Not even a second

Lifescouts Badges

Lifescouts on päris põnev sait, kus on välja mõeldud märgisüsteem, umbes nagu Foursquares. Ainult, et märgid saad sa vastavalt oma elule ja kogemusele! Nii vahva tegelikult.

Load sain ma aastal 2008 ja sõitnud peaaegu igapäevaselt olen ma sellest ajast saati. Mulle meeldivad autod... Ei... Ma ARMASTAN autosid. Ma armastan sõitmist ja ma pean ennast võrdlemisi heaks juhiks. Kuigi ma ilmselt kunagi ei hakka detailselt aru saama, kuidas autod seesmiselt töötavad (Reto proovis mulle seletada boksermootorite ja teiste selliste vahet... Ikka ei mäleta), siis mingil määral usun ikkagi, et tean nendest rohkem kui keskmine neiu ja see teeb mind uhkeks :D Jubedalt aitab muidugi kaasa see, et mu ümber ainult autopeded on olnud juba viimased mitu aastat.... Oh jah. Autod on imelised!

Suzuki oli mu esimene tibu, keda sai parajalt retsitud ja kes oli imeline auto esimeseks autoks, kelle peal sõitmist õppida. Suviti toimis ta hostelina, kus magada ja kuigi ma parajalt puid alla sain selle eest, et ta mul oli, on mul siiski hea meel, et see mu esimene auto oli. Reasonably priced car!

Mersu oli mu elu armastus, ausalt! Ilus, võimas, butch ja nii väga armas. Esimene sõit sellega, oli Kuutsekale ja tagasi, mitu-mitusada kilomeetrit. Kui ei olnud kellegi juurde minna, siis Mersus sai ikka istuda ja oma joogid lõpuni teha! Katuseluugist sai tähistaevast imetleda ja suvel käed väljas kiirust ületada. Ja talv + tagavedu! Ooooh, kuidas ma seda autot armastasin...

Ja Auris. Auris on minu tibu nüüd. Väike, valge ja täitsa esimene täitsa oma auto. Auris on isikupärane, uskuge või ei, ja ta on mulle täpselt paras. Ta on kena, ta ei ole üleliia võimas (kuigi, keda ma petan, just selline mulle ju meeldiks...) ja kuigi ma ise teda välja ei valinud ja ta pole just see, mida ma ilmselt oma tulevaseks autoks pidasin siis ta on siiski minu Auris ja ta on mulle armas. Hetkel ma ei kujuta end jällegi mitte ühegi teise autoga ette! (Kui siis võib-olla Mersu G-klass... :))

Autod on kihvtid! Ja no muidugi on lisaks neile kolmele olnud mu elu jooksul veel mitu-mitu autot, kes armsaks saanud, alustades Hardo Škodast ja lõpetades Go Greeni Limuga. Manuaal on mul ju ka uuesti selge ainult tänu sellele, et me Hardoga autosid vahetasime aeg-ajalt, kuna tema tahtis Mersuga sõita ja mina manuaali harjutada Škoda peal :D

Stacking game ja miks see ei toimi.

Alustame sellest, et mis asi on Phone Stacking Game? Panen siia ühe pildi ja saate ise lugeda:

Käisime siis Mack-BBQs koos Killu, Ivo ja Sassuga. Enne tellimist tuli kellelegi meelde, et on olemas selline asi ja et me peaks seda proovima. Mõeldud tehtud, kõik telefonid läksid hääletu peale ja laua peale virna.

Tundus imeline idee, onju? Telefone pole, keegi ei saa FBd tšekkida ja me saame üksteisele pühenduda ja suhelda!

Ei võtnud kaua kuni Ivo ja Killu peaaegu käsipidi kokku läksid ja kõik lähedalistuvad lauad meid suurte silmadega vaatasid. Tüli põhjus? Killu rebestas mingit paberit, Ivo oli häiritud ja hakkas tema kallal nokkima, Killu oli häiritud ja pani vastu ja nii ta läks...

Veidi aega hiljem hakkasime mina ja Sass üksteisega konflikti otsima. Kahjuks ma ei saa teile edastada, mis täpselt juhtus kuna mul polnud telefoni kuhu toimuvat actionit kirja panna. Sellest meeldetuletus tulevikku: Alati paber ja pliiats kaasa! Kunagi ei tea kui vaja võib minna.

