happenings@work

Pikk venekeelne tekst, mida ma tõesti lahti ei suuda dešifreerida, vastan talle "Izvinite, ja ne panimaju. Pa estonski?" Selle peale saan ma bitchfacei ja "A ja pa estonski ne panimaju!" ja siis jääb mind vaatama, nagu ma nüüd äkki süüdi oleks.

It's situations like this one, mis panevad mind mõtlema, et sorry-sorry, kus riigis me nüüd siis ikkagi elame? Läks jooksis ja tõi oma väidetava eesti keele oskaja siis. Too rääkis ka ainult vene keeles, kahe vahe oli see, et teine naine suutis palju lihtsamate sõnadega mulle ka selgeks teha, mis nad tahtsid.

Siin tööl olen ma õppinud meie vene rahvusest kaasmaalasi täitsa ausalt armastama. Kõik mu kaastöötajad on nii toredad ja sõbralikud ja siirad inimesed ja enamus kliente, kes mänguasjapoodi satuvad on ka positiivselt meelestatud inimesed. Ja siis every once in a while eksib siia jälle ära mõni, kes eesti keelt ei oska ja ei tahagi osata. Isegi välisvenelased ei lepi sellega, et mõni Eestlane ei oska sulle vene keeles vastata!

Sorry, aga sa ei saa tulla tänapäeva Eestisse ja eeldada, et sa ainult vene keele peal hakkama saad. Asjad ei käi enam nii. Noorem põlvkond, kes vene keelt ei oska, ei ole kari troppe, kes seda meelega ei räägi. Oleme lihtsalt teisel ajal üles kasvanud ja täiesti ausalt meil pole seda keelt nii palju kunagi vaja läinud, praktika puudub ja külge ta ainult keeletundidest ei jää.

Ülgase koopad

Eile mingil põhjusel tekkis Siimul üks hetk idee trippida. Kõigil järgmine päev piisavalt tegevusetu, et aega on, kõigil igav. Keegi sõber rääkis talle Ülgase koobastest, ametlikult on tegu vist lausa Ülgase Fosforiidikaevandusega. Eniveis, kuna see asus Maardus ja Sass on selle koha ekspert siis korjasime tema ka kaasa. Lõppkoosseis oli: Mina, Siim, Loviisa, Tiiu ja Sassu. Auris oli meie vahva ratsu ja sõitsimegi Maardu poole.

Maardus kohtusime Siimu kahe sõbraga. Kuna meil oli Sassi näol pöörfi GPS, siis olime meie teejuhid. Kohale jõudes oli juba hästi pime, kuigi soe. Vihma tibutas ka. Ja esimene suur üllatus kõigile, peale Sassi, oli see, et koobasteni jõudmiseks tuleb üles ronida võrdlemisi järsust mäest. Mäekülge kattis muda, oksad ja kõrvenõgesed. Kõik oli eriti tore, kuna vihm oli selle teinud ka libedaks. Taskulambid ja nutitelefonid taskulampide näol taskust välja ja minek!

Kui keegi teist on eales käinud Piusa koobastest siis te umbes teate, miuksed need olid. Vahe on selles, et nad on pisemad, kui mu mälu mind ei peta. Sisse astudes on juba tunda, kui jahe seal sees on. Leidsime igasuguseid vahvaid nn. koopamaalinguid, siinpool kaks stiilinäidet:

Koopad on väidetavalt umbes kaheksa kilomeetrit pikad. Meie ei jõudnud eriti kaugele, kuna vesi tuli vastu. Oleks meil olnud kaasas kummikud oleksime me kaugemale vaadanud. Kummiud on plaan tulevikku, sest tagasi tuleme me kindlasti! 

Hästi põnev oli see, et seal vedeles jube palju taarat ja ühel pudelil, mida ma kontrollisin, ilutsesid peal Eesti-aja pandimärgistused. Leidsime sealt ka pisikese "ruumi," kus oli näha lõkkeaseme jäänuseid ja selle kõrval maas ilutses kondoomipakk... Noh, ilmselgelt oli kellelgil seal vahva!

Koobastest välja tulles leidsime, et natuke võiks Maardus veel ringi vaadata. Käisime mingis karjääris, mis pimeduses üldsegi impressive ei olnud sest mitte midagi näha polnud! Ja leidsime üles ka rannaääre, kust linnatulesid nägime. Maardu kanti exploreme kunagi tulevikus veel.

