Geivihkajad ja teised toredad.

Sassu oli minu kaine mõistus ja ütles, et homovihkajatega Fesaris kaklema ei ole mõtet minna, sest mis sa ikka lollakaga vaidled.

Ei, aga, ma ju ei leia, et need, kes homosid ei salli oleks lollakad. Okei. Igaühele oma. Kui ei meeldi, siis ei meeldi. Ma ei ole küll veel kuulnud ühestki omasooiharast, kes heteroid vihkaks, aga jätame selle praegu. Inimesi on erinevaid ja arvamusi on erinevaid, ei tasu viltu vaadata.

KÜLL AGA leian ma, et on lollakad need kes Facebookis, ajalehes, sõprade ringis, raadios (jnejne) kuulutavad sellest. Kuulutavad sellest kui väga nad vihkavad homosid, kui väga nad soovivad, et need isikud omavahel ei abielluks ja mis kõige hullem, et nad jumala eest lapsi ei adopteeriks! Sest, et homoseksuaalsus kindlasti jääb ka võsukestele külge. Kõik homod on ju üles kasvanud samasooliste vanemate käe all, ilmselgelt.

Mina ei saa sellest aru. Okei, abielu on üks asi. Väga paljud vaatavad seda kui religioosset, kiriklikku sündmust, kus Jumal silma peal hoiab. Kas Eestimaal on samasugune teema ainult, tekib tahtmine küsida? Eestlased ei ole reeglina ju kristlikud. Minu vanemad abiellusid vaid registreerimise teel ja oli pisike istumine sõprade ja sugulaste seltsis kodus suurestoas. Ei mingit uhket kiriklikku teemat. Mina usun, et ma kindlasti tahan tulevikus abielluda, aga ma ei tea, kas tahan seda teha kirikus. Minu jaoks on abielu kahe inimese vaheline kirjalik leping, mis näitab, et nad tõesti armastavad üksteist ja soovivad elu lõpuni koos olla. Minu jaoks ei ole religioonil asjaga mingit pistmist. Ma olen küll ristitud, aga ma ei usu Jumalasse. Usun Karmasse ja usun, et on olemas vaimud ja hauatagune elu, aga ma ei usu, et on olemas selline asi (või isik?) nagu Jumal. Ja võib-olla sellepärast olen ma nii OK sellega, et geid abielluda võivad. Mis see meid torgib, kui nad on otsustanud, et veedavad terve oma ülejäänud elu koos? Pooled abieludest nagunii lahutatakse. Ei ole see abielu tänapäeval nii püha midagi.

Mis mind veel marru ajab on see, nagu ma eelpool juba mainisin, et ollakse risti vastu geide adopteerimisele. Adopteerimine, mis muideks on raskendatud, kuna nad ei saa olla abielus. Võtame ette mitmeid Eesti kanalitel näidatavad saated, kus alatihti demonstreeritakse vaesuses ja näljas elavaid Eesti peresid, kellel alati 5+ last on. Võtame näiteks artiklid ja politseiraportid alkohoolikutest vanematest, kellel oma võsukestest siiralt savi on ja kes pigem viimase raha õlleballooni, kui lapse toidu peale kulutavad. Võtame näiteks isad, kes oma naisi ja lapsi peksavad ja emad, kes oma lapsukestest välja ei tee ja energia mujale suunavad. Kõlab kõik jube ilusti? Heteropered on kõik alati hästi toredad, eks? 

Me ei saa välistada, et homoperes samasuguseid asju juhtuda võib. Alati võib, kõigiga võib (ja uskuge mind, meediakära oleks seda võimsam). Aga antud hetkel ei ole šanss, et selliseid asju juhtub suurem, kui heteropere puhul. 

Ma tooks imeheaks näiteks vapustavast homoperest Neil Patrick Harrise oma mehe ja kahe adopteeritud lapsega. Kaks meest, kes tahes tahtmata armastavad üksteist ja veel rohkem armastavad oma lapsi. Nemad suudavad oma lastele pakkuda pere, mida keskmine heteroabielu ei suudaks. Ja vaadates pilte, mida mees aeg-ajalt Twitterisse uploadib ja vaadates artikleid, mis neist kirjutatakse jääb minu meelest üle ainult rõõmu tunda, et head inimesed üksteist leidnud on ja maailmale uusi ja intelligentseid ilmakodanikke kasvatavad.

Jep, neil lastel on ikka kohutavalt halb lapsepõlv.

