Selle aasta kaart oli Eesti-kujuline. Eelmine aasta oma oli kikilipsuga president.
Meie eesmärk ei olnudki vist niiväga kõiki numbreid koguda, vaid pigem tõesti saada see kogemus. Meie viitsimatust muidugi näitab ka fakt, et me igalt ettejuhtuvalt lapselt (neid oli seal palju!) uurisime, kus on lähim kontrollpunkt... Kõik olid sõbralikud ja näitasid õige suuna kätte!
Tiiu ja Rix maisipõllul!
Sassu leidis maast peaaegu täidetud kaardi ja heade inimeste abiga saime me kõik peaaegu kõik numbrid värvitud. Õnnetuseks ei viitsinud keegi meist seal põldude vahel pikalt üle tunni möllata ja loobusime viimase numbri otsimisest ning naasesime talumaja juurde muid vahvaid tegevusi vaatama.
"Paide" punktis oli vaatetorn. Sealt ükskõik, mis suunas vaadates avanes täpselt selline vaatepilt.
Talumaja ümber oli ka palju vahvaid tegevusi. Eelkõige lastele mõeldud, aga noh, meiesugustel oli ka lõbus. Oli suur ragulka, millega sai jalgpalle lennutada; siis olid pisemad labürindid, mida sai loogika järgi läbida; suuuuurte tükkidega pusled ning lisaks kõigele on seal võimalik ka grillida. Minu absoluutsed lemmikud olid kolm parti, kes talumaja ümber ringi chillisid. Sain neile saia sööta ja see oli hästi tore :)
Maiasmokad...
Õhtu poole otsustasime ka Viru Folgilt läbi käia. Sassul lubati auto parkida isa mingi sõbra maja hoovi. KEEGI ei hoiatanud meid ette, et sinna saamiseks peab oma autoga läbi terve folgi sõitma. Võite ette kujutada kui mõnus tegevus see oli. Tundsime end nagu kuulsused, sest kõik vahtisid meie autoakendest sisse ja kuna need lahti olid siis tuli igasuguseid kommentaare. Suurim hitt oli muidugi Kudis.
Inimestest ümbritsetud :(
Viru Folgil hängisime me äkki tunnikese või nii? Maitsesime Sassu isa koduõlut ja suurima rõhu panime huvitavate asjade proovimisele. Mina olin (olen siiamaani) sillas Vana Tallinnaga jäätisest, Rixu sai omale maisi (olgugi, et meil auto pagass maisitõlvikuid täis oli) ja ühe varda otsa keeratud kartuli, Tiiu maitses praeräimi ja Sassu leidis leti, kust sai osta endale terve vuti. Ostis. Lasi meil ka maitsta. Ma ei saa öelda, et ma väga impressed olin... Minu arust maitses see nagu suitsukana, kuigi teenindaja käsi südamel väitis, et kanaga siin küll ühtegi sarnasust ei ole. Nojah.
Minikana :D
Ühesõnaga oli meil eile väga tore päev. Ujuma kahjuks ei jõudnudki ja selleks ajaks kui ma linnas Siimu ja teistega kohtusin olid ka nemad juba ujunud. Aga it's ok, ma väga ei põe. Suvi saab varsti otsa ja talvel meenutamiseks on üks vahva päev juures! Lõpetuseks panen veel ühe pildi võileivast :) Järgmise korrani!
No comments:
Post a Comment