Promootorielu

Oleme siis Tuuli ja Lauriga nüüdseks juba paar kuud teinud promootoritööd. Ikka kaubanduskeskustes ja endiselt pakume inimestele proovisõitu Volkswagen Tiguani või Golfiga. Golf endiselt läheb kõigile paremini peale, aga ega Tiguanistki üle ei vaadata.

Aga millest ma tegelikult kirjutada tahtsin on see, et issand jumal kui palju on olemas ebaviisakaid inimesi! Ma mõistan, et kellelegi ei meeldi, kui midagi pähe määritakse, aga mina olen alati olnud inimene, keda reaalselt huvitab, et mis siis seekord pakutakse? LHV poisid tunneme me alati ära, nemad on juba aastaid (?) meie keskustes kliente püüdnud. Ja isegi neile ma naeratan ja reeglina jään ikkagi seisma ja kuulan ära, mis neil öelda on. Seda tegin ma ka enne ja nüüd, tehes ise sarnast tööd, teen ma seda veel kindlamalt. Sest ei ole midagi hullemat, kui inimesed, kes sinust mööda vaatavad.

Jep. Minu number üks ärritajad on need, kes reaalselt teesklevad, et nad ei kuule sind. The hell? Ma tean, et sa kuuled mind, mul on väga selge ja kõlav hääl. Kas on liiga palju palutud, et sa kasvõi hetkekski mu poole vaataks, et ma ei tunneks end nagu läbipaistev kummitus? Meie teema on see, et me jalutame inimesega natuke maad kaasa (proaktiivsus!), kuna kõik ei ole nii viisakad, et seisma jääda ja kuulata. Ja ilmselgelt tekib päris rumal tunne, kui inimene ei raatsi isegi märku anda, et sa ta rahule jätaks, vaid reaalselt IGNOREERIB sind, samal ajal kui sa talle kõrva sisse räägid.

Teisel kohal on vast inimesed, kes ei vaevu kuulamagi. "Ei, aitäh, ma ei taha mingis küsitluses osaleda." ütles mulle mööda tuhisedes üks naine alles eile. Küsitlusega pole meil midagi pistmist. Väga paljud ei kuula üldse vaid ilma, et nad laseks meil lauset lõpetada, ütlevad nad juba "ei!" või raputavad pead. Okei. Kui ei taha, siis ei taha. Aga on ka olukordi, kus inimene tuleb ringiga tagasi ja mainib, et tegelikult ta siiski hakkab ju uut autot ostma ja uurib mis me siis ikkagi pakume. Muidugi naeratame ja anname tema esialgse ebaviisakuse andeks, aga vastik tunne jääb ikkagi sisse närima.

Keskmine eestlane võiks olla veidi rohkem avatud uutele pakkumistele! Kedagi autot ostma me ju sundida ei saa, seda me ei tahagi. Aga tegemist ON hea pakkumisega ja inimesed, kes satuvad meie teele just siis, kui nemad otsivad oma perre uut sõidukit on ilmselgelt tänulikud, et me seal oleme. Aeg-ajalt on autovalik juba tehtud nii, et teisi samaväärseid autosid proovitud polegi. Ja selle pärast meie eksisteerimegi. Et aidata inimesel teha õige valik nii, et ta ka teiste automarkidega sõitnud on.

Aga muidugi ei ole ka siin kõik nii leplikud ja huvitatud kui mulle meeldiks. Päevas mitmeid kordi võib kuulda, kuidas keegi on Audi-usku, või sõidab ainult Mersudega, või siis näitab mulle oma BMW võtmehoidjat ja muidugi pean ma sealt välja lugema, et ainult Bemm on sõiduväärne auto. Hästi. Me üritame LIHTSALT panna teid proovima ka teistsuguseid autosid. Ma armastan Mersusid, aga ometigi leian ma, et Volkswagen teeb häid autosid. Leian, et avatud silmaring autode koha pealt on ainult hea!