Samamoodi Siim oli tulemas ja mind jubedalt häiris, et ma ei saanud telefoni tšekata ja talle helistada ja uurida, mis värk on. Ja lisaks häiris mind kogu see aeg fakt, et ma ei saa kellaaega uurida. Mulle ei meeldi olla ajatajuta ja see tunnike või nii tundsin ma end just täpselt nii.

Positiivsed küljed? Jaahhh, me tõesti suhtlesime üksteisega, aga ma nüüd ei tea, kas rohkem kui muidu. Tülisid tekkis küll rohkem. Killuga suutsime mõlemad ka ajaviitmiseks oma rahakotisisu laua peale tühjendada ja seal sees korraliku inventuuri teha. Kah positiivne, I guess...? 

Minu jaoks oli pettumust tekitav see, kui lõpuks oma kalli telefoniga taas ühendudes ei olnud seal ainsatki vastamata kõne ega SMSi :( Böää. Samas FBs oli rohkem notificationseid. Win? 

Üldkokkuvõte? Õilis idee, aga välja kukkus nii nagu alati. Me oleme tänapäeval harjunud oma telefone omama ja pidevalt välismaailmaga ühenduses olema. Armas, et me saime tunnikeseks kõik ainult üksteisele pühenduda, aga ma usun, et telefone aeg ajalt näppides ei ole me ebaviisakad värdjad ja kõik saavad aru ja mõistavad ning ei pahanda. 

hommikused jutud

Kell on hetkel 11:30. Ärkvel olen olnud juba seitsmest, viisin pisikese venna kooli. Ja siis kimasin Alfaga loomaarsti juurde niite välja võtma! Funny story, loomakliinikus põrkasin kokku Elisega, keda ma väga väga ammu näinud pole. Leidsin, et random random koht, kus kohtuda, aga why not. Tal oli koerake haige ja mul oli kiisu hädas. Mis seal ikka.
Hiljem liikluses, endiselt mingil varajasel kellaajal elan autos Mikale täiega kaasa, laulan ja olen omas mullis ja äkki märkan, et kõrvalautost keegi vaatab mind. Saskia oli pressinud oma nina peaaegu, et vastu klaasi ja lehvitas mulle. Taaskord, lamp! Aga lehvitasin vastu ja naeratasin.

Kui ma nüüd Jürisse poleks tulnud siis ma olen suht veendunud, et ma kohtaks taas mõnda tuttavat kuskil, ma ei tea, pesupoes näiteks. Sobiks olema tänasesse hommikusse...

Mul on hea tuju, mul on suures pildis mõnus olla. Kuus vaba päeva töölt on nagu minipuhkus ja maal olemine täitsa istub mulle, eriti kui ma päeval siin üksi saan olla! (Noh, Nubluga...)

Olen viimasel ajal jube palju Eesti muusikat kuulama hakanud. Selles süüdistan Siimu. Aga meeldib!

Ja tervitused Mallule, kunagi hakkan ehk uuesti pärisblogima ka...

happenings@work

Pikk venekeelne tekst, mida ma tõesti lahti ei suuda dešifreerida, vastan talle "Izvinite, ja ne panimaju. Pa estonski?" Selle peale saan ma bitchfacei ja "A ja pa estonski ne panimaju!" ja siis jääb mind vaatama, nagu ma nüüd äkki süüdi oleks.

It's situations like this one, mis panevad mind mõtlema, et sorry-sorry, kus riigis me nüüd siis ikkagi elame? Läks jooksis ja tõi oma väidetava eesti keele oskaja siis. Too rääkis ka ainult vene keeles, kahe vahe oli see, et teine naine suutis palju lihtsamate sõnadega mulle ka selgeks teha, mis nad tahtsid.

Siin tööl olen ma õppinud meie vene rahvusest kaasmaalasi täitsa ausalt armastama. Kõik mu kaastöötajad on nii toredad ja sõbralikud ja siirad inimesed ja enamus kliente, kes mänguasjapoodi satuvad on ka positiivselt meelestatud inimesed. Ja siis every once in a while eksib siia jälle ära mõni, kes eesti keelt ei oska ja ei tahagi osata. Isegi välisvenelased ei lepi sellega, et mõni Eestlane ei oska sulle vene keeles vastata!

