rasedus

Eelmine postitus ma ei olnud veel rase. Sellest kaks kuud edasi sai üks kutt hakkama pandud.

Nüüd olen ca. nädala kaugusel sünnitamisest. Meie Sebastiani due date on 14.02, ehk sõbrapäev.

Mul on selle kohta mõned mõtted, mis Twitterisse ei mahu kuid mida ma siiski jagada tahaks.

See rasedus on kulgenud LIIGA lihtsalt?! Kas selline asi on võimalik? Ei ole hulle pregnancy cravinguid, ei ole hulle tujusid (Siim võib kinnitada!), ei valuta eriti kuskilt, pole oksendada olnud vaja ega midagi. Nüüd, üheksandal kuul, hakkavad vaevused veidi välja paistma. Ja sellega seoses...

Jäänud on ÜKS nädal, või isegi tegelt täpselt kuus päeva. See vend istub mu põie (või emakakaela? või millegi muu???) otsas konstantselt ja muljub ja torgib seda ja see on valuuuuuus.
Nädal 37, ehk kaks nädalat tagasi, sai ta valmis interneti info järgi ja pmst oleks võinud juba ammu välja tulla. Ja ma ei saa aru, mida ta passib seal sees - siin väljas on palju parem ju! Also ta kasvab aina edasi ja minu arust ta võiks seda edasist kasvamist ka minu kehaväliselt teha.

Kõik mu kaasrasedad, kellega me sarnast due datei jagasime, on juba sünnitanud ja see teeb mind MEGAkadedaks. Üks neist läks nädala võrra üle. See tekitab anxietyt, sest et sama oht on ju ka mul. Me Siimuga omavahel leppisime kokku, et esmaspäev oleks optimaalne. Elame-näeme, kas see kokkulepe püsima jääb. Väike kutt minu kõhus igastahes kokkulepetest kinni ei pea.

Samuti sobiks kuupäevad 12.02.20 või 20.02.20 või 22.02.20. Kuigi need viimased kaks on juba natsa liiga kaugel, aga maagilise sünnakuupäeva nimel olen valmis seda rasedust veel veidi taluma...

KÕIK on olemas! Tuba on valmis, mähkmed on ostetud, kõik vajalikud tarbed (käru, voodi, riided, turvahäll, teine voodi, lamamistool, mähkimislauad jnejne) on olemas. Haiglakott on koos. Me oleme nii prepared kui vähegi olla saab! Ainult üks oluline element on puudu - Kuhu sa küll jääd, Sebastian?!

Kes sa selline olema hakkad? Milline su iseloom on? Kas sinuga saab väga raske olema või oled sama unicorn-baby nagu on see lihtne rasedus olnud? Milline on sünnitus? Milline on emadus? Mis tunne on oma beebit rinnal hoida? Kuidas me Siimuga läbi hakkame saama seoses kogu beebindusega? Kas ma saan oma sotsiaalse elu kunagi tagasi? Kas minust saab helikopter-emme? Kas mul tekib pärast sind tahtmine veel beebisid saada? Kas me saame üldse hakkama?

Küsimusi on MILJON ja ma ei saa ühelegi vastust enne kui sina, Sebastian, oma pead välja ei pista. Palun tule juba. Me väga ootame.

no such thing

Little white lights

They perforate every night sky

I say it to them every time

"Come back in"

No such thing as over you

I don't want it anyway

I wouldn't even try to

If I don't let go, then there is

No such thing as over this 

I've tried to get over you, over you, over you 

You're on my mind, all the time

But I can't fix it by fixating on a rewind

(Tried to get over you, over you, over you)

When a good thing changes

When the change is staying 

Only thing to find is 

What to hold on 'til there's something else to hold on to 

(Over you, over you, over you) 

Hold on, 'til there's something else to hold on to 

Sara Bareilles getib mind.

jõul'18

Ma pole ammu kirjutanud!

Vahepeal olen oma töökoha vahetanud tagasi Moller Auto vastu. Kutsuti proovima ärimüüki ja kuna ma seda kohta pikalt taga ajasin siis ei pidanud kaua mõtlema. Rekkamaailma jääb seekord vallutamata, agaaaa ma ühe siiski müüsin!

12 meetrit jõudu! 

