Promootorielu

Oleme siis Tuuli ja Lauriga nüüdseks juba paar kuud teinud promootoritööd. Ikka kaubanduskeskustes ja endiselt pakume inimestele proovisõitu Volkswagen Tiguani või Golfiga. Golf endiselt läheb kõigile paremini peale, aga ega Tiguanistki üle ei vaadata.

Aga millest ma tegelikult kirjutada tahtsin on see, et issand jumal kui palju on olemas ebaviisakaid inimesi! Ma mõistan, et kellelegi ei meeldi, kui midagi pähe määritakse, aga mina olen alati olnud inimene, keda reaalselt huvitab, et mis siis seekord pakutakse? LHV poisid tunneme me alati ära, nemad on juba aastaid (?) meie keskustes kliente püüdnud. Ja isegi neile ma naeratan ja reeglina jään ikkagi seisma ja kuulan ära, mis neil öelda on. Seda tegin ma ka enne ja nüüd, tehes ise sarnast tööd, teen ma seda veel kindlamalt. Sest ei ole midagi hullemat, kui inimesed, kes sinust mööda vaatavad.

Jep. Minu number üks ärritajad on need, kes reaalselt teesklevad, et nad ei kuule sind. The hell? Ma tean, et sa kuuled mind, mul on väga selge ja kõlav hääl. Kas on liiga palju palutud, et sa kasvõi hetkekski mu poole vaataks, et ma ei tunneks end nagu läbipaistev kummitus? Meie teema on see, et me jalutame inimesega natuke maad kaasa (proaktiivsus!), kuna kõik ei ole nii viisakad, et seisma jääda ja kuulata. Ja ilmselgelt tekib päris rumal tunne, kui inimene ei raatsi isegi märku anda, et sa ta rahule jätaks, vaid reaalselt IGNOREERIB sind, samal ajal kui sa talle kõrva sisse räägid.

Teisel kohal on vast inimesed, kes ei vaevu kuulamagi. "Ei, aitäh, ma ei taha mingis küsitluses osaleda." ütles mulle mööda tuhisedes üks naine alles eile. Küsitlusega pole meil midagi pistmist. Väga paljud ei kuula üldse vaid ilma, et nad laseks meil lauset lõpetada, ütlevad nad juba "ei!" või raputavad pead. Okei. Kui ei taha, siis ei taha. Aga on ka olukordi, kus inimene tuleb ringiga tagasi ja mainib, et tegelikult ta siiski hakkab ju uut autot ostma ja uurib mis me siis ikkagi pakume. Muidugi naeratame ja anname tema esialgse ebaviisakuse andeks, aga vastik tunne jääb ikkagi sisse närima.

Keskmine eestlane võiks olla veidi rohkem avatud uutele pakkumistele! Kedagi autot ostma me ju sundida ei saa, seda me ei tahagi. Aga tegemist ON hea pakkumisega ja inimesed, kes satuvad meie teele just siis, kui nemad otsivad oma perre uut sõidukit on ilmselgelt tänulikud, et me seal oleme. Aeg-ajalt on autovalik juba tehtud nii, et teisi samaväärseid autosid proovitud polegi. Ja selle pärast meie eksisteerimegi. Et aidata inimesel teha õige valik nii, et ta ka teiste automarkidega sõitnud on.

Aga muidugi ei ole ka siin kõik nii leplikud ja huvitatud kui mulle meeldiks. Päevas mitmeid kordi võib kuulda, kuidas keegi on Audi-usku, või sõidab ainult Mersudega, või siis näitab mulle oma BMW võtmehoidjat ja muidugi pean ma sealt välja lugema, et ainult Bemm on sõiduväärne auto. Hästi. Me üritame LIHTSALT panna teid proovima ka teistsuguseid autosid. Ma armastan Mersusid, aga ometigi leian ma, et Volkswagen teeb häid autosid. Leian, et avatud silmaring autode koha pealt on ainult hea!

Lõpetuseks ütlen, et ikka igasuguste inimestega puutume seal kokku. Kui palju on meil seal mehhaanikuid läbi käinud, kui paljud leiavad, et Volkswagen on JAMA (aga õigustada seda teemat ei oska)... Tuju teeb heaks see, et seal on ka mitmeid inimesi, kes siiski tahavad proovida ja usuvad sellesse autosse. Samamoodi inimene, kes raatsib seisma jääda ja minu jutu ära kuulata. Ja isegi kui ta ütleb mulle lõpuks "ei" on ta olnud minu vastu viisakas ja saab minu silmis plusspunktid. Oleks vaid kõik sellised...

