Täna oli erakordselt ilus ja soe päev!
Hommikul käisin juuksuris ja sain Salon+is Anna nimelise teenindaja käe läbi väga õnnelikuks. Euronicsi teenindus oli veits vähem kiiduväärt. Nad müüsid mulle klapid, mis ei lähe iPodile taha. Tagasiminnes müüsid adapteri, mis oli täpselt sama nagu see klapiots. Ja kui ma juba kolmandat korda Euronicsi uksest sisenesin, seekord Hardo back-upina kaasa vedades, olid nad lõpuks nõus mulle raha tagasi andma ja uued klapid müüma. Keegi ei vabandanud kordagi ja see oli veidi häiriv, aga noh. Probleem sai lahendatud ju ja mul on nüüd uued kickasscoolid kuularid.
Oma päeva teise osa veetsin nii, et viisin oma armsa e-klassi Arukülla issi kätte, kuna mu auto oli katki. On katki. CDmängija ei tööta, parem esituli ei põle ja ta ei kiirenda, nagu peaks. Üksiti logiseb ta väga kurjakuulutavalt. Ja noh... Paak oli ka tühi :( Loodan ta lähiajal kätte saada. Tegin ta seest isegi ilusti puhtaks, käisin lapiga üle ja korjasin iga viimasegi asja, mis võiks prahina kirja minna, ära. Üksiti olen tänulik sellele, et Hardo matid paar päeva tagasi puhtaks kloppis, kuna see tegi minu töö lihtsamaks.
Kõige kurvem oli südame ja armastusega vahepaneeli kogutud kummikarude väljaviskamine. Me küll proovisime Hardo ja mu vennaga neid hävitada nii palju kui võimalik, aga lõpuks viskasin korraliku hunniku ikkagi ära.
Tagasi linna jõudes sain kokku Tiiuga ja Gretega ja Henrikuga ja Stiinaga. Istusime Toompea vaateplatvormil. Mingi hetk helistas Hardo, kelle suutsin välja vihastada kuna ei saanud hakkama meie asukoha kirjeldamisega, niisiis ta otsustas, et me ei saa kokku. Hiljem, kui seadsime sammud kodu poole, sattusime talle ja Beritile ikkagi kuskil Vanalinna nurgal peale. Kae nalja!
Kusjuures vaateplatvormil oli grupp pilusilmseid välismaalasi, kes terve meie sealveedetud aja suure kaameraga filmisid. Enamasti linna, aga natuke meid ka. Loodan, et nad kunagi tõlgivad ka meie teksti ära ja saavad teada, et lisaks nende diskuteerimisele rääkisime me ka näiteks korteritest ja ruutmeetritest ning üritasime välja mõelda, kuidas oleks kõige valutum vaateplatvormilt alla kukkuda.
Õhtu viis
meid edasi minu juurde. Pisike plaan oli Pärnu minna, aga kuna seda pulli ma olen spontaanselt ja ohutumalt juba teinud, siis jäi see idee katki. Grete-Henrik-Stiina läksid koju. Mina saatsin Tiiu Tammsaare Statoilini. Mingi hetk sain kõne Hardolt: "Sa oled purjus ja autota eks?" Asi lõppes sellega, et viisin talle tööle suitsu. Vahva on jalutada, kui õues on nii soe ja ilus ja tore!
Pärast Kolme Õe külastamist lasin Hardol end siiski koju tuua. Ja kui ta kummide vilinal kadus mõtlesin, et õhtu on läbi. Nõups, ta naases, et tuua mulle mu telefon ja võtta mult need õnnetud suitsud. Ja siis viskas hommikumantli peale, minul oli juba seljas pidžaama, ja nii me istusimegi õues ukse ees, rääkisime juttu ja tema tegi suitsu.
Leian, et oli üks huvitav ja ilusa päev. Ja sellest tuli üks pikk-pikk entry. Õues sajab vaikselt-vaikselt vihma ja linnud laulavad ja kõik on värske ja ilus. Peaagu et pean plaani uuesti jalutama minna...
Muideks. Tänane teemalugu on mingil põhjusel Brainstormi "Count My Fingers"
ejaks oli Gerda ja Berit elas vist niisama kaasa. Tegime võidu Paldiskini ja kuna me suutsime valest kohast ära pöörata juhtus nii, et kümmekond minutit enne Paldiskisse sissesõitmist saabus MMS Hardolt, pilt Paldiski sildist. Olime üllatunud ja leidsime, et okei. Sõidame sisse, leiame koha ja kontakteerume nendega. Möödus võib-olla veel 15 minutit, kui tee viis meid Pakri tuuleenergiaalale. Kaugelt paistsid tuulikud silma ja no muidugi tekkis mõte minna neid lähemalt uurima.
Täna oli erakordselt ilus ja soe päev!
Kusjuures vaateplatvormil oli grupp pilusilmseid välismaalasi, kes terve meie sealveedetud aja suure kaameraga filmisid. Enamasti linna, aga natuke meid ka. Loodan, et nad kunagi tõlgivad ka meie teksti ära ja saavad teada, et lisaks nende diskuteerimisele rääkisime me ka näiteks korteritest ja ruutmeetritest ning üritasime välja mõelda, kuidas oleks kõige valutum vaateplatvormilt alla kukkuda.
meid edasi minu juurde. Pisike plaan oli Pärnu minna, aga kuna seda pulli ma olen spontaanselt ja ohutumalt juba teinud, siis jäi see idee katki. Grete-Henrik-Stiina läksid koju. Mina saatsin Tiiu Tammsaare Statoilini. Mingi hetk sain kõne Hardolt: "Sa oled purjus ja autota eks?" Asi lõppes sellega, et viisin talle tööle suitsu. Vahva on jalutada, kui õues on nii soe ja ilus ja tore!
s surnuaias ja sain transportida oma Torma sugulasi presidendi vastuvõtule. Kusjuures nende enda autoga, mingi manuaaliga mahtuniversaal! Väga vahva on käigukangiga mängida. Viimasel ajal on päris tihti küll siuke "tahaks manuaaaaaliiii..." tunne sees.
Nägime nii palju vahvaid karvaseid ja sulelisi. Meeldejäävaim vist on üks liivahiir, kes rippus oksa küljes ja kelle pärast me nii nii mures olime sest, et ta tundus tõsiselt distressed olevat. Oma hea pool tundi seisima ja vaatasime ja arutasime, et mis selle loomakesega toimub, kuni lõpuks ta feilis ja ennast adjustis nii, et tuli välja et kinni ta seal küll pole. Lõpetasime kaasatundmise ja lahkusime.
inu jaoks not an option otsustas ta täide viia oma lubaduse teha mulle breakfast in bedi ja tegi mulle ühe võiku (endale tegi umbes kuus) ja praadis muna peekoniga ja tõi selle kõik mulle voodisse. Puudusid küll hõbekandik ja valge vaas roosiga, aga no armas žest oli ju seegi. Siis lubas ta mu tööle viia ja keeras magama.