Lõpetuseks ütlen, et ikka igasuguste inimestega puutume seal kokku. Kui palju on meil seal mehhaanikuid läbi käinud, kui paljud leiavad, et Volkswagen on JAMA (aga õigustada seda teemat ei oska)... Tuju teeb heaks see, et seal on ka mitmeid inimesi, kes siiski tahavad proovida ja usuvad sellesse autosse. Samamoodi inimene, kes raatsib seisma jääda ja minu jutu ära kuulata. Ja isegi kui ta ütleb mulle lõpuks "ei" on ta olnud minu vastu viisakas ja saab minu silmis plusspunktid. Oleks vaid kõik sellised...

TLU MIKS 2

Plus points for the Comic Sans! Ja no erakordselt snappy kiri, ma ei pane pahaks, et nad häiritud on sellest, et ma nende instituudis passin, aga kui nüüd aus olla siis mulle tugevalt soovitati sinna astumist arvestades mu olukorda!

Aga ühesõnaga see saaga on niisiis lõppenud. Suured tänud koolitöötajatele, kes mind takka õhutasid, et muidugi Katariina Kolledžisse astumine on absoluutselt hea plaan ja sa saad KINDLASTI psühholoogia aineid teha seal, no problem!

Tallinna Ülikooli korralduslik pool annab ikka VÄGA soovida. See ei ole okei, et kõik töötajad erinevaid jutte räägivad ja annavad lootust minu probleemile lahendus leida kuni selle hetkeni, kui nad kõik viimasel hetkel avastavad, et misasja sa üldse loodad, sa teadsid ju, et me ei saa seda ainet praegu üle kanda? SAVI, et ma selle kirja panin enne ja ütlesin, et sellega tegelen!

What the hell? Ma ei teagi, mis nüüd teha. Kas mul on pointi üldse pingutada ja Katariina aineid läbida, mida mul vaja ei lähe? Või siis selle paari psühholoogia aine pärast, mida ma võtta saan, tasub aasta otsa koolis käia kuniks ma järgmine aasta õigesse kohta kandideerida saan jälle? Aaahhhh! This is SO frustrating!

TLU MIKS

Algselt kirjutasin ma Facebooki:

Ma olen koolis käinud kaks päeva kõigest ja ma olen juba suutnud ennast seaks vihastada seoses TLU asjaajamistega! Mul on vaja aineid õigeks ajaks üle tuua - tundub nagu ei oleks väga keeruline ülesanne, eks? Eiii... Nüüdseks olen sellest rääkinud kolme inimesega ja IKKA pole tulemuseni jõudnud. Kolm tööpäeva on jäänud õppekavade kinnitamiseni. Loodame, et keegi neist lõpuks liigutama hakkab...

Seoses sellega, et ma Katariina Kolledžis Sotsiaalteadustes Psühho-aineid võtan olen ka nüüd targemaks saanud, et kui ma erialaaineid (mida mul mingis osas ei lähe vaja ja ma ei taha teha!) teatud koguses ei võta, on mul hea võimalus koolilt trahvi saada! Ka see on imeline uudis, mida keegi enne minu Katariinasse suunamist mulle mainida ei raatsinud! Kiideti takka, et muidugi see on imeline plaan B ja mine jah sinna ja võta Psühholoogias vajaminevaid aineid! Ilmselgelt juba läbitud ained (jah, needsamad mis üle ei tule!), mis läheks ka mingil määral kokku minu praeguse õppekavaga, selle aasta mastaabis EAP-dena ei loe, sest, noh... Miks peaks? Asjad oleksid liiga lihtsad siis ju!

Nüüd ma tahaks teiega updatesid jagada! Vaatasin siis täna oma VÕTA avaldust jälle ja nägin, et juhuu, registreeritud! Avastasin aga sinna peale klikkides, et ainuke aine, mille pärast ma korduvalt rääkimas olen käinud, e-maile saatnud ja helistanud olen on IKKA VEEL üle kandmata. Vähe sellest, ta on lausa tagasi lükatud. Ja miks siis?

OUMAIGAAD! Ma olen neile korduvalt seletanud, et ma ei jää nende instituuti. Mul on teised plaanid ja ma teen endale veidi teistsuguse õppekava! Jah, ma võtan ka Katariina Kolledži aineid, sest muudmoodi ma ei saaks seal instituudis terve aasta tasuta kohal püsida, AGA ma panen põhirõhu oma psühho-ainetele. Mulle jäi Sisseastumiskomisjoni tädi jutu järgi mulje, et see ei ole probleem, et ma seal psühholoogia aineid teen. Ta lausa soovitas seda!