TLU saaga lõpp.

Mina käisin vahepeal akadeemilise nõustaja juures. Neiu nimi on Mari-Liis Keskpaik ja neiu on imeline! Panin aja kirja ja läksin kohale, sest e-mailide saatmisest on mul kopp ees ja mulje on jäänud, et kirja teel ei saa mitte keegi aru, mis ma neist tahan.

Nõustamine võttis aega kõigest 15 minutit ja teada sain rohkem kui eelneva poole aasta jooksul kokku.

Et võtta Psühholoogia aineid, mis eeldavad eeldusaineid pean ma lihtsalt esitama avalduse Psühholoogia instituuti. Miks ma siiamaani Katariina Kolledžiga jamasin? Keegi ei tea. Tänu sellele saagale jäin ma küll ilma Tervisepsühholoogiast, aga mul on taaskord võimalik teha avaldus Psühholoogia instituuti, et ma Sügis2s saaks endale siiski Koolipsühholoogia valida! Super! Ning lisaks on mul kahe semestri vahel, ehk siis aastavahetusel, võimalus teha avaldus astumaks sisse Psühholoogia instituuti. Ka seda ei olnud mitte keegi raatsinud mulle kuni praeguseni mainida! Siiamaani hämmastab see, et instituudid teavad AINULT oma instituudis toimuvaid asju ja kui tahad vähegi laiemat pilti, siis seda ei saa, kui sa ei taha tegeleda just teise instituudiga.

Mis mänguplaan siis on? Kuna mul on praegu päris suur võimalus saada alates jaanuarist tööd, siis katsetan aastavahetusel Psühholoogiasse sisseastumist avalduse kaudu. Pöidlad pihku, et neil vabu kohti tekkinud on. Kui ei lähe õnneks, siis võtan Katariina Kolledžist eksmati ja teen kuni septembrini tööd ning suvel käin jälle sisseastumiskatsetel. Lootus Psühholoogia instituudis lõpetada on suur. Sain kaks korda juba TLUsse sellele alale sisse, siis ehk saan kolmandat korda ka.

Things are finally working out for me! Ajee!

missing you

siim ja jutud

Ma ei suuda ikka veel uskuda, et ma olengi nii pussy, et pärast Siimu ja sõprade ärasaatmist lennujaamas ma pisardama hakkasin! Lohutasin end sellega, et ostsin poest lotopileteid ja hetkeseisuga olen ainult kahe euroga miinuses!

Siim, Rix, Lil ja Karl lähevad umbes üheksaks päevaks Euroopat avastama. Mina jäin maha, sest kord elus oskasin ma teha vastutustundliku otsuse ja valida reisimise ja lustimise asemel kooli ja töö! Just, ise olen ka üllatunud!

Eile sai meil Siimuga täis tervelt üks aasta ja selle tähistamiseks läksime Pedaspeale piknikule. Siim meisterdas võileivatorti, singirulle ja kokkukeeratud näkileiba. Kõik oli ülihea ja meie viimasest deidist on aega möödas juba pool aastat. Peab tunnistama, et me veedame küll palju aega koos, aga me kunagi ei planeeri otseselt seda, et me nüüd paneme ilusti riidesse ja võtame aega ainult üksteise jaoks. Eile oli üks selline päev ja jube mõnus oli.

Ma ütleks, et võileivatordi näol on tegemist selle retseptiga ja maitse oli imehea! Pluss seda oli superlihtne teha ja valmis sai ta kähku. Me jätsime küll ära pikema külmkapis hoidmise sest aega meil polnud, aga kiidan seda torti igastahes!

Sõime, rääkisime juttu, kiikusime ja nautisime päikest ja muidugi Pedaspea loodust. Vaikne oli. Hea oli. 

Tõsimeeli armastan seda meest ja nüüd ongi selline saamatuse ja üksinduse tunne peal. Aga ta tuleb tagasi juba 18. september, nii et kaua pole enam jäänud! Käin vahepeal Tiiul Tartus külas (ta lubas mu Ahhaasse viia!) ja keskendun koolile ja tööle. Loodetavasti läheb see aeg kiiresti.

