagama

today i feel like not doing anything...

Täna on selline laisk-laisk päev. Ma küll ärkasin äratuskella peale kell 06:00, 06:30 (suutsin telefoni selle ajal voodi taha lennutada, niiet Hardoga koos ühise nõu-jõuga voodist väljumata selle seinast eemale lükkasime), 07:00 ja 07:15... Siis läksin pesema ja tagasi tulles ja Hardo kõrvale viskudes uuesti ja kuuldes, et kuidas ma kooli plaanin jõuda, tipptund on ju, sündis otsus, et no ma ei lähe siis. Nagunii tahtsin selle tunni ära anda ja andsingi tegelikult.

Ja tänu sellele on mul väga laisk periood, aga no sobib äkki üheks korraks selline. Esmaspäeval on Suhtlemispsühholoogia, teisipäeval Sissejuhatus Sotsioloogiasse ja neljapäeva Anatoomia-Füsioloogia. Uhke! Vaba kolmapäev+reede!

Nii. Hardo pidi ju minuga koos oma päeva kell kaheksa alustama, aga kuna mina nii üle lasin siis algas tema päev ka alles kell kümme. Selline üksteise tagasihoidmine meil ongi kusjuures, sest kui üks leiab põhjuse miks mitte üles ärgata ja ta suudab teist selles veenda (mis ei ole usually raske) siis me ei ärkagi.

Anyways, täna pean ma käima Kristiine Keskuses ja ostma endale Terranovast mõnusa kudumi (eestikeeli siis siukse villase kleidilaadse asja) ja siis ülejäänud päeva plaanin ma seesama mõnus asi seljas eksisteerida.

Eile said poest ostetud, lisaks kõigele muule (arve oli vapustavad seitsesada krooni, mille me pooleks tegime) ka kaks pitsat, mis me tänases pizza-date raames ära peaks sööma. Enne seda on ofc vaja koristada ja nõusid pesta ja oooaaaaagjrtyg.

Või siis ma lihtsalt ei välju voodist ja loodan, et keegi mind siia segama ei tule.

i will key your shit

Kuigi pean tunnistama, et rohkem viimasel ajal jobude otsa sattunud ei ole, soovin siiski, et mul oleks pisike kaardihoidjatäis selliseid, et ma saaks neid inimestele kojameeste vahele pista. Täiesti geniaalne ja kaunis kaardike. Peaks laskma teha, raske ta ikka olla saab? :)

Ülikooli uudised: Ma sain mõlemad eksamid läbi ja sõltuvuskäitumise isegi B :D Niiiiivahva, tähendab, et ma ei ole eluluuser ja saan ülikooliga hakkama! Whoo! (Nüüd kardan ainult sessiperioodi, kus mul tubli 7 eksamit juba reas on).

Ja kuulame täna seda laulu. Ilus laul, vaatasin ühte Grey Anatoomia osa, kus see mängis ja noh jah.

PS: Kas keegi teab mingit appi vmt, millega saaks siia blogisse panna muusikat ilma nende rumalate Youtube videotega? Öelge mulle ka.

the last song

Täna tuli Ennu siia filmi tegema. Kuna mul on apparently pöörfi korter, tema filmi jaoks siis, siis tegid nad Elisega selle korda, filmi jaoks toodi siia palju raamatuid ja toalill ja üldse tehti siukseks indie-boheemlaslikuks ja mis kõige ägedam: Mu valge-valge seina peal on suur projektor!!!

Kuna kardinad võeti ka eest ära, siis enne avastasime, et õue minnes on täpselt näha ja see näeb ilgelt äge välja ja kõik Kristiine alkaššid, venelased ning pensionärid saavad imetleda minu imetoredat projektorit seina peal. Whooo.

(Homme panen pildi ka, hetkel on see lugu, et telefon on teises toas ja ma olen paraku liiga väsinud, et seda tooma minna)

Muidu olid siin Ennu ja Ivo ja Elise ja Doris ja Hardo ja üleüldiselt siuke mõnus õhtu oli. Mul on siiski kahju, et ma Tartu ei saanud :( Aga noh, there's always the next weekend, võisiis nädala sees juba, kui mu kurk järele annab.

Täna kuulame ka Starsi! Ma tahaks peaaegu täiesti oma entryt teha sellele, kuna see on ka niii ilus laul ja on tegelt suht kurblik ja ei lähe üleüldiselt selle postiga kokku, aga noh. Olen kokkuhoidlik ja laisk ja ei viitsi uut entryt teha.

