Ülgase koopad

Eile mingil põhjusel tekkis Siimul üks hetk idee trippida. Kõigil järgmine päev piisavalt tegevusetu, et aega on, kõigil igav. Keegi sõber rääkis talle Ülgase koobastest, ametlikult on tegu vist lausa Ülgase Fosforiidikaevandusega. Eniveis, kuna see asus Maardus ja Sass on selle koha ekspert siis korjasime tema ka kaasa. Lõppkoosseis oli: Mina, Siim, Loviisa, Tiiu ja Sassu. Auris oli meie vahva ratsu ja sõitsimegi Maardu poole.

Maardus kohtusime Siimu kahe sõbraga. Kuna meil oli Sassi näol pöörfi GPS, siis olime meie teejuhid. Kohale jõudes oli juba hästi pime, kuigi soe. Vihma tibutas ka. Ja esimene suur üllatus kõigile, peale Sassi, oli see, et koobasteni jõudmiseks tuleb üles ronida võrdlemisi järsust mäest. Mäekülge kattis muda, oksad ja kõrvenõgesed. Kõik oli eriti tore, kuna vihm oli selle teinud ka libedaks. Taskulambid ja nutitelefonid taskulampide näol taskust välja ja minek!

Kui keegi teist on eales käinud Piusa koobastest siis te umbes teate, miuksed need olid. Vahe on selles, et nad on pisemad, kui mu mälu mind ei peta. Sisse astudes on juba tunda, kui jahe seal sees on. Leidsime igasuguseid vahvaid nn. koopamaalinguid, siinpool kaks stiilinäidet:

Koopad on väidetavalt umbes kaheksa kilomeetrit pikad. Meie ei jõudnud eriti kaugele, kuna vesi tuli vastu. Oleks meil olnud kaasas kummikud oleksime me kaugemale vaadanud. Kummiud on plaan tulevikku, sest tagasi tuleme me kindlasti! 

Hästi põnev oli see, et seal vedeles jube palju taarat ja ühel pudelil, mida ma kontrollisin, ilutsesid peal Eesti-aja pandimärgistused. Leidsime sealt ka pisikese "ruumi," kus oli näha lõkkeaseme jäänuseid ja selle kõrval maas ilutses kondoomipakk... Noh, ilmselgelt oli kellelgil seal vahva!

Koobastest välja tulles leidsime, et natuke võiks Maardus veel ringi vaadata. Käisime mingis karjääris, mis pimeduses üldsegi impressive ei olnud sest mitte midagi näha polnud! Ja leidsime üles ka rannaääre, kust linnatulesid nägime. Maardu kanti exploreme kunagi tulevikus veel.

Tagasiteel sattusime loomade surnuaeda. Ka seal oli päris põnev taskulampidega trippida, sest seal olek oli meie kõigi jaoks esimene kord. Leidsime palju vahvaid loomanimesid, nt. "Polla" näol ning ka üks "SIIM" seisis hauakivi peal. Ning lihtsalt huvitav oli näha uhket marmorist hauda jänkule, meie surnuaedades ei leia kohati nii uhkeid inimestehaudasidki.

Tallinna tagasi jõudes leidsime, et kesklinnas on palju rahvast ja mingil põhjusel oli väga palju politseisõidukeid liikvel. Viskasime Sassi koju ja Tiiu linna ja läksime ise Komeeti peitu. Oli tore õhtu/öö ja vahvaid kohti sai jälle palju nähtud.