Moller Autos ootasid mind MINU inimesed ja minu autod ja minu töö. Olen seal nüüd ametlikult tagasi olnud 2 nädalat (pärast 5 kuust pausi) ja it just feels right. 

Jõulud on kohale jõudnud ja Jõuludinnereid on olnud kaks! Meie traditsiooniline sõprade ringis söömine, kus see aasta 11 inimhinge osales ning muidugi meie iga-aastane perekondlik ema-vaaritab-kõige-maitsvama-toidu dinner! Jõulusöömad ja istumised on mu lemmikud! 

Ning mis kõige tähtsam uudis on see, et me LÕPUKS KOLIME! Komeedi sai müüdud, 02.01 on notar ja peaks asja ametlikuks lükkama! Igasuguste laenude ooteaegade põhjendusel saame ilmselt uude koju alles veebruari alguses, aga... It's finally happening! Noblessner ootab meid!

Kirjatuhin minus on raugenud. Aastal 2009 tegin ma siia blogisse ca. 90 postitust. Aga see aasta on see äkki kolmas? 

Ehk järgmine aasta tuleb tihedam...

See sobiks olema minu blogi moto::

it starts with you

Natsa hirmus on ette võtta uued ja rasked väljakutsed, jättes selja taha oma hea ja mugav ning eelkõige turvaline töölaud. Natsa hirmsam on kuna kohe saab esimene nädal läbi ja ma tunnen, et ma olen ikka jube suure tüki hammustanud!

Ja selle hirmsa kõrval on ka väga suur excitement ja huvi, mis mind edasi kannab!

Wish me luck! 

new home

#AVNarvas

2018 tuli meile Narvas! 

Siim, Sassu, Rix, Gerda, Bämbi, Eva

Ja üle pika aja üks meeldejäävamaid aastavahetusi! 

vida mida

Käisime oma armsa tiimiga väljas möllamas. Ja nii hea oli!

safe place to land

I'm not going nowhere

Open your eyes

I'm always gonna be

Your safe place to land

The ground beneath your feet

Like you never had

When you're at 10,000 feet

No parachute

You got my hand

I'm always gonna be

Your safe place to land

truth hurts

hall

A mis toonides ma peaksin maailma nägema, kui ma juba tööl (kus ma veedan 8h oma päevast) nii masendavas nurgas istun?!

s.

Don't say a word

Just come over and lie here with me 

'cause I'm just about to set fire to everything I see

I want you so bad I'll go back on the things I believe 

 There, I just said it 

 I'm scared you'll forget about me

Superman

You can't read the thoughts

That form inside my head

And you aren't strong enough

To save my soul from dead

Then you can't keep my heart

From being ripped to shreds

I was wrong to alter reality

I made you some

Superman you couldn't be

All this time, oh, I truly did believe

That you got caught in the clouds

I wish you'd known that I would mean

To fall in love

Were you oblivious?

You were high in the atmosphere

I disappear below

her little secret

Viimased postid

Tereeeee 2016! On vist aeg teha selle aasta esimene post. Loodetavasti, ei jää ta viimaseks...

Täna on pühapäev ja ma olen sellest nädalast niiiii väsinud, et ma reaalselt ei lahku täna vist voodist. Kui Siim minuga siin oli siis tundus nagu me teeksime midagi. Aga nüüd ta pidi korraks tööle minema ja kuna ma ei jaksa päris-maailmas produktiivne olla siis ma leidsin, et ma jätan endast siia blogisse veel ühe jälje maha!

Sattusin siis Delfist lugema, et meie hulgast lahkus blogija Kadri Luik. Pean ausalt tunnistama, et mina sellisest isikust varem kuulnud ei olnud. Samas ei saa ma ka öelda, et ma meie blogimaastikul väga palju figureeriks või üldse palju Eesti blogisid loeksin. Aga see selleks. Googeldasin siis mina neiu nime ja jõudsin tema blogile. Ja muutusin õnnetuks.

Post, mis jääb igavesti esimeseks asjaks, mis sa tema blogis loed on tehtud eelmise aasta novembris ja räägib pagulaskriisist ja ei ole just kõige positiivsem kirjatükk. Mina olen inimene, kes üritab näha asjades head ja tõemeeli usub, et kõik pagulased ei ole terroristid (right?!) ja ei tule Euroopasse meie maad ära võtma. Ja mul tekib refleks hakata inimesega vaidlema kui ta toob oma postis välja, et Donald Trumpil oligi õigus ja inimesed peaksid endale relvaload tegema ning, et mis me neist pagulastest ootame - olete ju näinud kuidas ISISe vennad videotes külmavereliselt tapavad. Mida?!

