eileee ?

Üleeile tegelikult.

Ma tegin KIRJANDIT uuesti ja kuna ma ise ei viitsi end transportida siis lasin Riksul end kohale viia. Mainori kõrgkooli eest lahkus ta kummide vilinal, niiet kõik nägid ja ma ei olnud kindel, kas tunda uhkust või peita oma nägu. Ei teinud kumbagi ja naeratasin imalalt ja jooksin uksest sisse.
Kirjand läks... Keskpäraselt? Ei teagi. Elame-näeme.
(Tuleb välja, et Mersul on vilekummid!)

Õhtut alustasime Hardoga Nõmme Villas, ehk endises litsimajas, kus Enel ja tema kaks sõbrannat pidasid sünnipäeva. Teemaks oli kaksikud ja me Hardoga saime üliägeda outfiti kokku, mis koosnes mustast triiksärgist, katkistest teksadest, mustadest ketsidest, pintsakutest ja punastest lipsudest. Temal Kolme Õe, minul Vapiano lips. Ja nii vahva oli sest, et me matchisime nii hästi ja ma olen niiiii pettunud, et ainuke pilt sellest outfiti-jamast on siinkõrval kuskil ja mind isegi ei paista :(
Igastahes mingi hetk liikusime linna edasi, kus olid Sass ja Gerda ja Riks ja Siim ja Berit ja veel igasuguseid. KUKU KLUBI oli jälle teemas ja kuna me olime nii matchivates riietes siis saime Hardoga ühe inimese hinnaga kaks piletit ja garderoobis vist joppas ka poole hinnaga. Yay!

Klubis olime kuueni? Või seitsmeni? Kauakaua. Pidime koju minema kuni klubi ees kaklus tekkis. Hardo jooksis kähku Mersut tooma, et saaks meie sõbrad ohutult koju transportida, aga nii kiire ta kahjuks ei olnud ja pärast seda kui Mersu esmaabikarp oli haavandid ära plaasterdanud viisime kamraadid traumapunkti. Koju jõudsime kaheksa paiku. Päike säras ja linnud laulsid ja imekaunis hommik oli lihtsalt.

the day i didn't die

Täna on olnud üks vapustavalt imeline päev! Ma ei tea isegi miks.

Algas sellega, et kell 7midagi saabus koju Hardo, kes leidis et hea idee on viskuda voodisse diagonaalis mu jalgade peale nii, et ma magada ei saa. Idee ideeks. Rääkisime pikalt Facebookist ja kuna unedemaale tagasiminek oli minu jaoks not an option otsustas ta täide viia oma lubaduse teha mulle breakfast in bedi ja tegi mulle ühe võiku (endale tegi umbes kuus) ja praadis muna peekoniga ja tõi selle kõik mulle voodisse. Puudusid küll hõbekandik ja valge vaas roosiga, aga no armas žest oli ju seegi. Siis lubas ta mu tööle viia ja keeras magama.
Sellest sai nii palju, et mul ei õnnestunud teda enam voodist välja saada ja tööle läksin siiski üksi. Jättes talle enne muidugi kirja, nagu meil kombeks. (Kojutulles tema responsi nähes ei olnud ma kindel, kas nutta või naerda. Siiamaani ei tea.)

Tööle läksin Just Jacki "The Day I Died" saatel. Nii happy ja nii carefree ja nii positiivne laul kuni viimase värsi viimase reani. Ja isegi siis jätkub refrään uuesti ja tuju läheb jälle heaks.
Tööl oli vaikne. Õiged kolleegid olid kohal. Kliendid olid heas tujus. Päike paistis uksest sisse. Sain end kurssi viia Hemingway "Ja päike tõuseb. Fiesta" nimelise raamatuga. Paar korda käis Hardo ka külas, röövis paar topsitäit cappucinot. Tiiu helistas ja tegi tuju heaks.

Kojutulles sain kassiga kokku. Andsin talle süüa, käisin soooooja dušši all ja pugesin sooja ja mõnusa teki alla ja nüüd olen siin, praktiliselt kerratõmbunult ja kuna kell on kaks minutit kaksteist läbi siis naudin juba uue päeva algust. Tuju on ikka veel nii hea...

Tänane päev oli TÄPSELT siuke. Ainuke vahe oli see, et ma ei jäänud takso alla :)

the importance of hugs

Sõprade olemasolu on kõige tähtsam siis, kui juhtub midagi halba. Nagu täna. Täna külastasin ma Västriku loomakliinikut eesmärgiga kustutada oma armsa Täpiku eluküünal. Ja nii läkski.
Hommikul ma veel ei olnud kindel, mis saama hakkab. Mida edasi seda kindlamaks asi sai ja kui oli tehtud kõne ja aeg kinni pandud leidsid ka pisarad mind üles ja ülejäänud päev möödus iga natukese aja tagant rohkem või vähem nuttu tihkudes.

Gerda pakkus, et tuleb moraalseks toeks kaasa. Tiiu pakkus, et tuleb kaasa kätt hoidma. Lõpukõne tegin Hardole kuna ta oli reaalselt ainuke, kes tollel kellaajal vaba oli ja kes mind autoga kohale sai viia.