Ja ma seletasin seda neile, et ma ei tee asju 100% nende õppekava järgi. Ja ma käisin kohal ja ma nägin oma silmaga, kuidas ta kirjutas ülesse, et just see üks aine on mulle oluline. Ja kas tal SIIS JUBA oli raske öelda mulle, et sorry, nii asjad ei käi? Selle asemel öeldi, et jaa muidugi, tegeleme asjaga. Seda kõike ka muidugi alles pärast seda kui ma olin kolm korda erinevate inimeste juurde suunatud ja lõpuks neile mingi dokumendi viisin (miks, sellest ma aru ei saagi, sest ÕISis on ju kõik mu läbitud ained kirjas).

Saatsin siis täna e-maili. Oskate arvata, mis ma vastuseks sain? Õige! Mind suunati JÄLLE kellegi kolmanda juurde edasi. Nad töötavad samas kabinetis, kas neil on raske üksteiselt küsida, selle asemel, et mina nagu lollakas e-maile pean saatma asja üle mis peaks olema juba AMMU ära lahendatud? (Ma helistaks, ausalt, aga not to sound insensitive, siis viimane kord telefoni otsas ei saanud Preili minust väga hästi aru ja meil tekkis pisikene keelebarjäär, mida ma loodan, et kirjutamise teel vältida saame.)

AAAAA! Ma olen nii erakordselt vihane ja tugevalt kaalun praegu selle asja poolelijätmist ja lihtsalt mitte kooliskäimist kuni järgmise aastani, kus ma saan oma armsasse Psühholoogia Instituuti, inimeste juurde, kes tegelt ka aru saavad, kuidas asjad käivad. (Eeldusel, et ma ka kolmas kord sinna sisse saan, muidugi).

Lugu sellest, kuidas Eva kooli üritab astuda...

Vähem kui nädalake tagasi postitasin ma Facebooki selle, kuidas ma olin üliõnnelik, sest olin oma psühholoogia katsed edukalt läbinud ja sain lävendis päris heale kohale, mis tähendab, et ma saan tasuta psühholoogiat õppima minna! Oi kui õnnelik ma olin! Ma olen sellest juba aastaid unistanud ja kuigi ma inimeseõpetuse suuna psühholoogia üks hetk pooleli jätsin, olen ma lõpuks ikkagi jõudnud omadega kohta, kus ma tean, et see on see, mida ma tahan õppida ja minust saab kunagi päris inimene!

Aga siis sain ma üleeile hommikul kurjakuulutava e-maili...

Suure segadusega jooksin alguses Katariina Kolledži lehele oma Sotsiaalteaduste avaldust vaatama. Äkki neil sai konkurss läbi ja ma ei suutnudki lävendi sisse mahtuda, mis tähendaks potentsiaalselt seda, et ma saaks tasulisele kohale õppima minna...?

Suur oli minu üllatus, kui teada sain, et tegu siiski psühholoogiaga on. Helistasin paanikaga TLU Vastuvõtuosakonda ja küsisin, mis värk on. Seal vastati mulle, et tasuline koht on ilmselt tänu sellele, et mul vähem kui kaks aastat tagasi eksmatt sai võetud. Leppisin esialgu ja lõpetasin kõne. Aga terve järgneva päeva murdsin selle üle pead. Üks hetk jõudis mul kohale, et kaks aastat saab täis 2013 oktoober. EHK SIIS KOHE!

Saatsin järgmine hommik vastuvõtuosakonda e-maili, kuna telefonile keegi ei vastanud.

Tädi helistas mulle peaaegu kohe tagasi ja tundis ilmselgelt kaasa, andis mulle teada, et ma olen selle seaduse kõige rumalamas nurgas ja väga palju lootust ei ole, aga äkki on võimalik siiski midagi välja mõelda. Ta soovitas mul kontakteeruda psühholoogia õppekoordinaatoriga lootuses, et too neiu on varem sellises olukorras isikutega kokku puutunud. Süda rinnus saatsin siis järgmise e-maili psühholoogia õppekoordinaatorile. Kuna esimene vastus oli olnud nii personaalne ja inimene oli minu suhtes mingitki emotsiooni välja näidanud, ootasin ma sedasama ka järgnevalt inimeselt.