This is the last song that was ever written
After this, nothing will rhyme
This is the last time that you'll ever see us
After this, you're gonna go blind
This is the last time that there'll be a last time
You'll wake up to the day without it
This is the last time that you're gonna lose someone
After this, it's you and your friends
It's you and your friends

This is the last song that was ever written
Melody is over and done
All of the words we sing erase each other
You only need songs when you're young.
There was a strange goodbye outside the station.
There was a letter three weeks later in the mail
We didn't know we knew you 'til we lost you
You tried to leave us all alone, we wish you had failed

We're gonna sing a song without words
And a tune you haven't heard in a long time
Not since the year you were two
And she sang to you in the wintertime
And it goes la la la la

vanad head bemmivennad :)

So. Tegime siis täna ära "Sissejuhatus psühholoogiasse" eksami, eks. Mõtlesin, et olen hea sõps ja kuna mul on hetkeseisuga auto, siis viskan Evelini koju ära!

Kooli parklas, aga, tuli välja, et ei ole see olukord nii iisi midagi. Mind oli robustselt kinni parkinud mingi jobukas oma bemmiga. NOH. Ootasime natsa aega ja käisime seal ümber ringi. Siis helistasin politseisse, et uurida wtf. Lubati proovida kontakteeruda. Käisime vahepeal kakaod ostmas ja tagasitulles oli bemm ikka veel seal!

Vahepeal käis üks meesterahvas uurimas, et mis te noored nii nõutud välja näete siin! Ja siis kommenteeris, et isegi tema ei saaks mu autot sealt kätte ja küll mõni mees on ikka munn. Jeap.

Pärast seda, kui oli möödunud tubli tunnike ja tehtud veel üks kõne Europarklasse ilmus minu auto kõrval seisva audi omanik, kes tuli enda sõidukist mingit kotti tooma. Woah! Võimalus! Härra eesti keelt küll ei rääkinud, aga sai meist aru, ajas enda auto eest ära, mina sain enda auto kätte ja tema heal soovitusel jätsin bemmivennale salvava kirja kojameeste vahele.

Woah. Tunnike mu elust jälle raisus!

Muidu olen haige. Pidin täna Tartu minema, aga kae nalja, nii hästi mul ei läinud. Katse2 on homme! Hetkel leban voodis, kahe teki all, paks sall kaelas ja pidžaama seljas, ning kuulan Wait. Think. Fast. nimelise artisti "Look Alive" lugu, aga kuna kahjuks, seda Youtube keskkonnas ei leidu, panen teile Starsi "Dead Hearts," sest see on mu teemalugu 2 täna õhtul. Enjoy!

eva vananes 21seks

Ja ongi nii. Eile sain 21 aastat vanaks ja tähistasin "väikese istumisega," millest sai suurem pralle ja täitsa tore oli!




Sain nii palju armsaid kingitusi: soojadpehmed sussid Gerdalt, Hardolt, Sillult ja Priidult; dashboard doggy Ivolt(oleks mul vaid auto!); Kristiine kinkekaardi, mille eest hommikul süüa sain Maikalt, Jussilt ja Mari Liisilt; kiisupesa-kraapimisposti Mallult, Sillult, Reginalt ja Kikult ning suure kotitäie igasuguseid põnevaid jooke Tiiult ja Gretelt ja pisikese-armsa märkmikukese Beritilt.




Palju kallistusi ja palju toredaid hetki, palju toredaid inimesi. Hendrik veetis minuga ka järgmise päeva hommikupoole, tegi selle ilusaks. Kuulasime Disney ja muusikalilaule, koristasime ja siis käisime koos söömas ja vahva oli.




Ja nüüd olen kodus ja jälle üksi ja vihma sajab ja mulle eriti ei meeldi olla üksi, aga samas nagu vaheldus on ju heaaaa?

James Blunt loob täna moodi. See laul on nii õige ja nii täppi mõne koha pealt ja olen olnud päev otsa täielikus tusatujus (ärge küsige, ma tõesti ei tea miks), aga see upbeat muusika teeb tuju paremaks. Jee.

PS: Kasiinosse ei jõudnud :(

and i will get lonely

I will rise up early and dress myself up nice
And I will leave the house and check the deadlock twice
And I will find a crowd and blend in for a minute
And I will try to find a little comfort in it

And I will get lonely
And gasp for air
And send your name off from my lips
Like a signal flare

And I will go downtown, stand in the shadows of the buildings
And button up my coat, trying to stay strong - spirit willing
And I will come back home, maybe call some friends
Maybe paint some pictures, it all depends

And I will get lonely
And gasp for air
And look up at the high windows
And see your face up there

oh, oh oh, oh ooh

Me käisime Pärnus eile Gerdaga. Täitsa spontaanselt taaskord. Ja vedasime Erki ka kaasa.

Seda laulu sai paljupalju kuulatud, ei teagi miks. Aga arvan, et see jääb nüüd igaveseks minu käisime-kord-pärnus lauluks.

