TLU saaga lõpp.

Mina käisin vahepeal akadeemilise nõustaja juures. Neiu nimi on Mari-Liis Keskpaik ja neiu on imeline! Panin aja kirja ja läksin kohale, sest e-mailide saatmisest on mul kopp ees ja mulje on jäänud, et kirja teel ei saa mitte keegi aru, mis ma neist tahan.

Nõustamine võttis aega kõigest 15 minutit ja teada sain rohkem kui eelneva poole aasta jooksul kokku.

Et võtta Psühholoogia aineid, mis eeldavad eeldusaineid pean ma lihtsalt esitama avalduse Psühholoogia instituuti. Miks ma siiamaani Katariina Kolledžiga jamasin? Keegi ei tea. Tänu sellele saagale jäin ma küll ilma Tervisepsühholoogiast, aga mul on taaskord võimalik teha avaldus Psühholoogia instituuti, et ma Sügis2s saaks endale siiski Koolipsühholoogia valida! Super! Ning lisaks on mul kahe semestri vahel, ehk siis aastavahetusel, võimalus teha avaldus astumaks sisse Psühholoogia instituuti. Ka seda ei olnud mitte keegi raatsinud mulle kuni praeguseni mainida! Siiamaani hämmastab see, et instituudid teavad AINULT oma instituudis toimuvaid asju ja kui tahad vähegi laiemat pilti, siis seda ei saa, kui sa ei taha tegeleda just teise instituudiga.

Mis mänguplaan siis on? Kuna mul on praegu päris suur võimalus saada alates jaanuarist tööd, siis katsetan aastavahetusel Psühholoogiasse sisseastumist avalduse kaudu. Pöidlad pihku, et neil vabu kohti tekkinud on. Kui ei lähe õnneks, siis võtan Katariina Kolledžist eksmati ja teen kuni septembrini tööd ning suvel käin jälle sisseastumiskatsetel. Lootus Psühholoogia instituudis lõpetada on suur. Sain kaks korda juba TLUsse sellele alale sisse, siis ehk saan kolmandat korda ka.

Things are finally working out for me! Ajee!