Saatsin talle põhimõtteliselt eelmisesse kohta saadetud kirja mõnede lisadega (ehk siis see kiri tuli päris pikk!). Ja vastuseks sain...

Ootan endiselt vastus küsimusele, mida endast täpselt kujutab reimmatrikuleerimine tasulisele kohale. Võin loota, et see tähendab seda, et mul on võimalik esitada avaldus, et mind võetaks vastu tasulisele kohale ja siis tekib mul taaskord võimalus mingi hetk esitada uus avaldus, et ma saaks tasuta kohale õppima tulla? Suures pildis meeldib mulle alati näost-näkku kohtuda inimestega, kui selliseid asju arutatakse, aga ma kardan, et tema ei soovi minuga sellest pikemalt rääkida. Ju ta teab, et ma olen desperate ja tahaksin ükskõik millist lahendust leida...

Oeh. Pika jutu lõpetuseks oskan öelda, et kui mul see aasta õnnestub Katariina Kolledžisse sotsiaalteaduseid õppima pääseda, siis ilmselt pean ikkagi sinna minema ja psühholoogia aineid võtma lihtsalt. Ja teate mis see tähendab? See tähendab seda, et ma saan järgmine aasta juba kolmandat korda (kui mitte lugeda UTsse tehtud katsed) psühholoogia sisseastumiskatseid teha! JESS! See on asja juures kõige kohutavam, sest ma mäletan väga hästi milline trainwreck ma olen olenud mõlemal viimasel korral... Ja mis siis juhtub kui ma ühel või teisel põhjusel ei peaks sisse saama...? :(

Loodan endiselt, et koolis viibib hetkel keegi, kes tahaks minuga kokku saada ja mulle veel veidi lootust ja lahendusi leida. Nüüd on veidi rumal tunne, et ma eksmatti kuu aega edasi lükkasin. Võib-olla kui ma oleks selle septembris välja võtnud oleks mul suurem lootus uuesti kooli pääseda. Võib-olla mitte. Lõppkokkuvõttes võin öelda, et lollakas seadus, mis üritab inimesi koolist väljas hoida! Mul on suur soov ja suur tahe lõpuks kooli minna, ma tean et ma olen oma elus õiges kohas ja ma TAHAN seda rohkem kui midagi muud. Ja siis pannakse mulle lihtsalt käsi ette ja öeldakse põhimõtteliselt, et oota üks aasta veel. Alatu.

happenings@work

Pikk venekeelne tekst, mida ma tõesti lahti ei suuda dešifreerida, vastan talle "Izvinite, ja ne panimaju. Pa estonski?" Selle peale saan ma bitchfacei ja "A ja pa estonski ne panimaju!" ja siis jääb mind vaatama, nagu ma nüüd äkki süüdi oleks.

It's situations like this one, mis panevad mind mõtlema, et sorry-sorry, kus riigis me nüüd siis ikkagi elame? Läks jooksis ja tõi oma väidetava eesti keele oskaja siis. Too rääkis ka ainult vene keeles, kahe vahe oli see, et teine naine suutis palju lihtsamate sõnadega mulle ka selgeks teha, mis nad tahtsid.

Siin tööl olen ma õppinud meie vene rahvusest kaasmaalasi täitsa ausalt armastama. Kõik mu kaastöötajad on nii toredad ja sõbralikud ja siirad inimesed ja enamus kliente, kes mänguasjapoodi satuvad on ka positiivselt meelestatud inimesed. Ja siis every once in a while eksib siia jälle ära mõni, kes eesti keelt ei oska ja ei tahagi osata. Isegi välisvenelased ei lepi sellega, et mõni Eestlane ei oska sulle vene keeles vastata!

