illuminati

uued tuuled

Ei ole ju tegu õige Bemmijuhiga, kui peatumiskeelu märgi all ei pargi...

Siim sai täna endale ühe imeilusa E28... Meie uus pereliige. Mersuga kõrvuti on nad nagu must ja valge koer. Aga kokku sobivad nad hästi ja lõpuks ometi ongi meil permanent teine auto ka olemas (jah, selle auto edasimüügi plaanid puuduvad)! Hallist bemmist tuleb nüüd hunnik juppe ja varustust uue kaunitari peale tõsta. Järgmine suvi saab loodetavasti isegi mootor välja vahetatud. Kui kõik plaanipäraselt läheb, muidugi.

Terve päev möödus Lumivalgekesega (ärge Siimule öelge, et ma teda nii kutsusin :D) ringi sõites ja sõpradega kokku saades. Imeline viis aega veeta, kui alternatiiv on kodus õppimine, eksole. Ja no Siim pole juba ammu terve päeva niimoodi säranud nagu täna! Minu meele teeb ka heaks see, kui tal on hea meel :)

Uus tibu valgeks ja säravaks!

Sünnipäev!

Mul oli see aasta päris vahva sünnipäev! Kõik sai alguse sellest, et ma lõpetasin tööpäeva ja kella kaheksast neljapäeva õhtul tegime Komeedis mõned joogid. Tiiu, Hendrik, Ivo, Siim ja Alfa olid seal :)

Tiiu, Hendrik läksid koju ja meie liikusime umbes kümnest Raini juurde. Sass tuli ka. Poisid rääkisid Bemmidest ja mina reaalselt lihtsalt puhkasin jalga ja jõin siidrit. Viimased tööpäevad olid väsitavad olnud ja hea oli lihtsalt istuda ja lõõgastuda.

Raini maja üheksateistkümnendal korrusel on muideks superkihvt vaade öösiti...

Kui kell sai kaksteist tähistasid poisid mu sünnipäeva mulle laulmisega! Seda pole juhtunud eelmisest aastast saati kui Siim sõbrad kokku kogus ja mind rooside ja kitarrimängu ning lauluga voodi ääres äratas! Nagu ka eelmine aasta oli ka see aasta jube awkward ja raske ennast kuidagi paigutada, aga armas sellegipoolest!

Hommikul käisime Siimuga Caddy proovisõidul ning kui tema Kohilasse trippis sain mina Tiiuga poes käia. Läksime korraks poodi, lootuses ehk õhtuks midagi selga leida. Leidsin, absoluutselt! Reversedis oli üks imeilus valge kleit, mis istus selga nagu valatult ja õhtul sain ennast tõesti tunda nagu päeva staar!

Pidu oli ka tore! Külalisi oli päris palju ja justnimelt palju vanu sõpru ilmus kohale! Kuna tegin peo ka vanematemajas siis oli kogu sünnipäev nagu suur nostalgia. Mängisime Singstari, sõime ema tehtud kartulisalatit ja legendaarseid lavaširulle, jõime šampust ja tantsisime. Tõesti tore oli!

Ööseks kusjuures sattusime ikka linna tagasi. Plaan oli minna linna peale, aga juhtus nii, et me Siimuga kumbki ei osanud arvestada sellega KUI tühi on Mersu paak. Päris tühi oli ja auto suri välja. Paanitsesime muidugi mõlemad, sest selle autoga sellist bläkki veel juhtunud ei ole! Kutsusime Kennu kohale, kellega sai kütust juurde toodud ja issandjumalkuipaljumeilvedas, sest auto võttis ilusti pildi ette pärast tankimist ja kuigi mootorituli põlema jäi, ütlesid nii internet kui Silberautos töötav mehhaanik, et kõik peaks olema OK kui mootor ilusti töötab ja tõepoolest, järgmiseks päevaks oli mootorituli kustunud! Trust me, sellist nalja me rohkem enam ei tee! Terve päeva rääkisin Tiiule, et tankima peab ja selleks ajaks kui oli aeg sõita maale ja tankida, olin mina juba siidrit joonud ja Siim roolis ei osanud arvestada, et auto ainult aurude peal sõidab.

Aga noh, äpardusi ikka juhtub. Sünnipäev lõppes Siimuga diivanil snuggledades ja telekat vaadates ja midagi rohkemat mul tegelikult tarvis ei olnudki!