Tagasiteel sattusime loomade surnuaeda. Ka seal oli päris põnev taskulampidega trippida, sest seal olek oli meie kõigi jaoks esimene kord. Leidsime palju vahvaid loomanimesid, nt. "Polla" näol ning ka üks "SIIM" seisis hauakivi peal. Ning lihtsalt huvitav oli näha uhket marmorist hauda jänkule, meie surnuaedades ei leia kohati nii uhkeid inimestehaudasidki.

Tallinna tagasi jõudes leidsime, et kesklinnas on palju rahvast ja mingil põhjusel oli väga palju politseisõidukeid liikvel. Viskasime Sassi koju ja Tiiu linna ja läksime ise Komeeti peitu. Oli tore õhtu/öö ja vahvaid kohti sai jälle palju nähtud. 

crazy cat ladies

Käerauad.

Stoori sellest, kuidas peolt tulnud Eva, Tiiu ja Sass kohtusid ühe hädas olevad kutiga.

Kõndisime mööda mere puiesteed kui meie juurde ilmus üks noormees, kes tundus täiesti adekvaatne, lihtsalt veidi mures, et tal käed raudus ja selja taga olid. Meie, hirmsalt nutikad, nagu me oleme, leidsime, et ilmselt mingi purjus joke gone wrong ja ta sõbrad lihtsalt olid jobud ja jooksid minema. Tiiul oli juuksenõel ja mina haarasin ohjad enda kätte ja leidsin, et ma muugin need käerauad lahti. Ilmselgelt olen jube pädev lukkude muukija, kas te mind siis ei tea?
Olime ametis õige augu otsimisega, mida muukida ja järgmisena lendas letti mendiauto, mille peale meie hädas noorsand sääred tegi. Üks selja taga aheldatud kätega nooruk on võimeline väga kiiresti liduma! Ment kusjuures läks talle sama kärmelt järele. Meile oli jäänud politseiauto, mille mootor käis, uks oli pärani lahti ja mille omanik tol momendil kuskil Plaza platsil ringi jooksis. Piilusime Tiiuga sinna sisse, jube põnev oli! Leidsime siiski, et ei oleks tark tegu midagi rohkem teha ja lippasime ka Plaza platsile. Kurjategija oli põgenenud, ment kõndis autosse tagasi ja sõitis minema. 

Täiesti imeliku lõpuga lugu. Ikka veel olen nii üllatunud, et politseinik kätte ei saanud teda. Teiseks - miks see härra üksi autos oli? Kus ta paarimees oli? Kolmandaks - Huvitav, mis kuriteole me peaaegu kaasa aitasime?

Pidu ja purjus inimesed. Alati fun ju!

Kuremaa ja Malev

Käisime Ivoga mõed päevad tagasi Killul malevas külas. Killu malev asub Kuremaal ja idee sinna minna tekkis Ivol, täiesti spontaanselt. Mõeldud, tehtud. Oli vaja vaid aadress üles leida, et sinna kohale saada kuidagi. Kodulehel ühtegi aadressit polnud, seisid sõnalised õpetused ja öeldi, et otsige punastest tellistest ujulahoonet. Okeiii! Läksime!
Kohale jõudes tundsime koha ära selle järgi, et Killu seisis tee ääres ja vehkis kätega. Punastest tellistest ujulahoone? Selline:

Lähemal vaatlemisel võib leida punastest tellistest torni

Jep. Eniveis saime oma toa ja olime valmis malevaks! Meie jaoks oli see absoluutne rehab. Tööd tegema ei pidanud, lihtsalt naudi loodust ja vaata, kuidas Killu ja Tiina lapsi kamandavad. Esimesel õhtul mängisime juba mõned vahvad seltskonnamängud ka maha ja saime vaadata, kuidas noored MC Battlet teevad. Tore oli.

A: Mu lemmikosa. Noored ei tohi seal ropendada, eks? Millega nad pahameelt väljendavad siis? "MIDA VIIDI???"

Õhtu lõpetasime lossi esistel treppidel, kus me päris hilise kellaajani aega veetsime.