Ma ei saa temaga vaidlema hakata selle pärast, et teda ei ole enam. Ja siinkohal ongi minu meelest hästi kehv olukord tekkinud, kus teda mälestatakse kui sooja, rõõmsameelset ja intelligentset noort naist ja ometigi tema viimane post on täis sallimatust ja ei maali temast sooja ja armastavat pilti.

Ma olen veendunud, et ta oli hea inimene, kes mõjutas paljusid teisi ja on ju tema blogi pealkirigi "Julgus mõelda, julgus öelda," mis tegelikult läheb selliste postidega väga hästi kokku. Kuid sellist posti lugedes jääb mulje inimesest sootuks teine. Mina isiklikult teda ei tundnud, nii et ma ei saagi tema kohta öelda muud, kui seda mis ma tema netipostitustest välja loen.

Kuhu ma tahtsin kogu selle pika jutuga jõuda - sa mitte kunagi ei tea, mis jääb sinu viimaseks postiks. Ja see oli see, mis ajendas mind ka postitama. Mul oli omadus siin blogis maha märkida kõik oma toredad õhtud ja koosviibimised sõpradega. Ma proovin seda uuesti tegema hakata! Ma tahan, et kui mind enam kunagi ei ole siis mingi mälestus minust siia ikka alles jääks. Ja eelkõige võiks see ikkagi olla positiivne!

Lõpetuseks jätan pildi, kus me Sassuga Mallu pulmas tantsu vihtusime! Sassu on tore, pulm oli lõbus, emotsioonid olid see õhtu hästi head ja täpselt sellise noodiga tahaksingi ma meelde jääda! (Pöidlad pihku, et see ei jääks siiski mu viimaseks postiks!)

Blogimisest

Mulle meeldib lugeda oma vanu postitusi ja ahhetada, kui kihvtid ajad selja taga on. Mulle hullult meeldib, et ma viitsisin blogida ja isegi pilte üles panna! Ma ausalt öeldes võiks IKKA VEEL seda ju teha, kuna pilte teen ma hästi palju ja kuigi pidusid enam nii palju ei ole, siis lõbusaid õhtuid on sellegipoolest.

Mis ma siis teen?

Jagan teiega ühte õhtut, kus me käisime Siimu, Mäestu, Martini ja Erikuga paadiga sõitmas. Vot! Ja kas teate mis? Hästi tore oli!

Meil Siimuga on praegu puhkus ja märksõna on puhkamine. Minu ideaalmaailmas me tripiksime ringi ja näeks uusi kohti Eestimaa peal, tema ideaalmaailmas me oleksime maal ja ei teeks mitte midagi. Kompromisside kaudu saame mõlemad mõnusa puhkuse - mõned õhtud oleme maal ja mõned õhtud tripime ringi. 

Ja kas teate mis? Jube mõnus on.

bõmm

Osta Bemm ära!

Sway

Let all the things you mean to me

Come tumbling out my mouth

Indeed it's time to tell you why

I say it's infinitely true

Say you'll stay, don't

Come and go like you do

Sway my way, yeah

I need to know all about you

Day 2 - Where you would like to be in ten years

Hästi raske on seda teemat alustada, kuna ma olen peaaegu terve oma elu olnud suhteliselt otsustusvõimetu.

Kui vaadata nüüd seda küsimust mitme külje alt siis ühest küljest (eraelu) tean ma täpselt, mis ma tahan, et kümne aasta pärast toimuks ja teise külje pealt (töö) on mu tahe täiesti olematu.

Alustame siis sellest, et kümne aasta pärast olen ma 35 aastat vana. Selleks ajaks võiks mul olla vähemalt üks laps ning pereelu. Pereelu koha pealt nii palju, et praegu on tore unistada ja mõelda. Ja eriti toredaks teeb selle unistamise see, et mu kõrval on hetkel inimene, kellega ma ennast mugavalt tunnen ja kellega ma tahaksin perekonna luua.

