Nüüd on asi nii, et ma käisin eile õhtul Hendriku ja Ukuga Vaiko Eplikut kuulamas. Võinoh. Niivõrd, kuivõrd ma teda kuulata sain. Pull on see, et meie teadsime, et asi hakkab pihta kell 22:00. Tänu erinevatele asjaoludele jõudsime me sinna 15-20 minutit peale kella kümmet. Ja meil vedas ja me saime istekohad. Naljakas, et antud olukorras me kukkusime vinguma, kui mingid klemmid oma toolid otse meie kohtade ette seadsid, nii, et me ei näinud midagi erilist. Tegu oli mitte-just-väga-kõhnade meestega. So no view.
Naljakas on see sellepärast, et ajal, mis me Eplikut ootasime valgus ruum nii täis, et sealt kus me istusime oli istudes täiesti võimatu üldse midagi näha, peale inimeste selgade. Ja nii me seal istusime ja ootasime Vaikot.
Vaiko tuli lavale täitsa ootamatult. Kell oli selleks ajaks juba 00:30. Ega me alguses aru ei saanud, aga inimeste rõõmuhõisked andsid asja ära. Meie lahendus nägemisele? Me tõusime pingi peale püsti. Seal avanev vaade oli hea (Ja inimesi oli PALJU). Mõned klemmid olid nii uhked, et panid oma pingi peale veel toolid, mis imekombel vabad olid, ja istusid seal niimoodi . Ma oleks neid võibolla ahvinud, aga a) Toole rohkem ei olnud(eelmainitud mehed seisid seal juba peal) b) Tänu mu pikkusele ei oleks ma isegi niimoodi istudes ikka midagi näinud.
Kahjuks pidin ma sealt juba kell 01:00 lahkuma, aga noh. Niipalju kui ma nägin ja kuulsin, niipalju mulle meeldis! Vaikol on nüüd igastahes üks uus huviline juures.
Njah. Reedel ujudes suutsin jalakrambi ka saada :) See oli päris nunnu. Kurb asi on see, et mu vasak säär on siiamaani kange D: Ma loodan, et see ei ole viga, mis püsib minuga kuldse keskeani ja läheb varsti üle.
No comments:
Post a Comment