TLU MIKS 2

Plus points for the Comic Sans! Ja no erakordselt snappy kiri, ma ei pane pahaks, et nad häiritud on sellest, et ma nende instituudis passin, aga kui nüüd aus olla siis mulle tugevalt soovitati sinna astumist arvestades mu olukorda!

Aga ühesõnaga see saaga on niisiis lõppenud. Suured tänud koolitöötajatele, kes mind takka õhutasid, et muidugi Katariina Kolledžisse astumine on absoluutselt hea plaan ja sa saad KINDLASTI psühholoogia aineid teha seal, no problem!

Tallinna Ülikooli korralduslik pool annab ikka VÄGA soovida. See ei ole okei, et kõik töötajad erinevaid jutte räägivad ja annavad lootust minu probleemile lahendus leida kuni selle hetkeni, kui nad kõik viimasel hetkel avastavad, et misasja sa üldse loodad, sa teadsid ju, et me ei saa seda ainet praegu üle kanda? SAVI, et ma selle kirja panin enne ja ütlesin, et sellega tegelen!

What the hell? Ma ei teagi, mis nüüd teha. Kas mul on pointi üldse pingutada ja Katariina aineid läbida, mida mul vaja ei lähe? Või siis selle paari psühholoogia aine pärast, mida ma võtta saan, tasub aasta otsa koolis käia kuniks ma järgmine aasta õigesse kohta kandideerida saan jälle? Aaahhhh! This is SO frustrating!

TLU MIKS

Algselt kirjutasin ma Facebooki:

Ma olen koolis käinud kaks päeva kõigest ja ma olen juba suutnud ennast seaks vihastada seoses TLU asjaajamistega! Mul on vaja aineid õigeks ajaks üle tuua - tundub nagu ei oleks väga keeruline ülesanne, eks? Eiii... Nüüdseks olen sellest rääkinud kolme inimesega ja IKKA pole tulemuseni jõudnud. Kolm tööpäeva on jäänud õppekavade kinnitamiseni. Loodame, et keegi neist lõpuks liigutama hakkab...

Seoses sellega, et ma Katariina Kolledžis Sotsiaalteadustes Psühho-aineid võtan olen ka nüüd targemaks saanud, et kui ma erialaaineid (mida mul mingis osas ei lähe vaja ja ma ei taha teha!) teatud koguses ei võta, on mul hea võimalus koolilt trahvi saada! Ka see on imeline uudis, mida keegi enne minu Katariinasse suunamist mulle mainida ei raatsinud! Kiideti takka, et muidugi see on imeline plaan B ja mine jah sinna ja võta Psühholoogias vajaminevaid aineid! Ilmselgelt juba läbitud ained (jah, needsamad mis üle ei tule!), mis läheks ka mingil määral kokku minu praeguse õppekavaga, selle aasta mastaabis EAP-dena ei loe, sest, noh... Miks peaks? Asjad oleksid liiga lihtsad siis ju!

Nüüd ma tahaks teiega updatesid jagada! Vaatasin siis täna oma VÕTA avaldust jälle ja nägin, et juhuu, registreeritud! Avastasin aga sinna peale klikkides, et ainuke aine, mille pärast ma korduvalt rääkimas olen käinud, e-maile saatnud ja helistanud olen on IKKA VEEL üle kandmata. Vähe sellest, ta on lausa tagasi lükatud. Ja miks siis?

OUMAIGAAD! Ma olen neile korduvalt seletanud, et ma ei jää nende instituuti. Mul on teised plaanid ja ma teen endale veidi teistsuguse õppekava! Jah, ma võtan ka Katariina Kolledži aineid, sest muudmoodi ma ei saaks seal instituudis terve aasta tasuta kohal püsida, AGA ma panen põhirõhu oma psühho-ainetele. Mulle jäi Sisseastumiskomisjoni tädi jutu järgi mulje, et see ei ole probleem, et ma seal psühholoogia aineid teen. Ta lausa soovitas seda!

Ja ma seletasin seda neile, et ma ei tee asju 100% nende õppekava järgi. Ja ma käisin kohal ja ma nägin oma silmaga, kuidas ta kirjutas ülesse, et just see üks aine on mulle oluline. Ja kas tal SIIS JUBA oli raske öelda mulle, et sorry, nii asjad ei käi? Selle asemel öeldi, et jaa muidugi, tegeleme asjaga. Seda kõike ka muidugi alles pärast seda kui ma olin kolm korda erinevate inimeste juurde suunatud ja lõpuks neile mingi dokumendi viisin (miks, sellest ma aru ei saagi, sest ÕISis on ju kõik mu läbitud ained kirjas).