Promootorielu

Oleme siis Tuuli ja Lauriga nüüdseks juba paar kuud teinud promootoritööd. Ikka kaubanduskeskustes ja endiselt pakume inimestele proovisõitu Volkswagen Tiguani või Golfiga. Golf endiselt läheb kõigile paremini peale, aga ega Tiguanistki üle ei vaadata.

Aga millest ma tegelikult kirjutada tahtsin on see, et issand jumal kui palju on olemas ebaviisakaid inimesi! Ma mõistan, et kellelegi ei meeldi, kui midagi pähe määritakse, aga mina olen alati olnud inimene, keda reaalselt huvitab, et mis siis seekord pakutakse? LHV poisid tunneme me alati ära, nemad on juba aastaid (?) meie keskustes kliente püüdnud. Ja isegi neile ma naeratan ja reeglina jään ikkagi seisma ja kuulan ära, mis neil öelda on. Seda tegin ma ka enne ja nüüd, tehes ise sarnast tööd, teen ma seda veel kindlamalt. Sest ei ole midagi hullemat, kui inimesed, kes sinust mööda vaatavad.

Jep. Minu number üks ärritajad on need, kes reaalselt teesklevad, et nad ei kuule sind. The hell? Ma tean, et sa kuuled mind, mul on väga selge ja kõlav hääl. Kas on liiga palju palutud, et sa kasvõi hetkekski mu poole vaataks, et ma ei tunneks end nagu läbipaistev kummitus? Meie teema on see, et me jalutame inimesega natuke maad kaasa (proaktiivsus!), kuna kõik ei ole nii viisakad, et seisma jääda ja kuulata. Ja ilmselgelt tekib päris rumal tunne, kui inimene ei raatsi isegi märku anda, et sa ta rahule jätaks, vaid reaalselt IGNOREERIB sind, samal ajal kui sa talle kõrva sisse räägid.

Teisel kohal on vast inimesed, kes ei vaevu kuulamagi. "Ei, aitäh, ma ei taha mingis küsitluses osaleda." ütles mulle mööda tuhisedes üks naine alles eile. Küsitlusega pole meil midagi pistmist. Väga paljud ei kuula üldse vaid ilma, et nad laseks meil lauset lõpetada, ütlevad nad juba "ei!" või raputavad pead. Okei. Kui ei taha, siis ei taha. Aga on ka olukordi, kus inimene tuleb ringiga tagasi ja mainib, et tegelikult ta siiski hakkab ju uut autot ostma ja uurib mis me siis ikkagi pakume. Muidugi naeratame ja anname tema esialgse ebaviisakuse andeks, aga vastik tunne jääb ikkagi sisse närima.

Keskmine eestlane võiks olla veidi rohkem avatud uutele pakkumistele! Kedagi autot ostma me ju sundida ei saa, seda me ei tahagi. Aga tegemist ON hea pakkumisega ja inimesed, kes satuvad meie teele just siis, kui nemad otsivad oma perre uut sõidukit on ilmselgelt tänulikud, et me seal oleme. Aeg-ajalt on autovalik juba tehtud nii, et teisi samaväärseid autosid proovitud polegi. Ja selle pärast meie eksisteerimegi. Et aidata inimesel teha õige valik nii, et ta ka teiste automarkidega sõitnud on.

Aga muidugi ei ole ka siin kõik nii leplikud ja huvitatud kui mulle meeldiks. Päevas mitmeid kordi võib kuulda, kuidas keegi on Audi-usku, või sõidab ainult Mersudega, või siis näitab mulle oma BMW võtmehoidjat ja muidugi pean ma sealt välja lugema, et ainult Bemm on sõiduväärne auto. Hästi. Me üritame LIHTSALT panna teid proovima ka teistsuguseid autosid. Ma armastan Mersusid, aga ometigi leian ma, et Volkswagen teeb häid autosid. Leian, et avatud silmaring autode koha pealt on ainult hea!

Lõpetuseks ütlen, et ikka igasuguste inimestega puutume seal kokku. Kui palju on meil seal mehhaanikuid läbi käinud, kui paljud leiavad, et Volkswagen on JAMA (aga õigustada seda teemat ei oska)... Tuju teeb heaks see, et seal on ka mitmeid inimesi, kes siiski tahavad proovida ja usuvad sellesse autosse. Samamoodi inimene, kes raatsib seisma jääda ja minu jutu ära kuulata. Ja isegi kui ta ütleb mulle lõpuks "ei" on ta olnud minu vastu viisakas ja saab minu silmis plusspunktid. Oleks vaid kõik sellised...

