Pikk venekeelne tekst, mida ma tõesti lahti ei suuda dešifreerida, vastan talle "Izvinite, ja ne panimaju. Pa estonski?" Selle peale saan ma bitchfacei ja "A ja pa estonski ne panimaju!" ja siis jääb mind vaatama, nagu ma nüüd äkki süüdi oleks.
It's situations like this one, mis panevad mind mõtlema, et sorry-sorry, kus riigis me nüüd siis ikkagi elame? Läks jooksis ja tõi oma väidetava eesti keele oskaja siis. Too rääkis ka ainult vene keeles, kahe vahe oli see, et teine naine suutis palju lihtsamate sõnadega mulle ka selgeks teha, mis nad tahtsid.
Siin tööl olen ma õppinud meie vene rahvusest kaasmaalasi täitsa ausalt armastama. Kõik mu kaastöötajad on nii toredad ja sõbralikud ja siirad inimesed ja enamus kliente, kes mänguasjapoodi satuvad on ka positiivselt meelestatud inimesed. Ja siis every once in a while eksib siia jälle ära mõni, kes eesti keelt ei oska ja ei tahagi osata. Isegi välisvenelased ei lepi sellega, et mõni Eestlane ei oska sulle vene keeles vastata!
Sorry, aga sa ei saa tulla tänapäeva Eestisse ja eeldada, et sa ainult vene keele peal hakkama saad. Asjad ei käi enam nii. Noorem põlvkond, kes vene keelt ei oska, ei ole kari troppe, kes seda meelega ei räägi. Oleme lihtsalt teisel ajal üles kasvanud ja täiesti ausalt meil pole seda keelt nii palju kunagi vaja läinud, praktika puudub ja külge ta ainult keeletundidest ei jää.
No comments:
Post a Comment