Lugu sellest, kuidas Eva kooli üritab astuda...

Vähem kui nädalake tagasi postitasin ma Facebooki selle, kuidas ma olin üliõnnelik, sest olin oma psühholoogia katsed edukalt läbinud ja sain lävendis päris heale kohale, mis tähendab, et ma saan tasuta psühholoogiat õppima minna! Oi kui õnnelik ma olin! Ma olen sellest juba aastaid unistanud ja kuigi ma inimeseõpetuse suuna psühholoogia üks hetk pooleli jätsin, olen ma lõpuks ikkagi jõudnud omadega kohta, kus ma tean, et see on see, mida ma tahan õppida ja minust saab kunagi päris inimene!

Aga siis sain ma üleeile hommikul kurjakuulutava e-maili...

Suure segadusega jooksin alguses Katariina Kolledži lehele oma Sotsiaalteaduste avaldust vaatama. Äkki neil sai konkurss läbi ja ma ei suutnudki lävendi sisse mahtuda, mis tähendaks potentsiaalselt seda, et ma saaks tasulisele kohale õppima minna...?

Suur oli minu üllatus, kui teada sain, et tegu siiski psühholoogiaga on. Helistasin paanikaga TLU Vastuvõtuosakonda ja küsisin, mis värk on. Seal vastati mulle, et tasuline koht on ilmselt tänu sellele, et mul vähem kui kaks aastat tagasi eksmatt sai võetud. Leppisin esialgu ja lõpetasin kõne. Aga terve järgneva päeva murdsin selle üle pead. Üks hetk jõudis mul kohale, et kaks aastat saab täis 2013 oktoober. EHK SIIS KOHE!

Saatsin järgmine hommik vastuvõtuosakonda e-maili, kuna telefonile keegi ei vastanud.

Tädi helistas mulle peaaegu kohe tagasi ja tundis ilmselgelt kaasa, andis mulle teada, et ma olen selle seaduse kõige rumalamas nurgas ja väga palju lootust ei ole, aga äkki on võimalik siiski midagi välja mõelda. Ta soovitas mul kontakteeruda psühholoogia õppekoordinaatoriga lootuses, et too neiu on varem sellises olukorras isikutega kokku puutunud. Süda rinnus saatsin siis järgmise e-maili psühholoogia õppekoordinaatorile. Kuna esimene vastus oli olnud nii personaalne ja inimene oli minu suhtes mingitki emotsiooni välja näidanud, ootasin ma sedasama ka järgnevalt inimeselt.

Saatsin talle põhimõtteliselt eelmisesse kohta saadetud kirja mõnede lisadega (ehk siis see kiri tuli päris pikk!). Ja vastuseks sain...

Ootan endiselt vastus küsimusele, mida endast täpselt kujutab reimmatrikuleerimine tasulisele kohale. Võin loota, et see tähendab seda, et mul on võimalik esitada avaldus, et mind võetaks vastu tasulisele kohale ja siis tekib mul taaskord võimalus mingi hetk esitada uus avaldus, et ma saaks tasuta kohale õppima tulla? Suures pildis meeldib mulle alati näost-näkku kohtuda inimestega, kui selliseid asju arutatakse, aga ma kardan, et tema ei soovi minuga sellest pikemalt rääkida. Ju ta teab, et ma olen desperate ja tahaksin ükskõik millist lahendust leida...

Oeh. Pika jutu lõpetuseks oskan öelda, et kui mul see aasta õnnestub Katariina Kolledžisse sotsiaalteaduseid õppima pääseda, siis ilmselt pean ikkagi sinna minema ja psühholoogia aineid võtma lihtsalt. Ja teate mis see tähendab? See tähendab seda, et ma saan järgmine aasta juba kolmandat korda (kui mitte lugeda UTsse tehtud katsed) psühholoogia sisseastumiskatseid teha! JESS! See on asja juures kõige kohutavam, sest ma mäletan väga hästi milline trainwreck ma olen olenud mõlemal viimasel korral... Ja mis siis juhtub kui ma ühel või teisel põhjusel ei peaks sisse saama...? :(

Loodan endiselt, et koolis viibib hetkel keegi, kes tahaks minuga kokku saada ja mulle veel veidi lootust ja lahendusi leida. Nüüd on veidi rumal tunne, et ma eksmatti kuu aega edasi lükkasin. Võib-olla kui ma oleks selle septembris välja võtnud oleks mul suurem lootus uuesti kooli pääseda. Võib-olla mitte. Lõppkokkuvõttes võin öelda, et lollakas seadus, mis üritab inimesi koolist väljas hoida! Mul on suur soov ja suur tahe lõpuks kooli minna, ma tean et ma olen oma elus õiges kohas ja ma TAHAN seda rohkem kui midagi muud. Ja siis pannakse mulle lihtsalt käsi ette ja öeldakse põhimõtteliselt, et oota üks aasta veel. Alatu.