Sündmus ei olnud sugugi tore ja kui Hardo mu lõpuks tagasi Kosklasse viis ja ma oma kutsu autosse pakkisin hakkasin ka Jürisse sõitma. Ja mu korterikaaslane oli nii armas, et helistas mulle hiljem ja tuli ka Jürisse ja aitas (aitamise all pean silmas seda, et tegi tegelt kogu töö ära samal ajal kui mina kõrval meeleolu hoidsin ja silmi hõõrusin) Täpiku maha matta. Kuulasime "How To Save A Life" ja "Open Your Eyes" laule ning katsime haua ilusa küünlaga, mis pidi 8h järjest põlema (niisiis peaks ta ka praegu veel hõõguma).

Hiljem sain kokku Sassiga, kellele ma viisin viimase avamata koerakonservi ning kellega sai üks tass kakaod joodud.

Pärast seda kohtusime Beriti ja Hardoga meie pool ja jõime siidrit ning rääkisime kõigest, mis pähe tuli ning vedelesime veidi voodis ja mõtlesime elu üle järele.

Praeguseks olen saanud täpselt ühe kalli. Milles olen osaliselt ise süüdi, kuna mu ema ei suru kunagi kallistusi peale ja ka teised pole eriti sellised. Ikka pean ise algataja olema ju. Ainuke, kes leidis et üks embus olukorda sobiks oli Berit. Ja see oli temast meeletult vahva.
Armsad žestid ja tähelepanekud on ka olulised. Mulle meeldib ja ma olen väga tänulik, et Hardo terve päeva mu kõrval veetis ja et Tiiu minu telefonitsi-tugi oli. Aga selle kõik oleks teinud täiuslikuks mõned kallistused.

Ma ei ole muidu üldse ümberthoidja tüüpi, aga teatud olukordades kallistused lihtsalt peavad olema. Ja olgugi, et ma alati tean millal ma peaks kedagi embama - ma enamasti ei suru seda peale. See on kurb, kuna ma ise tean kui löödud ma olen, kui ma ei saa mõnda kallistust olgugi, et see nii palju juurde annaks.

Sellest ka kogu selle posti point. Inimesed: kallistused (eriti halbades olukordades) ei ole häbiasjad. Neid ei saa olla liiga palju, aga kindlasti saab neid olla liiga vähe. Kui tundub natukenegi, et kallistus sobiks olukorda siis do it!

ps: Silmad valutavad, peavalu ajasin eemale ibuMaxiga. Koera kaelarihm on riiuli peal ja ma ikka veel ei tea, mis sellega teha...

pärnu? pärnu!

Eile leidsime Hardoga, et vaikne õhtu kodus ei lähe kohe kuidagi. Kuna meile meenus, et sõber Alexandril on pudel tequilat kodus, leidsime, et peaksime selle endale ärima.

Alustasime õhtut siis nii, et läksime Sassi juurde ja saimegi tema pudeli vägijooki enda kotti. Tipiks jätsime talle šokolaadimune.
Tripp sinna läks lahtise katuseluugi ja kõva-kõva muusika saatel. Mainin ära, et kell oli umbes 1 esmaspäeva öösel.

Tagasi oma armsasse korterisse jõudes alustasime tequilaga. Tegime Tequila Sunrise'sid endale ja üritasime välja mõelda head joomismängu, mida kahekesi mängida saab. Parim response, mis internet leidis oli a la "if you're looking for good drinking games for two persons you really need to go outside and find some friends."
Ja siis helistaski Sass, kes ütles et ta tuleb nüüd ka meile külla. Sassiga koos saime tellitud Crank 2-e ja selle abil joomine algaski.

Üks hetk läksime linna, Nimetasse, kus üksinda laval tantsu sai vihutud. Kell pool viis hommikul visati meid sealt välja ning siis trippisime mujal ka ringi: kuskil Koplis mänguväljaku lähedal ja Linnahalli parklas ja kindlasti veel mõnes asukohas. Ja siis viis Sass meid koju.

Kus sündis otsus, et miks mitte minna Pärnu? Mõeldud. Tehtud sai ta mõned tunnid hiljem, kui üks meist kaineks sai, et autorooli minna. Minema hakkasime tipa enne kella seitset. Pärnu jõudsime täpselt 8:45, kui uksest astus välja Richard. Ta pidi kooli minema, aga meid nähes jäi noormees seisma ja vahtis ja vahtis ja vahtis. Üllatusmoment oli meil vapustavalt välja tulnud. Kui Rix lõpuks olukorraga leppis viisime ta kooli ja ise sõitsime tema korterisse tagasi.

Pärnus veetsime meeldiva päeva Richardi(pärast kooli, siis), Oskari ja Veiko seltsis. Steffani käis muidugi asja juurde. Karolinil käisime ka külas! Midagi väga meeldejäävat tegelikult ei teinudki, aga üleüldine miljöö ja meeleolu oli piisav.

Öösel sündis siiski otsus tulla koju tagasi, Pärnus polnud enam eriti actionit. Tallinnasse jõudes käisime ka Kolmes Ões, Renettal külas.

