Mis ma öelda oskan... Kõik sai alguse 2012 suvel kui me Ivo, Killu ja Siimuga ringi hakkasime trippima. Vallutasime pool Eestit ja veetsime ööd kõik koos Protestis istudes ja laaberdades. See, et kõik tööl käisid polnud mingi probleem. Minul oli muidugi ka kerge uute inimeste leidmise soov, kuna üks seltskond ja sõprussuhe oli just omadega totaalselt rappa läinud. Õnneks lõppes kõik hästi ja vahetasin (minu jaoks) mürgised inimesed ilusate ja toredate vastu.
"When you least expect it," pidas paika.
Naljakas on see, et kõik oli täiesti friends-only kuni mingi hetkeni kui mul peast klõps läbi käis. Istusin üks päev tööl, Ülemiste keskuses, ja kirjutasin Tiiuga chatis. Ja avastasin, et ükskõik mis külje alt ma seda vaatan, on äkitselt mulle üks poiss no nii väga meeldima hakanud, et kohe imelik on ilma temata mõni õhtu mööda veeta. Õnneks neid õhtuid polnud selleks hetkeks enam palju, kuna küll ma elasin Siimule taksoöödel kaasa, küll me käisime öösel koos midagi söömas, muidugi veetis ta palju aega Komeedis (nagu kõigil üks hetk kombeks oli) ning kui ta mul omale öiseks sõiduks CD palus kirjutada siis ma ju PIDIN sinna mingeid lollakaid armastuslaule peale panema. Dubstep küll, aga mõte loeb, eks...
See oli üks septembriöö, kui me kõik koos jälle Protestis istusime. Õhtu tipphetk on see, et Siim hakkas luksuma ning pidi Protesti ümber mitu ringi jooksma. Ja meie kahe jaoks lõppes see õhtu kuidagi hästi kähku. Siim oli muidugi väga nutikalt oma asjad Komeeti jätnud, et saaks ööseks sinna tulla. Ta oli sneakym kui ma, mul oli lihtsalt olnud plaan ta külla kutsuda :D Komeeti jõudes lasi ta mulle Uku Suviste "See on nii hea" laulu Youtubest ja teeeerve öö oli mingit lollakat vihjamist täis, nii ühelt kui teiselt poolelt. Õnneks kandis see kõik vilja and the rest is history, nagu öeldakse. Me oleme mõlemad muidugi täiesti nii puppyd, et isegi see, et sa veidi vintis peaga inimese külla kutsud ja voodis kaisus magad siis see jumala eest ju ei tähenda, et keegi midagi öelda või teha julgeb. Tagasi vaadates on naljakas :D
Pilt: Mait Jüriado
Aga mis siis nüüd? Kõik on imetore. Ta on inimene, kes jagab minuga väga paljusid huvisid. Ta saab kõigist mu lollakatest naljadest aru. Ja mis veel hästi tähtis - Talle meeldib Alfa! Kohe nii kassisõber on, et võtsime kahepeale ühe kiisu juurde! Pluss ta on kultuurne, laulab ja armastab ooperit. See mingil määral mõjutab mind ka ja mul on uhke, et ta teab sellistest asjadest palju ja tuleb musikaalsest perest! Opposites attract sest minu pere väga muusikaga ei tegele ja ma ise olen tohmlollakas selle koha pealt.
Ta vahel kakleb minuga kummal pool voodit magada ning teinekord läheme tülli selle üle, mida õhtul süüa teha. Aga kes siis ei tülitseks? Lõppkokkuvõttes on kõik hästi ja mul ei ole kunagi varem enda kõrval olnud inimest, kes mulle nii hästi sobiks. Me pole koos olnud isegi kahte aastat veel ja antud hetkel ma ei kujuta ette, kuidas ma peaks oskama ilma temata elada.
Oma arust tundsin ma enne seda mitu korda, et see vist ongi armastus. Aga mitte ükski eelnevatest olukordadest ei tule ligilähedalegi sellele suhtele, mis mul on Siimuga. Armastan teda nii palju, et sõnadest jääb puudu.
