Sõprade olemasolu on kõige tähtsam siis, kui juhtub midagi halba. Nagu täna. Täna külastasin ma Västriku loomakliinikut eesmärgiga kustutada oma armsa Täpiku eluküünal. Ja nii läkski.Hommikul ma veel ei olnud kindel, mis saama hakkab. Mida edasi seda kindlamaks asi sai ja kui oli tehtud kõne ja aeg kinni pandud leidsid ka pisarad mind üles ja ülejäänud päev möödus iga natukese aja tagant rohkem või vähem nuttu tihkudes.
Gerda pakkus, et tuleb moraalseks toeks kaasa. Tiiu pakkus, et tuleb kaasa kätt hoidma. Lõpukõne tegin Hardole kuna ta oli reaalselt ainuke, kes tollel kellaajal vaba oli ja kes mind autoga kohale sai viia.
Sündmus ei olnud sugugi tore ja kui Hardo mu lõpuks tagasi Kosklasse viis ja ma oma kutsu autosse pakkisin hakkasin ka Jürisse sõitma. Ja mu korterikaaslane oli nii armas, et helistas mulle hiljem ja tuli ka Jürisse ja aitas (aitamise all pean silmas seda, et tegi tegelt kogu töö ära samal ajal kui mina kõrval meeleolu hoidsin ja silmi hõõrusin) Täpiku maha matta. Kuulasime "How To Save A Life" ja "Open Your Eyes" laule ning katsime haua ilusa küünlaga, mis pidi 8h järjest põlema (niisiis peaks ta ka praegu veel hõõguma).
Hiljem sain kokku Sassiga, kellele ma viisin viimase avamata koerakonservi ning kellega sai üks tass kakaod joodud.
Pärast seda kohtusime Beriti ja Hardoga meie pool ja jõime siidrit ning rääkisime kõigest, mis pähe tuli ning vedelesime veidi voodis ja mõtlesime elu üle järele.
Praeguseks olen saanud täpselt ühe kalli. Milles olen osaliselt ise süüdi, kuna mu ema ei suru kunagi kallistusi peale ja ka teised pole eriti sellised. Ikka pean ise algataja olema ju. Ainuke, kes leidis et üks embus olukorda sobiks oli Berit. Ja see oli temast meeletult vahva.
Armsad žestid ja tähelepanekud on ka olulised. Mulle meeldib ja ma olen väga tänulik, et Hardo terve päeva mu kõrval veetis ja et Tiiu minu telefonitsi-tugi oli. Aga selle kõik oleks teinud täiuslikuks mõned kallistused.
Ma ei ole muidu üldse ümberthoidja tüüpi, aga teatud olukordades kallistused lihtsalt peavad olema. Ja olgugi, et ma alati tean millal ma peaks kedagi embama - ma enamasti ei suru seda peale. See on kurb, kuna ma ise tean kui löödud ma olen, kui ma ei saa mõnda kallistust olgugi, et see nii palju juurde annaks.
Sellest ka kogu selle posti point. Inimesed: kallistused (eriti halbades olukordades) ei ole häbiasjad. Neid ei saa olla liiga palju, aga kindlasti saab neid olla liiga vähe. Kui tundub natukenegi, et kallistus sobiks olukorda siis do it!
ps: Silmad valutavad, peavalu ajasin eemale ibuMaxiga. Koera kaelarihm on riiuli peal ja ma ikka veel ei tea, mis sellega teha...