Sorry, aga sa ei saa tulla tänapäeva Eestisse ja eeldada, et sa ainult vene keele peal hakkama saad. Asjad ei käi enam nii. Noorem põlvkond, kes vene keelt ei oska, ei ole kari troppe, kes seda meelega ei räägi. Oleme lihtsalt teisel ajal üles kasvanud ja täiesti ausalt meil pole seda keelt nii palju kunagi vaja läinud, praktika puudub ja külge ta ainult keeletundidest ei jää.

rehab

Mul on olnud imehea tervis viimased 22 aastat. Ei saa öelda, et midagi kurta oleks. Nohu siin, üksik angiin seal, aga suures pildis olen okei.

Ja nüüd äkki on mul mingid idiootsed migreenid. Olukord, mis aheldab mind voodisse, kus olla on nii valus, et millegi muu tegemine kui ühe koha peal lebamine kõne allagi ei tule. Ja niimoodi mitu korda ja iga paari päeva tagant. Vereanalüüsid olid korras, apparently olen terve. Neuroloogi aja sain alles kuu aja pärast ja kui ma end eraarsti juures ogaraks ei taha maksta, siis peangi sellega leppima... Kuu aega siis teen mida...? Loodetavasti ei sure vahepeal valu kätte ära. Ma ei ole küll veel traumapunktis käinud, aga kui asi nii jätkub siis lähen neilt küll migreenirohte manguma.

Arvestades antud olukorda on lugu selline, et ma ei julge nt. absoluutselt alkoholi tarvitada. Ma ei julge tegelt isegi pikemalt arvutiekraani vaadata, või pimedast toast õue minna. Üldse mitte midagi ei julge enam teha sest selline para on peal, et pea hakkab taas valutama... Leidsin, et tulen linnas ära Jürisse. Ardi läks nagunii Vormsile pikemaks ajaks, isegi Priit ja Rix tõmbasid Pärnu minema. Mis mul seal linnas ikka erilist teha. Korjasin kassi ja muu kräpi kokku ja tulin siia. Võtan mõnda aega veidi vabamalt ja vaatan, kaua ma siin niimoodi istuda viitsin. Prognoosin paar päeva, aga kui väga meeldima hakkab siis ehk kauemgi...

Jüris on tegelikult hea. Kodus on hea. Time-out on hea.

Oh, ja teate mis veel? Mul, Tomil ja Ardil on üks imeline bisnesplän ja ma usun, et meil tuleb selle teostamine ka hästi välja :) Stay tuned for more!

long time no see

Noh. Gert saatis mulle öösel kirja, et ma peaks blogiposti tegema. No ma proovin siis.

Räägin teile oma kõige sitemast nädalast-ja-poolest so far.

Asi sai alguse sellega, et mu kallis tädi Eha omas mingeid ajakirju, mida mu emal oli vaja. Läksin neid tema juurest tooma ja sain täiesti lampi pureda Volli käest. Volli on 13 aastane suur krants, kes ilmselgelt mind enam ei mäleta. Lõpetasin traumapunktis. Nädal ja päev hiljem teeb jalg ikka veel suurt valu ja näeb rõve välja, suht viis.

Siis, mõned päevad hiljem suutsin oma Pärlikese katki sõita. Garaažist lahkudes jäi seinanurk ette. So far on teada, et vist enam-vähem 100 eurone mats. Käisin täna STL autos, et näha, mis nad ütlevad. Hander lubas mulle hinnapakkumise e-mailile saata. Whoopidooo.

Ja kõige suurem ja vahvam laks - Parkimiskoht, mille ma maja alla ostsin, eksju? Apparently müüdi see nüüd uuesti maha ja selle uus omanik lubas mind kohtusse kaevata, kui ma tema kohal parkimist ei lõpeta :) Niiiiiii tore! See issue on alles lahenemas, niisiis ei oska ma veel palju öelda.

Noh. Suht nii ongi ju. Olen hetkel voodis, kuulan iTunesist muusikat ja hakkan vist kohevarsti uuesti multikaid vaatama. Pole väga midagi targemat teha ja ma ei viitsi ka...

Uus Bloggeri disain on põnev.

vanad head bemmivennad :)

So. Tegime siis täna ära "Sissejuhatus psühholoogiasse" eksami, eks. Mõtlesin, et olen hea sõps ja kuna mul on hetkeseisuga auto, siis viskan Evelini koju ära!