Saatsin siis täna e-maili. Oskate arvata, mis ma vastuseks sain? Õige! Mind suunati JÄLLE kellegi kolmanda juurde edasi. Nad töötavad samas kabinetis, kas neil on raske üksteiselt küsida, selle asemel, et mina nagu lollakas e-maile pean saatma asja üle mis peaks olema juba AMMU ära lahendatud? (Ma helistaks, ausalt, aga not to sound insensitive, siis viimane kord telefoni otsas ei saanud Preili minust väga hästi aru ja meil tekkis pisikene keelebarjäär, mida ma loodan, et kirjutamise teel vältida saame.)

AAAAA! Ma olen nii erakordselt vihane ja tugevalt kaalun praegu selle asja poolelijätmist ja lihtsalt mitte kooliskäimist kuni järgmise aastani, kus ma saan oma armsasse Psühholoogia Instituuti, inimeste juurde, kes tegelt ka aru saavad, kuidas asjad käivad. (Eeldusel, et ma ka kolmas kord sinna sisse saan, muidugi).

Moller Auto

Oeh, ma pole juba väga ammu pidanud harjuma ideega, et mul päriselt mingid kohustused on. Ja nüüd nad tulid korraga. Kool ja töö ka. Siimul on ka töö. Halb asi on see, et mina käin õhtuti tööl ja päeval koolis, tema on päeval tööl. Meie ajad ei taha üldsegi klappida ja ka sellega ma pole harjunud, et mul ei ole aega olla koos Siimuga :( Antud hetkel istun jälle üksi kodus, sest nii vähe kui see mulle praeguse olukorra juures meeldib, peab meil veidi aega jääma ja sotsiaalse elu jaoks ja ta mängib poistega pokkerit. Mis mul ikka muud tarka teha kui blogida.

Kes veel ei tea (kui keegi üldse, seda blogi loeb), töötan ma nüüd Moller Autos! Mina, Tuuli ja Laur osutusime õnnelikeks valituteks ja esimese asjana läbisime me mitmetunnise koolituspäeva, mis koosnes e-koolitusest, autode uurimisest koos müügimeestega ja muidugi proovisõidust. Kes veel ei tea, siis ma aaaarmastan autosid ja veel rohkem armastan autosalonge! Moller Auto on ideaalne koht, kust minusugusel olla ka, sest tegu on hea ja tunnustatud automargiga ja samas mitte luksusmargiga, niisiis ma ei tunne end seal liiga alaväärsena.

Kahjuks (või õnneks?) meid müügisalongis vaja ei lähe, aga autosid promoda ja "müüa" saame me sellegipoolest. Meie tööks on olla erinevates kaubanduskeskustes ja otsida inimesi, kes tahaksid teha proovisõitu uue Golfi või uue Tiguaniga. Meie kasutuses on muidugi ka siis üks Golf või üks Tiguan, olenevalt nädalast.

Olen eelnevalt proovinud promo-tööd, aga no küpsiste pakkumist ei anna võrreldagi autode promomisega! Autod on huvitavad! Autod on kihvtid! Ja kuigi me pole absoluutselt müügimehe tasemel on meil selja taga siiski põhjalik koolitus ja kui sinna juurde lisada see, et ma huvitun autodest ja ümbritsen end autoinimestega tähendab see kõik seda, et keskmine kaubanduskeskuse külastaja ei saa mind üllatada küsimustega, millele ma ei oska vastata! Muidugi on Volkswageni vihkajaid, kes raiuvad, et KATKI LÄHEB ja siis minema tormavad ja muidugi satub mu teele autofanatte, kes kindlasti palju rohkem teavad kui mina, aga nende vastu ju ei saa. Kui ma nii tubli oleks, et kõigist üle olla siis ma oleks müügimees, mitte promootor. Minu boonuseks on ka see, et keegi ei oska arvatagi, et üks neiu autode kohta eriti midagi teada võiks. Tänapäeval võiks see tendents muidugi juba veidi teistmoodi olla, agaaa tunnistama vist peab, et autod jäävad igaveseks ametlikult meeste mängumaaks.

Ühesõnaga, ma tahan, et ma ka pärast detsembrit leiaks koha, kes maksaks mulle autode õppimise, Autolehe lugemise, proovisõitude tegemise eest. Kes teab, kellel mind vaja minna võiks?