Nüüd oleme kodus. Hea on siin olla. Meeletu väsimus on peal, aga leian, et see kõik oli seda väsimust väärt. Kahe päeva jooksul on magatud võib-olla 3h. Pole paha! Ja teinekord jälle.

Vahva on inimesi üllatada :)

snow patrol

Mis on minu kõige lemmikum muusika ever? Võiks arvata, et Robbie Williams või siis äkki Beck või keegi Joshua Radini taoline või äkki ikka veel Maroon 5?

Eip. Snow Patrol.

Snow Patrol suudab igas meeleolus sobida, eriti just aga siis kui ma ennast kurvasti tunnen. See on nii vapustav kui ilusad on nende laulud ja kui mõnus on nende muusika ja kuidas see muusikute grupp suudab mu tuju alati täpselt õigeks teha!




Chasing Cars on nii ...

Anyways. Kell on 3 öösel. Mul on selja taga meeletult pikk ja raske tööpäev. Mul on tekkinud vastik köha ja nohu. Tunnete-frondil olen ikka veel sassis. Aga ma leban siin oma voodis, kuulan oma arvutist Snow Patroli ja ma tunnen, et kõik on hästi.

kuku klubi

Eile alustasin õhtut Ennu pool koos ema kingitud šampusepudeliga ("pühad ju!"). Korkisime pudeli lahti, panime peale South Parki uuema osa ning jõime ja itsitasime. Kui ajuvaba on naerda meeste üle, kes endale munandivähki tekitavad, et saaks ravitoime eesmärgil kanepit osta? Ikka päris ajuvaba. Aga South Park on üks selliseid multikaid, mis just täpselt sellised asjad ekraanile toob ja meiesugused nende idiootsuste üle kõht kõveras naerda saavad.
Ennu on ikka veel tore. Üksiti tutvustas mulle sellist sarja nagu "Ugly Americans". See oli väga imelik, aga piisavalt naljakas, kui pudel šampust hinge all on.

Siis helistas Sass ja liikusin edasi linna. Sain kokku nii Sassi kui Rixuga ja koos trippisime Kuku klubi poole. Tee peale jäi Hesburger, kus Rix leidis, et võiks seal istuva kolme abipolitseinikuga juttu rääkida. Gerda läbi telefoni antud hoiatused, et viimane kord viis selline teguviis ühe noormehe kainerisse teda ei peatanud. Meie Sassiga kannatlikult ootasime, kuni Rixul jutud räägitud. Varsti nii ka läks ja ei läinudki kaua kui jõudsimegi Kukusse.

Oi-oi-oi kui hea pidu oli Kuku klubis! Majas oli üritus nimega "La Dolce" ja muusikaks oli üleüldine disko! Sain ühe Ukrainlasega tuttavaks, kes Tallinnat taevani kiitis ja vahetasin noore DJ-abiga pidevalt pilke (rääkima ma temaga muidugi ei julgenud minna). Ja kui ma tellisin soovilooks "Walking On Sunshine," siis võite ette kujutada kui pöördesse see kogu klubirahva viis!
Sassiga sain veidi harjutatud klassikalisi tantsusamme, nagu samba ja valss ja muud sellised ja nii vahva on, kui noormees sind veidike ringi keerutab! :D Kuigi ma olen siiani alati veendunud, et nad kukutavad mu selili, kui nad mind peaaegu maani venitavad. Sassu seda siiski ei teinud õnneks.

Pidu lõppes tipa pärast kella nelja, kui lasti mõned huvitavad lõpulood (Trololoooo ja Võimlemisekärbsed) ja siis kõik klubilised välja peksti. Tegime Sassi, Rixu ja Lonniga lõputripi Sassi majani ja toas olles suutsin mina suhteliselt kiiresti unega kaklusse asuda. Keegi pani peale klassikaraadio ja siis kadusid mu kolm kamraadi õue suitsule. Jändasin veidike telekaga ja sain peale Star FMi, kust tuli Liisi Koiksoni "Sinu Hääl". See oli piisavalt mõnus lugu, et pugeda linade vahele (oi kui pehme on Rixi tekk!) ja seal kiiremas korras uinuda.

Viimane kellaaeg, mille mainimist ma enne täielikku blackouti kuulsin oli 8:15.


(tahaks veel tuua välja, et selle video uploadija username on "tyrauba" :) kaunis)




Nüüd vedelen oma armsas voodis. Seina taga on Agne, kes raamatut loeb ja aeg-ajalt naerda kihistab. Kõrval nurrub Marta, kes mulle seltsiks on. Jalgade peal on mu trusty Macbook, kes on ainuke põhjus, miks ma ikka veel ei maga.
Hardo peaks ka vist lähima paari tunni pärast koju jõudma.

Ilus elu. Olen õnnelik, et lõpuks Kuku-kogemuse sain (Tiiu ja Hendrik kiidavad seda kohta alatasa!) ja olen õnnelik, et ühte oma vabadest päevadest nii meeldejäävalt veeta sain! Yay.