Sorry, aga sa ei saa tulla tänapäeva Eestisse ja eeldada, et sa ainult vene keele peal hakkama saad. Asjad ei käi enam nii. Noorem põlvkond, kes vene keelt ei oska, ei ole kari troppe, kes seda meelega ei räägi. Oleme lihtsalt teisel ajal üles kasvanud ja täiesti ausalt meil pole seda keelt nii palju kunagi vaja läinud, praktika puudub ja külge ta ainult keeletundidest ei jää.

Ülgase koopad

Eile mingil põhjusel tekkis Siimul üks hetk idee trippida. Kõigil järgmine päev piisavalt tegevusetu, et aega on, kõigil igav. Keegi sõber rääkis talle Ülgase koobastest, ametlikult on tegu vist lausa Ülgase Fosforiidikaevandusega. Eniveis, kuna see asus Maardus ja Sass on selle koha ekspert siis korjasime tema ka kaasa. Lõppkoosseis oli: Mina, Siim, Loviisa, Tiiu ja Sassu. Auris oli meie vahva ratsu ja sõitsimegi Maardu poole.

Maardus kohtusime Siimu kahe sõbraga. Kuna meil oli Sassi näol pöörfi GPS, siis olime meie teejuhid. Kohale jõudes oli juba hästi pime, kuigi soe. Vihma tibutas ka. Ja esimene suur üllatus kõigile, peale Sassi, oli see, et koobasteni jõudmiseks tuleb üles ronida võrdlemisi järsust mäest. Mäekülge kattis muda, oksad ja kõrvenõgesed. Kõik oli eriti tore, kuna vihm oli selle teinud ka libedaks. Taskulambid ja nutitelefonid taskulampide näol taskust välja ja minek!

Kui keegi teist on eales käinud Piusa koobastest siis te umbes teate, miuksed need olid. Vahe on selles, et nad on pisemad, kui mu mälu mind ei peta. Sisse astudes on juba tunda, kui jahe seal sees on. Leidsime igasuguseid vahvaid nn. koopamaalinguid, siinpool kaks stiilinäidet:

Koopad on väidetavalt umbes kaheksa kilomeetrit pikad. Meie ei jõudnud eriti kaugele, kuna vesi tuli vastu. Oleks meil olnud kaasas kummikud oleksime me kaugemale vaadanud. Kummiud on plaan tulevikku, sest tagasi tuleme me kindlasti! 

Hästi põnev oli see, et seal vedeles jube palju taarat ja ühel pudelil, mida ma kontrollisin, ilutsesid peal Eesti-aja pandimärgistused. Leidsime sealt ka pisikese "ruumi," kus oli näha lõkkeaseme jäänuseid ja selle kõrval maas ilutses kondoomipakk... Noh, ilmselgelt oli kellelgil seal vahva!

Koobastest välja tulles leidsime, et natuke võiks Maardus veel ringi vaadata. Käisime mingis karjääris, mis pimeduses üldsegi impressive ei olnud sest mitte midagi näha polnud! Ja leidsime üles ka rannaääre, kust linnatulesid nägime. Maardu kanti exploreme kunagi tulevikus veel.

Tagasiteel sattusime loomade surnuaeda. Ka seal oli päris põnev taskulampidega trippida, sest seal olek oli meie kõigi jaoks esimene kord. Leidsime palju vahvaid loomanimesid, nt. "Polla" näol ning ka üks "SIIM" seisis hauakivi peal. Ning lihtsalt huvitav oli näha uhket marmorist hauda jänkule, meie surnuaedades ei leia kohati nii uhkeid inimestehaudasidki.

Tallinna tagasi jõudes leidsime, et kesklinnas on palju rahvast ja mingil põhjusel oli väga palju politseisõidukeid liikvel. Viskasime Sassi koju ja Tiiu linna ja läksime ise Komeeti peitu. Oli tore õhtu/öö ja vahvaid kohti sai jälle palju nähtud. 

crazy cat ladies