Järgmine päev oli teiste jaoks äratus kell seitse, mina põõnasin mõnusalt kella kümneni. Ja siis pooooodi  (mmm, külapood, kus õlled on külmas, aga jäätised sulanud!) ja siis käisime tutvumas kohalike turistiatraktsioonidega. Palun, see on Kuremaa tuulik (vist):

Aurise pepu tuulikuga

Ja siis läksime randa, kus vesi oli ebareaalselt külm, aga sellegipoolest sain oma suve esimese ujumise ära tehtud (Juuli lõpus, mõnuz eks?) ja päike tegi meil absoluutset tünga ja of course mitte mingisugust jumet ma endale peale ei saanud. Fuck this cruel Earth :(  Samas mingi sukeldujalaadne moodustis chillis järves ringi, keda Ivo järjekindlalt merikuradiks kutsus... Ühtegi noort ta ära ei söönud.

Üksiti saime vaadata ka, kuidas noored meeletutel vaarikapõldudel endi anumaid täis korjavad. Killu ja Tiina samal ajal chillisid ja võtsid päikest. Jube mõnus küll, eks?

Kuri tiimliider

Pmst chillisime ja olime ja veetsime meeldivalt aega. Midagi sellist omg-kui-äge me ei teinud, aga seal oli tõesti hea ja mõnus ja kui mul poleks järgmine päev töö oleks me kauemakski jäänud. Tallinnasse tagasi jõudsime kell 23 alles. Kusjuures tagasi tulime Piibe mnt kaudu ja nägime maantee peale maanduvat helikopterit. 

Seal oli nii hea ja nii mõnus ja ma tõesti olen õnnetu, et me juba tagasi oleme. Ma olen lastena väga paljudes laagrites käinud ja siuke ehe laagrimeeleolu tekkis jälle!

Ja lõpetuseks selline viimane treat: Maakoht, nagu maakoht ikka. Isegi plakatid on kõik käsitsi kirjutatud ja juurde käivad pildid on siis kas prinditud või lihtsalt kuskilt ajalehest välja lõigatud. Äge:

Ja muidugi ekskursioon PEALINNA, whooaaa!

instagram

"see on nagu cool kids club kuhu ma ei saa sest mul pole piisavalt high tech telefon"

"sul on hi-tech nokia, aga kuna sinusuguseid non-conforming hipstereid on vähe, siis ei ole majanduslikult tasuv sellele platformile instagrami kirjutada."

Sass pani paika. Olen siis hipster vist.

Ultimate Cake-Off

Ma ei tea, natuke naljakas on lebada oma diivanil ja elada kaasa THE ULTIMATE CAKE-OFF nimelisele reality showle. Nad kõik ehitavad pulmatorte ja kõik on ilgelt intense, aga suures pildis on tegu siiski kookidega. Ma ei tea, miks koogid ja tordid TLC peal nii kuum teema on.

Samas nüüd tuleb reklaam sarjale, kus inimesed õpivad minibussidega sõitma ja ei oska keegi rooli keerata??? Driving Me Crazy on asja nimi. Woah. Peaks tihemini seda kanalit vaatama äkki...

Ehk siis täna olin laisk. Tähendab olen ikka veel. Eile käisime Sassi ja Siimuga Hella Hundi pargis ja jõin natukene palju veini ja täna olen omadega veidi räsitud. Hellas Hundis on eredaim mälestus, mingi hipi, kes istus maas ja laulis Wonderwalli. Ja siis oli seal rapevan läti numbrimärkidega, saksa keelsete tekstidega ja seest hüppasid välja mingid vene keelt rääkivad bändimehed. Hmmmm.

Igastahes leidsin siis paar tundi tagasi, et kiirelt poodi lippamine on OK. Garaaž oli töömehi täis, Kristiine keskus oli inimestest pungil ja isegi Mustika keskuses oli neid liiga palju. Miks on alati nii, kui sa leiad, et sa käid korraks pesemata poes, et sa pead kohtuma miljoni inimesega ja reeglina ikka oma crushide ja vanade sõpradega, keda ammu näinud pole jne jne?

Oh. Väldin sellise probleemi uuesti tekkimist. Lülitasin fonoluku välja, telefon on hääletu. Ehk siis veedan vaikset pohmelli ja olen üksinda iseendaga. Tänane äike, välk, müristamine ja vihm sobivad mu meeleoluga fantastiliselt kokku.

Tänane teemalugu. See on nii hea.