Käerauad.

Stoori sellest, kuidas peolt tulnud Eva, Tiiu ja Sass kohtusid ühe hädas olevad kutiga.

Kõndisime mööda mere puiesteed kui meie juurde ilmus üks noormees, kes tundus täiesti adekvaatne, lihtsalt veidi mures, et tal käed raudus ja selja taga olid. Meie, hirmsalt nutikad, nagu me oleme, leidsime, et ilmselt mingi purjus joke gone wrong ja ta sõbrad lihtsalt olid jobud ja jooksid minema. Tiiul oli juuksenõel ja mina haarasin ohjad enda kätte ja leidsin, et ma muugin need käerauad lahti. Ilmselgelt olen jube pädev lukkude muukija, kas te mind siis ei tea?
Olime ametis õige augu otsimisega, mida muukida ja järgmisena lendas letti mendiauto, mille peale meie hädas noorsand sääred tegi. Üks selja taga aheldatud kätega nooruk on võimeline väga kiiresti liduma! Ment kusjuures läks talle sama kärmelt järele. Meile oli jäänud politseiauto, mille mootor käis, uks oli pärani lahti ja mille omanik tol momendil kuskil Plaza platsil ringi jooksis. Piilusime Tiiuga sinna sisse, jube põnev oli! Leidsime siiski, et ei oleks tark tegu midagi rohkem teha ja lippasime ka Plaza platsile. Kurjategija oli põgenenud, ment kõndis autosse tagasi ja sõitis minema. 

Täiesti imeliku lõpuga lugu. Ikka veel olen nii üllatunud, et politseinik kätte ei saanud teda. Teiseks - miks see härra üksi autos oli? Kus ta paarimees oli? Kolmandaks - Huvitav, mis kuriteole me peaaegu kaasa aitasime?

Pidu ja purjus inimesed. Alati fun ju!