paldiski

Ilus elu. Elu ilus.

Me käisime eile Paldiskis. Tähendab. Jah.

Õhtu algas Tiiuga Grete juures BBQl. Palju süüa ja palju grilli ja päikest ja kõike ilusat ja paremat. Aga see ei olnud minu seltskond, Tiiu oma eriti ka mitte niiet tulime tulema. Tema sai Ennuga kokku, mina kohtusin Sassi maja taga Rixu, Gerda, Hardo, Beriti, Siimu ja Priiduga. Noh, muidugi Sassi ja Kudisega ka.

Õhtust arenes välja plaan minna Paldiskisse. Miks sinna? Aga sellepärast, et see pidi väidetavalt ghost town olema. Vahva! Mõeldud tehtud. Mersutiimis olime mina, Rixu ja Sass. Škodatiimi juhtis Hardo, kaardilugejaks oli Gerda ja Berit elas vist niisama kaasa. Tegime võidu Paldiskini ja kuna me suutsime valest kohast ära pöörata juhtus nii, et kümmekond minutit enne Paldiskisse sissesõitmist saabus MMS Hardolt, pilt Paldiski sildist. Olime üllatunud ja leidsime, et okei. Sõidame sisse, leiame koha ja kontakteerume nendega. Möödus võib-olla veel 15 minutit, kui tee viis meid Pakri tuuleenergiaalale. Kaugelt paistsid tuulikud silma ja no muidugi tekkis mõte minna neid lähemalt uurima.
Kohale jõudes nägime ühe tuuliku all juba autotulesid ja kes muu, kui Škodatiim ootas meid seal ees. Täieti puhtjuhuslik kokkusattumus oli see, kuna sinna kohalesõitmiseks pidi päris mitme lehmaraja vahel valima. Üllatus oli mõnus, muljetasime oma reisist ja siis asetas Rix teki maha ja lamasime kambakesi sinna peale ja vaatasime tuuleveski keerlevaid lapakaid. Tähistaevas oli, ilm oli mõnus ja tunne oli lihtsalt vapustavalt hea.

Hiljem sõitsime ringi, leidsime ühe mahajäetud mõisa (koolimaja? korterelamu??) ja trippisime seal sees ringi oma häguste mobiilivalgustite ja digikate välkude abil. Rixu ja Sassiga sattusime kuhugi lehmarajale, mida nimetati Muulamägedeks, vist, ja sõitsime hirmutavalt lähedalt mööda sadama/sõjaväe alast.

Tegime veidi autopeitust/kulli ja mingi hetk põgenesime Tallinna poole tagasi, tehes enne kiire suitsupeatuse Türisalu Pangal.

Ilus õhtu oli.