Ja lisaks, veel üks hea artikkel, mis ma täna leidsin. Räägib traditsioonilistest peredest: "Perekonnast," autoriks Mari Sarv. Olen ise näide sellest, kuidas minu pere ei ole "traditsiooniline," kuna mu isa ei ole geneetiliselt minu isa ja oma bioloogilise isaga ei ole ma kunagi kohtunud. Mul on kuskil poolperekond ja minu ema kasvatas mind umbes aastakese üksikvanemana. Ometigi ei tulnud aktivistid meile kätt külge panema, selle pärast, et me ei olnud "traditsioonilised"... Oleks ta aga elanud koos oma lesbipartneriga oleks olukord ilmselt KORDADES hullem olnud, selle pärast et...?
Ma ei saa väita, et samasooliste vanematega pered on paremad. Ma ei väidagi seda. Muidugi on ideaalsel peres lapsel ema ja isa. Aga kui on anda valikuvariant: Kas lastekodu või siiski täitsa oma perekond? Usun, et mina valiksin täitsa oma perekonna. Ja ma usun, et kui ma oleks kasvanud oma ema ja isa pere asemel üles peres, kus mul on kaks ema, siis minust ei oleks saanud lesbit. Olen praegu hetero, oman väga mitmeid gei-sõpru ja olen edasi hetero. Homoseksuaalsus ei jää nendega hängijatele külge. No tee mis tahad, ei jää.

Heterovanemad on OKEI. Samasoolised vanemad on OKEI. Üksikvanemad on OKEI. Miks on vaja nii palju vihkamist ja vägivalda (vt. alles nüüd Prantsusmaal toimunud mässu) selle ühe teema ümber? Kes on need inimesed kes võrdlevad homoseksuaalsust pedofiilia ja zoofiiliaga? Millega õigustavad end need inimesed, kes nii tugevalt vihkavad?
Jah, Homod korraldavad vahel paraade, et olla märgatud ja kuigi mina leian, et see on okei ja siukest asja laivis jälgida on huvitav, sest paraadid ju alati toredad, saan ma aru neist, kellele ei meeldi, et seda nina alla surutakse. Tõesti. Tehku siis probleem sellest, et nad suruvad seda nina alla, mitte sellest, et nad on kõik peast katki ja haiged ja neid tuleks geist-terveks-tegemise-laagritesse saata. Pray the Gay away ei toimi. Nad on samasugused inimesed, täpselt nagu sina ja mina, ainult, et nad armastavad teisest soost inimesi. Mis on seal halba?

Autoriks Rocketshoes.

Oled olemas.

...

Soovides, ja unistades

Liigume koos päikse poole

Lootus kannab meid elus edasi

Ja kui ka päevad on hallid

Ja taevas näib armutu

Ei karda, sest tean,

Et oled olemas

Vihmas, tuules, lumeasajus

Helged mõtted teevad sooja

Lootus annab meil jõuet elada

Valentinipäev

Kedagi vist ei üllata, et ma jubedalt sõbrapäeva laavin? Ja mis selle veeeeeeel toredamaks teeb on see, et mul nii megatore peiks on. Ja olgugi, et ta oli päev otsa tööl ja rassis raskelt, et pere süüa saaks (= mina) siis ikkagi oli ta õhtul nii numps ja tõi mulle seitse punast roosi :)

Teenisin need ära, sest ma tegin üle pika aja pitsat ja kes mu Vapiano seiklusi mäletab, teab, et ma SAKIN pitsade tegemises. Terve köök oli jahu täis, Alfa oli jahu täis, faking esik oli isegi jahu täis! Arvuti on ka ilmselt seest jahune nüüd. Aga hakkama sain, olgugi, et ma taigent mingi neliteist korda lahti-kinni rullisin... Ja Siimule maitses, mis peamine!

Rohkemat ei olegi tahta kui diivanil kaisus lebotada, telekat vaadata ja elu-olust rõõmu tunda. Minu tuju on hea, loodan et teie oma ka!

Yay yay!

Valgamaa Mersud

Täna läksime me kella kuuest umbes Valgamaale Mersut ostma ja koju tagasi jõudsime tubli 12+ tundi hiljem... Aga WORTH IT! Kell on kaheksa kaksteist hommikul, Siim magab mu kõrval ja mina jagan teiega neid osasid pilte, mis ma neist imelistest autodest tegin...

Kui enne ükski W123 polnud otseselt minu Baby, siis see punane iludus... Jep. Tema on! Ei ole kahju Siimule Aurist laenata, kui ma ise selle kaunidusega linnas ringi saan paarutada. Mmmm!

Meie punane kaunitar. 

Ja temaga kaasas olev kollane, väheke rohkem päevinäinud sõber.

Armastan Mersusid! Olen seda varem maininud või...? :)

Not even a second

Lifescouts Badges

Lifescouts on päris põnev sait, kus on välja mõeldud märgisüsteem, umbes nagu Foursquares. Ainult, et märgid saad sa vastavalt oma elule ja kogemusele! Nii vahva tegelikult.

Load sain ma aastal 2008 ja sõitnud peaaegu igapäevaselt olen ma sellest ajast saati. Mulle meeldivad autod... Ei... Ma ARMASTAN autosid. Ma armastan sõitmist ja ma pean ennast võrdlemisi heaks juhiks. Kuigi ma ilmselt kunagi ei hakka detailselt aru saama, kuidas autod seesmiselt töötavad (Reto proovis mulle seletada boksermootorite ja teiste selliste vahet... Ikka ei mäleta), siis mingil määral usun ikkagi, et tean nendest rohkem kui keskmine neiu ja see teeb mind uhkeks :D Jubedalt aitab muidugi kaasa see, et mu ümber ainult autopeded on olnud juba viimased mitu aastat.... Oh jah. Autod on imelised!

