Algas sellega, et kell 7midagi saabus koju Hardo, kes leidis et hea idee on viskuda voodisse diagonaalis mu jalgade peale nii, et ma magada ei saa. Idee ideeks. Rääkisime pikalt Facebookist ja kuna unedemaale tagasiminek oli m
inu jaoks not an option otsustas ta täide viia oma lubaduse teha mulle breakfast in bedi ja tegi mulle ühe võiku (endale tegi umbes kuus) ja praadis muna peekoniga ja tõi selle kõik mulle voodisse. Puudusid küll hõbekandik ja valge vaas roosiga, aga no armas žest oli ju seegi. Siis lubas ta mu tööle viia ja keeras magama.Sellest sai nii palju, et mul ei õnnestunud teda enam voodist välja saada ja tööle läksin siiski üksi. Jättes talle enne muidugi kirja, nagu meil kombeks. (Kojutulles tema responsi nähes ei olnud ma kindel, kas nutta või naerda. Siiamaani ei tea.)
Tööle läksin Just Jacki "The Day I Died" saatel. Nii happy ja nii carefree ja nii positiivne laul kuni viimase värsi viimase reani. Ja isegi siis jätkub refrään uuesti ja tuju läheb jälle heaks.
Tööl oli vaikne. Õiged kolleegid olid kohal. Kliendid olid heas tujus. Päike paistis uksest sisse. Sain end kurssi viia Hemingway "Ja päike tõuseb. Fiesta" nimelise raamatuga. Paar korda käis Hardo ka külas, röövis paar topsitäit cappucinot. Tiiu helistas ja tegi tuju heaks.
Kojutulles sain kassiga kokku. Andsin talle süüa, käisin soooooja dušši all ja pugesin sooja ja mõnusa teki alla ja nüüd olen siin, praktiliselt kerratõmbunult ja kuna kell on kaks minutit kaksteist läbi siis naudin juba uue päeva algust. Tuju on ikka veel nii hea...
Tänane päev oli TÄPSELT siuke. Ainuke vahe oli see, et ma ei jäänud takso alla :)
No comments:
Post a Comment