Fakt on see, et Facebook on täis vanu klassikaaslasi, sõpru ja kolleege, kes kõik üksteise järel beebisid saavad. Ja ma valetaksin kui ma ütleks, et ma ei ole kade. Muidugi ma TEAN, et praegu ei ole minu jaoks mitte mingil juhul õige aeg üks laps saada. Aga samas ma tean ka, et ma olen juba 25 ja mind häirib nii meeletult see, et igavesti on minu "viie aasta plaan" olnud selline, kuhu sisse ei mahu lapsed. AGA samas leian ma ka, et hiljemalt 27 võiks ju (esimese) järeltulija siia maailma tuua. Ja selle ajani on aega ainult kaks aastat.

Exploidin seniks Killu beebit, kuni enda oma pole :)

Kogu selle pika heietamisega jõuan ma arusaamale, et ma tean, et ma tahan kümne aasta pärast last ja abielu ja possibly oma maja ja madalat aeda ja kassidele lisaks ka koera. Aga tegelikult ma ju ei tea, sest mul on selline tunne, et mu elu on praegu veel nii laiali igatpidi.

Moller Autos meeldib mulle. Aga ma ei tea, kas ma seda tööd ka kümne aasta pärast teha tahan. Keegi kunagi ütles, et kes korra autosid müüma hakkab see seda tegema jääbki. Ühest küljest meeldib mulle väga see mis ma teen. Autod on põnevad, koolitused on kihvtid ja mu kolleegid on fantastilised! Teisest küljest vajavad inimesed vaheldust. Aga mine tea. Äkki hakkab mul nii hästi minema, et jäängi seda tegema :)

Ideaalis sooviksin ma, et mul kümne aasta pärast oleks elukutse, mis ei eeldaks iga hommik kell kaheksa ärkamist. See on ainuke miinus mu töö juures, mida ma kohe üldse ei salli.

Ma soovin, et me Tiiuga oleksime ikka veel sõbrad. Ma soovin, et mu sõprusringkond üleüldiselt oleks sama vahva, kui ta praegu on. Ma tahan, et Siim eksisteeriks veel mu maailmas ning, et mu perekond jäädavalt mu tegevusi toetaks.

Ma oskan rääkida, mida ma soovin enda eraelust ja inimestest enda ümbert. Ma arvan, et sellest ehk piisab? Võib ju loota, et kümne aastaga ma suudan välja mõelda, mis ma päriselt elus tegema tahan hakata.

Day 1 - Your current relationship, or how single life is

Nii. Täna sai meil üks aasta ja üheksa kuud Siimuga. Kusjuures praegu avastasin ja ainult tänu sellele küsimusele, mis mu mõtlema pani!

Mis ma öelda oskan... Kõik sai alguse 2012 suvel kui me Ivo, Killu ja Siimuga ringi hakkasime trippima. Vallutasime pool Eestit ja veetsime ööd kõik koos Protestis istudes ja laaberdades. See, et kõik tööl käisid polnud mingi probleem. Minul oli muidugi ka kerge uute inimeste leidmise soov, kuna üks seltskond ja sõprussuhe oli just omadega totaalselt rappa läinud. Õnneks lõppes kõik hästi ja vahetasin (minu jaoks) mürgised inimesed ilusate ja toredate vastu.

"When you least expect it," pidas paika.

Naljakas on see, et kõik oli täiesti friends-only kuni mingi hetkeni kui mul peast klõps läbi käis. Istusin üks päev tööl, Ülemiste keskuses, ja kirjutasin Tiiuga chatis. Ja avastasin, et ükskõik mis külje alt ma seda vaatan, on äkitselt mulle üks poiss no nii väga meeldima hakanud, et kohe imelik on ilma temata mõni õhtu mööda veeta. Õnneks neid õhtuid polnud selleks hetkeks enam palju, kuna küll ma elasin Siimule taksoöödel kaasa, küll me käisime öösel koos midagi söömas, muidugi veetis ta palju aega Komeedis (nagu kõigil üks hetk kombeks oli) ning kui ta mul omale öiseks sõiduks CD palus kirjutada siis ma ju PIDIN sinna mingeid lollakaid armastuslaule peale panema. Dubstep küll, aga mõte loeb, eks...