Suzuki oli mu esimene tibu, keda sai parajalt retsitud ja kes oli imeline auto esimeseks autoks, kelle peal sõitmist õppida. Suviti toimis ta hostelina, kus magada ja kuigi ma parajalt puid alla sain selle eest, et ta mul oli, on mul siiski hea meel, et see mu esimene auto oli. Reasonably priced car!

Mersu oli mu elu armastus, ausalt! Ilus, võimas, butch ja nii väga armas. Esimene sõit sellega, oli Kuutsekale ja tagasi, mitu-mitusada kilomeetrit. Kui ei olnud kellegi juurde minna, siis Mersus sai ikka istuda ja oma joogid lõpuni teha! Katuseluugist sai tähistaevast imetleda ja suvel käed väljas kiirust ületada. Ja talv + tagavedu! Ooooh, kuidas ma seda autot armastasin...

Ja Auris. Auris on minu tibu nüüd. Väike, valge ja täitsa esimene täitsa oma auto. Auris on isikupärane, uskuge või ei, ja ta on mulle täpselt paras. Ta on kena, ta ei ole üleliia võimas (kuigi, keda ma petan, just selline mulle ju meeldiks...) ja kuigi ma ise teda välja ei valinud ja ta pole just see, mida ma ilmselt oma tulevaseks autoks pidasin siis ta on siiski minu Auris ja ta on mulle armas. Hetkel ma ei kujuta end jällegi mitte ühegi teise autoga ette! (Kui siis võib-olla Mersu G-klass... :))

Autod on kihvtid! Ja no muidugi on lisaks neile kolmele olnud mu elu jooksul veel mitu-mitu autot, kes armsaks saanud, alustades Hardo Škodast ja lõpetades Go Greeni Limuga. Manuaal on mul ju ka uuesti selge ainult tänu sellele, et me Hardoga autosid vahetasime aeg-ajalt, kuna tema tahtis Mersuga sõita ja mina manuaali harjutada Škoda peal :D

Stacking game ja miks see ei toimi.

Alustame sellest, et mis asi on Phone Stacking Game? Panen siia ühe pildi ja saate ise lugeda:

Käisime siis Mack-BBQs koos Killu, Ivo ja Sassuga. Enne tellimist tuli kellelegi meelde, et on olemas selline asi ja et me peaks seda proovima. Mõeldud tehtud, kõik telefonid läksid hääletu peale ja laua peale virna.

Tundus imeline idee, onju? Telefone pole, keegi ei saa FBd tšekkida ja me saame üksteisele pühenduda ja suhelda!

Ei võtnud kaua kuni Ivo ja Killu peaaegu käsipidi kokku läksid ja kõik lähedalistuvad lauad meid suurte silmadega vaatasid. Tüli põhjus? Killu rebestas mingit paberit, Ivo oli häiritud ja hakkas tema kallal nokkima, Killu oli häiritud ja pani vastu ja nii ta läks...

Veidi aega hiljem hakkasime mina ja Sass üksteisega konflikti otsima. Kahjuks ma ei saa teile edastada, mis täpselt juhtus kuna mul polnud telefoni kuhu toimuvat actionit kirja panna. Sellest meeldetuletus tulevikku: Alati paber ja pliiats kaasa! Kunagi ei tea kui vaja võib minna.

Samamoodi Siim oli tulemas ja mind jubedalt häiris, et ma ei saanud telefoni tšekata ja talle helistada ja uurida, mis värk on. Ja lisaks häiris mind kogu see aeg fakt, et ma ei saa kellaaega uurida. Mulle ei meeldi olla ajatajuta ja see tunnike või nii tundsin ma end just täpselt nii.

Positiivsed küljed? Jaahhh, me tõesti suhtlesime üksteisega, aga ma nüüd ei tea, kas rohkem kui muidu. Tülisid tekkis küll rohkem. Killuga suutsime mõlemad ka ajaviitmiseks oma rahakotisisu laua peale tühjendada ja seal sees korraliku inventuuri teha. Kah positiivne, I guess...? 

Minu jaoks oli pettumust tekitav see, kui lõpuks oma kalli telefoniga taas ühendudes ei olnud seal ainsatki vastamata kõne ega SMSi :( Böää. Samas FBs oli rohkem notificationseid. Win? 

Üldkokkuvõte? Õilis idee, aga välja kukkus nii nagu alati. Me oleme tänapäeval harjunud oma telefone omama ja pidevalt välismaailmaga ühenduses olema. Armas, et me saime tunnikeseks kõik ainult üksteisele pühenduda, aga ma usun, et telefone aeg ajalt näppides ei ole me ebaviisakad värdjad ja kõik saavad aru ja mõistavad ning ei pahanda.