Kooli parklas, aga, tuli välja, et ei ole see olukord nii iisi midagi. Mind oli robustselt kinni parkinud mingi jobukas oma bemmiga. NOH. Ootasime natsa aega ja käisime seal ümber ringi. Siis helistasin politseisse, et uurida wtf. Lubati proovida kontakteeruda. Käisime vahepeal kakaod ostmas ja tagasitulles oli bemm ikka veel seal!

Vahepeal käis üks meesterahvas uurimas, et mis te noored nii nõutud välja näete siin! Ja siis kommenteeris, et isegi tema ei saaks mu autot sealt kätte ja küll mõni mees on ikka munn. Jeap.

Pärast seda, kui oli möödunud tubli tunnike ja tehtud veel üks kõne Europarklasse ilmus minu auto kõrval seisva audi omanik, kes tuli enda sõidukist mingit kotti tooma. Woah! Võimalus! Härra eesti keelt küll ei rääkinud, aga sai meist aru, ajas enda auto eest ära, mina sain enda auto kätte ja tema heal soovitusel jätsin bemmivennale salvava kirja kojameeste vahele.

Woah. Tunnike mu elust jälle raisus!

Muidu olen haige. Pidin täna Tartu minema, aga kae nalja, nii hästi mul ei läinud. Katse2 on homme! Hetkel leban voodis, kahe teki all, paks sall kaelas ja pidžaama seljas, ning kuulan Wait. Think. Fast. nimelise artisti "Look Alive" lugu, aga kuna kahjuks, seda Youtube keskkonnas ei leidu, panen teile Starsi "Dead Hearts," sest see on mu teemalugu 2 täna õhtul. Enjoy!

elisa

Osad Elisa kliendid on saanud viimaste päevade jooksul liba-sõnumi, kus neid kutsutakse üles saatma SMS-i eritariifsele numbrile 15154. Sõnumi saatjale lubatakse kõneboonust, mida klient tegelikult ei saa.
Kahjuks on tegemist kelmusega, kus meie klientidelt üritatakse raha välja petta.
Palve kõikidele klientidele, et ärge palun saatke sõnumit numbrile 15154, kui olete saanud allpool mainitud sõnumi. Tegemist on pettusega!
Sõnumi saatmine numbrile 15154 maksab 51 krooni. Seni on sõnumile vastanud vähesed Elisa kliendid. Kõikidele neile klientidele, kes siiski saatsid numbrile 15154 sõnumi, teeb Elisa automaatselt tasaarvelduse.

Liba-sõnum on järgmise sisuga:
„Olete saanud boonust konelusi viimase kuu summas 349kr, aktiveerida boonus, saata tasuta sms tekstiga „inf id97859260" (ilma jutumarkideta) numbrile 15154. Tanan teid!"
Sõnum on välja saadetud välismaa sõnumikeskusest ning saatja number on olnud kas „emtbonus01" või „telebonus".

Mina sain ka sellise kirja. See oli mõnus wake-up-call kell üks päeval. Ma olin niii naksis, et jouuuu 315.- boonust! Küsisin Hardolt, kes ei teadnud asjast midagi. Küsisin isalt, kes ei teadnud asjast midagi. Isegi Evelin ei teadnud!
Ja noh, googeldasin. Ilgelt nõme :(

Ilma rahata inimeste üle ei tohi niimoodi nalja heita!

Joršid

Niiet jalutasin täna koolist koju. Käisin Stockmannist, sain kinkekaardi Rootsi Kruiisile ja uurisin siis mingit lambibussipeatust, lootuses, et number 16 viib mind koju. Ja siis ma avastasin, et mul ei ole telefoni taskus enam. Teises taskus ka mitte. Püksitaskus ka mitte. WTF. JUST oli käes ju ?!
Uurisin siis ringi siin ja seal ja ei leidnud. Niiii mures olin. Ja siis silmasin mingit dressides, adi tossudes, koledat joršši minust möödumas. Ja mõned meetrid eemal maas mingit vidinat. Minu telefon!
Ja muidugi Jorš nägi seda ka. Ah! Jooksin talle järele ja nägin kuidas ta selle üles korjas, juba klahvilukugi avas ja siis ma tegin oma julge movei. Surusin end talle vastu külge ja küsisin "Vabandust, kas see on telefon? Jaa! See on minu telefon..." Ta nägi NIIII ehmunud välja :D Ühmas midagi, viskas mulle kähku mu telefoni, kiirendas oma sammu ja kadus mu silmist.