See oli üks septembriöö, kui me kõik koos jälle Protestis istusime. Õhtu tipphetk on see, et Siim hakkas luksuma ning pidi Protesti ümber mitu ringi jooksma. Ja meie kahe jaoks lõppes see õhtu kuidagi hästi kähku. Siim oli muidugi väga nutikalt oma asjad Komeeti jätnud, et saaks ööseks sinna tulla. Ta oli sneakym kui ma, mul oli lihtsalt olnud plaan ta külla kutsuda :D Komeeti jõudes lasi ta mulle Uku Suviste "See on nii hea" laulu Youtubest ja teeeerve öö oli mingit lollakat vihjamist täis, nii ühelt kui teiselt poolelt. Õnneks kandis see kõik vilja and the rest is history, nagu öeldakse. Me oleme mõlemad muidugi täiesti nii puppyd, et isegi see, et sa veidi vintis peaga inimese külla kutsud ja voodis kaisus magad siis see jumala eest ju ei tähenda, et keegi midagi öelda või teha julgeb. Tagasi vaadates on naljakas :D

Pilt: Mait Jüriado

Aga mis siis nüüd? Kõik on imetore. Ta on inimene, kes jagab minuga väga paljusid huvisid. Ta saab kõigist mu lollakatest naljadest aru. Ja mis veel hästi tähtis - Talle meeldib Alfa! Kohe nii kassisõber on, et võtsime kahepeale ühe kiisu juurde! Pluss ta on kultuurne, laulab ja armastab ooperit. See mingil määral mõjutab mind ka ja mul on uhke, et ta teab sellistest asjadest palju ja tuleb musikaalsest perest! Opposites attract sest minu pere väga muusikaga ei tegele ja ma ise olen tohmlollakas selle koha pealt.

Ta vahel kakleb minuga kummal pool voodit magada ning teinekord läheme tülli selle üle, mida õhtul süüa teha. Aga kes siis ei tülitseks? Lõppkokkuvõttes on kõik hästi ja mul ei ole kunagi varem enda kõrval olnud inimest, kes mulle nii hästi sobiks. Me pole koos olnud isegi kahte aastat veel ja antud hetkel ma ei kujuta ette, kuidas ma peaks oskama ilma temata elada.

Oma arust tundsin ma enne seda mitu korda, et see vist ongi armastus. Aga mitte ükski eelnevatest olukordadest ei tule ligilähedalegi sellele suhtele, mis mul on Siimuga. Armastan teda nii palju, et sõnadest jääb puudu.

30 Day Writing Challenge

Leidsin siis mina blogisid lugedes põneva listi. Pildichallenget ma olen olen juba teinud, aga blogi eesmärk on ju siiski KIRJUTADA ja kuna mul tihtilugu ideid pole siis see list annab ette kolmkümmend teemat, mille põhjal blogipost teha.

Day 1 - Your current relationship, or how single life is

Day 2 - Where you would like to be in ten years

Day 3 - Your views on drugs and alcohol

Day 4 - Your views on religion

Day 5 - The happiest memory of your life

Day 6 - Write thirty interesting facts about yourself

Day 7 - Your zodiac sign and if you think it fits your personality

Day 8 - A moment you felt the most satisfied with your life

Day 9 - What do you think the future will be like?

Day 10 - Discuss your first love and first kiss

Day 11 - Put your music player on shuffle and write ten songs that pop up

Day 12 - Bullet your whole day

Day 13 - Somewhere you would like to move or visit

Day 14 - Your earliest memory

Day 15 - Your favourite Tumblrs

Day 16 - Your views on mainstream music

Day 17 - Your highs and lows of the past year

Day 18 - Your beliefs

Day 19 - Your fears

Day 20 - How important you think education is

Day 21 - One of your favourite shows

Day 22 - How have you changed in the past two years?

Day 23 - Give pictures of five guys who are famous who you find attractive

Day 24 - Your favourite movie and what it's about

Day 25 - Someone who fascinates you and why

Day 26 - What kind of person attracts you?

Day 27 - A problem that you have had

Day 28 - Something that you miss

Day 29 - Goals for the next thirty days

Day 30 - Your highs and lows of this month

Panen kirja ja teen algust niipea kui mul on hetk aega maha istuda ja mõelda ja kirjutada. Praegu ei ole see hetk, aga lähipäevil ta kindlasti tuleb :) Korda päevas kuu aega järjest ma kindlasti kirjutama ei hakka, niiet eks näis kaua mul selle challenge lõpetamine aega võtab.