TLU saaga lõpp.

Mina käisin vahepeal akadeemilise nõustaja juures. Neiu nimi on Mari-Liis Keskpaik ja neiu on imeline! Panin aja kirja ja läksin kohale, sest e-mailide saatmisest on mul kopp ees ja mulje on jäänud, et kirja teel ei saa mitte keegi aru, mis ma neist tahan.

Nõustamine võttis aega kõigest 15 minutit ja teada sain rohkem kui eelneva poole aasta jooksul kokku.

Et võtta Psühholoogia aineid, mis eeldavad eeldusaineid pean ma lihtsalt esitama avalduse Psühholoogia instituuti. Miks ma siiamaani Katariina Kolledžiga jamasin? Keegi ei tea. Tänu sellele saagale jäin ma küll ilma Tervisepsühholoogiast, aga mul on taaskord võimalik teha avaldus Psühholoogia instituuti, et ma Sügis2s saaks endale siiski Koolipsühholoogia valida! Super! Ning lisaks on mul kahe semestri vahel, ehk siis aastavahetusel, võimalus teha avaldus astumaks sisse Psühholoogia instituuti. Ka seda ei olnud mitte keegi raatsinud mulle kuni praeguseni mainida! Siiamaani hämmastab see, et instituudid teavad AINULT oma instituudis toimuvaid asju ja kui tahad vähegi laiemat pilti, siis seda ei saa, kui sa ei taha tegeleda just teise instituudiga.

Mis mänguplaan siis on? Kuna mul on praegu päris suur võimalus saada alates jaanuarist tööd, siis katsetan aastavahetusel Psühholoogiasse sisseastumist avalduse kaudu. Pöidlad pihku, et neil vabu kohti tekkinud on. Kui ei lähe õnneks, siis võtan Katariina Kolledžist eksmati ja teen kuni septembrini tööd ning suvel käin jälle sisseastumiskatsetel. Lootus Psühholoogia instituudis lõpetada on suur. Sain kaks korda juba TLUsse sellele alale sisse, siis ehk saan kolmandat korda ka.

Things are finally working out for me! Ajee!

missing you

siim ja jutud

Ma ei suuda ikka veel uskuda, et ma olengi nii pussy, et pärast Siimu ja sõprade ärasaatmist lennujaamas ma pisardama hakkasin! Lohutasin end sellega, et ostsin poest lotopileteid ja hetkeseisuga olen ainult kahe euroga miinuses!

Siim, Rix, Lil ja Karl lähevad umbes üheksaks päevaks Euroopat avastama. Mina jäin maha, sest kord elus oskasin ma teha vastutustundliku otsuse ja valida reisimise ja lustimise asemel kooli ja töö! Just, ise olen ka üllatunud!

Eile sai meil Siimuga täis tervelt üks aasta ja selle tähistamiseks läksime Pedaspeale piknikule. Siim meisterdas võileivatorti, singirulle ja kokkukeeratud näkileiba. Kõik oli ülihea ja meie viimasest deidist on aega möödas juba pool aastat. Peab tunnistama, et me veedame küll palju aega koos, aga me kunagi ei planeeri otseselt seda, et me nüüd paneme ilusti riidesse ja võtame aega ainult üksteise jaoks. Eile oli üks selline päev ja jube mõnus oli.

Ma ütleks, et võileivatordi näol on tegemist selle retseptiga ja maitse oli imehea! Pluss seda oli superlihtne teha ja valmis sai ta kähku. Me jätsime küll ära pikema külmkapis hoidmise sest aega meil polnud, aga kiidan seda torti igastahes!

Sõime, rääkisime juttu, kiikusime ja nautisime päikest ja muidugi Pedaspea loodust. Vaikne oli. Hea oli. 

Tõsimeeli armastan seda meest ja nüüd ongi selline saamatuse ja üksinduse tunne peal. Aga ta tuleb tagasi juba 18. september, nii et kaua pole enam jäänud! Käin vahepeal Tiiul Tartus külas (ta lubas mu Ahhaasse viia!) ja keskendun koolile ja tööle. Loodetavasti läheb see aeg kiiresti.