Nii kohutav sest ma nii kartsin, et ta võtab selle endale. Ei võtnud. Mul on jälle telefon! Jee!

Värdjale.

Kuule, värdjas, kes sa mu käekoti sisse vehkisid.

Alustame sellega, et tubli oled. Kõrgema klassi pätt. Seitsme inimese juurest ikka ei varastaks, aga näe. Hakkama said. Müts maha.

Ma ei tea, mida sul sealt vaja läks. Telefon ja iPod olid mul taskus, nii, et TAKE THAT, BITCH. Raha? LOLL OLED. 18.- oli rahakotis, kaardil oli 4.- Vaau, vedas sul. Said mu meigiasjad, rohelise vihmavarju, mitu kaarti ja võtmed. Värdjas, mulle meeldisid need võtmehoidjad. Ja teadsa, kui raske on leida uut, korralikku rahakotti?! Mine persse, friik.

Nüüd, aga:

Ma loodan, et sa tuled üks päev suguhaiguste kliinikust, kus sa just teada said, et sul on tripper. Alguses kukud sa trepist alla, mis on valus. Siis teele astudes loodetavasti jääd sa bussi või rekka alla. AGA see ei surma sind. Oh ei. Sa satud haiglasse, kus sa paraned mitu kuud. Ja oma jalgu sa ikkagi kasutada ei saa :)

Proovi siis varastada.

Värdjas.

Fuck fuck fuck fuck

Fuck fuck fuck fuck fuck
fuck

fuck fuck fuck

fuck

fuck off, Apple :( GOD DAMNIT.

VAADAKE KUI ILUS SEE VÄRDJAS VÄLJA NÄEB. JA NII ÕHUKE :( GOD.

Miks ma pean siuke saamatu jobu olema, kes ei saa tsipa oodata, et omale uus arvuti osta. Mul võiks praegu veel Windows olla ja ma võiks Novembris alles poodi minna ja omale uue iMaci ja Leopardi osta :(

FUCK OFF APPLE FOR BEING SO AWESOME :(

MACE

A sellesmõttes on vahva, kui keegi laseb maa-aluse tunneli pipragaasi täis ja ise ära läheb.

Ja no kui juba selline pipragaasi kogus, mis on õhus vaikselt ära hajunud paneb läkastama ja peaaegu hinge kinni tõmbab no kurat, siis see päris laks näkku võib ikka väga valus olla.

Kuulge, peaks järgmisteks öisteks trippideks igaks juhuks pipragaasi varuma. See oli tegelt kuradi hea reklaam seal tunnelis :D

UGH.

Countrylife sakib vahest sajaga. Näiteks see teema, et kui sa aknaid lahti hoiad siis on garanteeritud, et mingi wildlife sajab sisse.

Vaadake seda väikes.. Vabandust.. HIIGELSUURT värdjat, kes mind terroriseeris enne. Ta oli mu pöidlast tublisti suurem ja tegi veoauto häält. ÄGE. Jumalt tänatud, et ta lõpuks lahtise ukse üles leidis ja uttu tõmbas.

Vaadake, ma riskisin oma eluga, et temast teile pilti teha :)









Sealt pesast tuli ta välja. Selle peab kiiremas korras alla võtma. Ugggghhh.

Ülemiste Pizza

Ülemistes söömas käies sain halva kogemuse osaliseks. Tellisin pizza, ja palusin, et nad šampinjonid välja jätaks. Tädi kirjutas selle üles.

Kui ma pizza kätte sain, siis koosnes see umbes 99.2% šampinjonidest!

Aitäh, Ülemiste pizzakoha tädid :)

Nõme on.

Mulle ei meeldi, kui on planeeritud tegevusi pikaks nädalavahetuseks ja siis ükshaaval kõik mingitel põhjustel ära jäävad. Ei, kodusistumine on ka VAHVA!

Persse, noh.

>:(

(Vene märatsejad on ka jobud kõik)