Armas ja tore tripp oli. Õhtune Olerexi kõndimine võttis aega 45 minutit. Naljakas, sest et selge peaga hommikul üksi sama marsruuti läbides (ja Pärnu päikest nautides!) läks mul aega poolteist tundi.

soe ilm

Täna oli erakordselt ilus ja soe päev!

Hommikul käisin juuksuris ja sain Salon+is Anna nimelise teenindaja käe läbi väga õnnelikuks. Euronicsi teenindus oli veits vähem kiiduväärt. Nad müüsid mulle klapid, mis ei lähe iPodile taha. Tagasiminnes müüsid adapteri, mis oli täpselt sama nagu see klapiots. Ja kui ma juba kolmandat korda Euronicsi uksest sisenesin, seekord Hardo back-upina kaasa vedades, olid nad lõpuks nõus mulle raha tagasi andma ja uued klapid müüma. Keegi ei vabandanud kordagi ja see oli veidi häiriv, aga noh. Probleem sai lahendatud ju ja mul on nüüd uued kickasscoolid kuularid.

Oma päeva teise osa veetsin nii, et viisin oma armsa e-klassi Arukülla issi kätte, kuna mu auto oli katki. On katki. CDmängija ei tööta, parem esituli ei põle ja ta ei kiirenda, nagu peaks. Üksiti logiseb ta väga kurjakuulutavalt. Ja noh... Paak oli ka tühi :( Loodan ta lähiajal kätte saada. Tegin ta seest isegi ilusti puhtaks, käisin lapiga üle ja korjasin iga viimasegi asja, mis võiks prahina kirja minna, ära. Üksiti olen tänulik sellele, et Hardo matid paar päeva tagasi puhtaks kloppis, kuna see tegi minu töö lihtsamaks.
Kõige kurvem oli südame ja armastusega vahepaneeli kogutud kummikarude väljaviskamine. Me küll proovisime Hardo ja mu vennaga neid hävitada nii palju kui võimalik, aga lõpuks viskasin korraliku hunniku ikkagi ära.

Tagasi linna jõudes sain kokku Tiiuga ja Gretega ja Henrikuga ja Stiinaga. Istusime Toompea vaateplatvormil. Mingi hetk helistas Hardo, kelle suutsin välja vihastada kuna ei saanud hakkama meie asukoha kirjeldamisega, niisiis ta otsustas, et me ei saa kokku. Hiljem, kui seadsime sammud kodu poole, sattusime talle ja Beritile ikkagi kuskil Vanalinna nurgal peale. Kae nalja!Kusjuures vaateplatvormil oli grupp pilusilmseid välismaalasi, kes terve meie sealveedetud aja suure kaameraga filmisid. Enamasti linna, aga natuke meid ka. Loodan, et nad kunagi tõlgivad ka meie teksti ära ja saavad teada, et lisaks nende diskuteerimisele rääkisime me ka näiteks korteritest ja ruutmeetritest ning üritasime välja mõelda, kuidas oleks kõige valutum vaateplatvormilt alla kukkuda.

Õhtu viis meid edasi minu juurde. Pisike plaan oli Pärnu minna, aga kuna seda pulli ma olen spontaanselt ja ohutumalt juba teinud, siis jäi see idee katki. Grete-Henrik-Stiina läksid koju. Mina saatsin Tiiu Tammsaare Statoilini. Mingi hetk sain kõne Hardolt: "Sa oled purjus ja autota eks?" Asi lõppes sellega, et viisin talle tööle suitsu. Vahva on jalutada, kui õues on nii soe ja ilus ja tore!
Pärast Kolme Õe külastamist lasin Hardol end siiski koju tuua. Ja kui ta kummide vilinal kadus mõtlesin, et õhtu on läbi. Nõups, ta naases, et tuua mulle mu telefon ja võtta mult need õnnetud suitsud. Ja siis viskas hommikumantli peale, minul oli juba seljas pidžaama, ja nii me istusimegi õues ukse ees, rääkisime juttu ja tema tegi suitsu.

Leian, et oli üks huvitav ja ilusa päev. Ja sellest tuli üks pikk-pikk entry. Õues sajab vaikselt-vaikselt vihma ja linnud laulavad ja kõik on värske ja ilus. Peaagu et pean plaani uuesti jalutama minna...

Muideks. Tänane teemalugu on mingil põhjusel Brainstormi "Count My Fingers"

good feeling

Kompleksidest saan ka ühel päeval üle. Lihtsalt mitte täna.

Kogu tuba on kirbet kärsahaisu täis, kuna "teeme potis järgijäänud seemetest popcorni!" oli siiamaani selle kuu halvim idee. Kaua see siin kestab, ma ei tea.

Violent Femmes aga on täna vägagi teemas. Naljakas, sest mul on neilt tegelikult ainult üks laul...